Kalliskivi India ookeanis on Sri Lanka ehk Püha Lanka nii sõna otseses kui kaudses mõttes. Vapustavalt huvitav loodus, oivaline kliima, suursugune ookean, lahked inimesed, põnevad paigad… ja kalliskivid pea igal sammul. Tõeline paradiis.
Reis Sri Lankale oli mu elu esimene päriseksootika- ja Aasiareis üldse. Aasta oli siis 2006 ja aastaaeg märts. Lugu ise ilmus ajakirjas Üks 2007. aastal.
LOOMISLEGEND
Wadduwa rand hommikupäikeses.
Saare lõi legendi järgi TUULEJUMAL VAJU, kelle ülim tark Nārada oli meelitanud ära murdma kosmose keskel asuva müütilise mäe Meru tippu. Meru, mille nõlvad hiilgasid kalliskividest, oli maailma naba, Gangese jõe läte ning püha nii hindudele kui budistidele. Valvas teda müütiline, pooleldi inimese, pooleldi kotka kujuline taevalind Garuda. Ühel päeval, kui tiivuline olevus lennul oli, õnnestuski Vājul salamahti mäetipp lahti murda. Kohe viskas ta tüki ookeani, kus sellest sündis Lankā. Nii kutsuvad srilankalased oma saart vahetevahel tänaseni.
Niimoodi käib kalliskivide väljauhtumine Mitiyagoda vääriskivide kaevanduses.
Mis VÄÄRISKIVIDESSE puutub, siis nende kättesaamiseks pole vaja aga isegi kaevandust rajada. Kaeva vaid maa sisse mõne meetri sügavune kaev, vooderda selle seinad kaitseks veenirede vastu taimedega, kühvelda muda ämbrisse, hiiva maa peale ja uhu välja peotäis kaunitare. Näiteks paar hinnalist Sri Lanka safiiri või rubiini, sekka mõni aleksandriit, granaat, turmaliin, tsirkoon ja kuhi piimjaid kuukive.
Mõistagi pole kalliskivide leidmine kerge töö ja ega üks võõramaalane saagi saarel omatahtsi labidaga sonkima hakata. Ent õnneks leidub Sri Lankal keha, vaimu ja hinge virgutamiseks lugematult muidki tegevusi.
RETKED SUURSUGUSTELE KALJUDELE
Vaade Sigiriya kalju otsast – kuningal oli oma valdustele ikka uhke pilt küll.
Näiteks võiks hommikuseks võhmatrenniks ronida 200 m kõrguse LÕVIKALJU SIGIRIYA otsa. Viimane lõik teekonnast tähendab küll ülesrühkimist mööda kitsukesi trepiastmeid, lõõskav päike kuklasse tulitamas, ent ronimine on lõõtsutamist väärt. Et kalju asub seletamatul kombel täiesti üksikuna keset džunglit, avaneb mäelt hunnitu vaade ümbritsevale lopsakusele.
Tegelikult pole Sigiriya muidugi mitte lihtsalt suvaline graniitkalju, vaid 5. sajandist pärit kuningapaleekompleks, mille kunagisest vägevusest annavad aimu 1,5 ha suurusel maa-alal laiuvad varemed koos kaljusse raiutud tiigiga. Kõik mõistagi mäe otsas. Lõvi nimegi ei kanna see vahetevahel kaheksandaks maailmaimeks kutsutu juhuslikult. Legendi järgi on lõvi Sri Lanka rahva singalite esiisa ja kuningate sümbol ning ka praegune vapi- ja lipuloom, kelle pea, lõua ja rinna kujutis kaljut kunagi kaunistasid. Tänaseks on valitseja võimu rõhutavast suursugususest alles vaid käpad.
Sigiriya kalju maa pealt vaadates – üksinda troonib ta seal keset vihmametsa.
Kellele sellest väheks jääb, võib natukese aja pärast jätkata, sest Sri Lanka järjekordne vaatamist väärt paik jääb Sigiriyast vaid paarikümne kilomeetri kaugusele. DAMBULLA KALJUTEMPLITESSE jõudmine tundub ausalt öeldes vaevalisem, ehkki vaja pole muud, kui vaid rahulikus tempos mööda ühtlaselt tõusvat kallakut ülespoole lonkida, templiväravasse jõudes plätud-tossud munga kätte hoiule jätta – budistlikkusse ja ka hinduistlikusse templisse tohib siseneda vaid paljajalu, õlad ja põlved kaetud, pea katmata – ning siis ülipikkade, tulikuume kivisid vaevalt puudutavate hüpetega ruttu varju kalpsata. Ent näha seejärel looduse poolt uuristatud hämarates kaljukoobastes 2000 m2 jagu seina- ja laemaalinguid ning kivist väljavoolitud seisvaid, istuvaid ja lamavaid budakujusid, millest ühel pikkust 14 meetrit – teades, et see kõik on loodud rohkem kui kaks tuhat aastat tagasi, on aukartustäratav.
PALVERÄNNAK PÜHALE MÄELE
Et ma Püha Jalajälje tipus ei käinud, pole mul ka pilte ette näidata. Aga rohelisse lopsakusse mattuv eksootiline Peradeniya botaanikaaed Kandy linnas on ka kuhjaga vaatamist ja kõndimist väärt.
Kes aga kibeleb kogeda midagi tõeliselt erakordset, võtku ette palverännak mitte Sri Lanka kõrgeima, küll aga kuulsaima mäe ADAM’S PEAK ehk SRI PADA ehk PÜHA JALAJÄLJE tippu.
Nimi on sel 2243 m kõrgusel mäel niisugune seepärast, et ülesjõudnuid ootab ees umbes meetripikkune kivistunud jalajälg. Kes selle sinna jättis, pole teada, lugusid liigub mitmeid. Budistide arvates oli see Buddha, kes täitis oma viimasel Sri Lanka rännakul kohaliku jumala Samani palve. Too saare üks neljast kaitsejumalast elavat mäel tänaseni, kus valvab, et palveränduritega midagi halba ei juhtuks. Hindude jaoks oli see loomise tantsu tantsinud Šiva, üks nende kolmest peajumalast. Moslemid väidavad, et selle jätnud Aadam, kes pärast paradiisist väljaheitmist oli just siin ühel jalal seistes oma pattusid lunastanud. Vahet pole, püha on see mägi ühtviisi nii budistidele, hindudele, muhamedlastele, kristlastele kui ka uskmatutele ning teeninud inimesi palverännupaigana juba üle tuhande aasta.
Retke on nutikas alustada öösel kahe paiku, et siis kella kuueks-poole seitsmeks, mil päike tõuseb, hingematvaks vaatepildiks tippu jõuda. Pimedas startimine on hea ka veel sellepärast, et siis ei näe, kui jube mõõtmatus kõrguses su eesmärk on – umbkaudu seitse kilomeetrit, pea viis tuhat trepiastet ja neli tundi enese ülesvedamist.
Botaanikaaia 10 tuhande puu seas on see Jaava viigipuu ainulaadne, sest ta kõik ongi üksainus puu, ehkki paistab kui kopsakas metsatukk.
Alguses lookleb rada mõnusasti teeistanduste vahel, siis hakkab see vaikselt tõusma, seejärel tulevad astmed, mis mõne aja pärast toeks ka käsipuud külge saavad. Mõistagi pole tegu mingi laia paraadtrepiga. Puhkuseks on rajaservas õnneks hulk toredaid teemajakesi. Mida tipule lähemale, seda tihedamaks läheb ka pilvemets. Ja siis oled sa kohal! Koooohutavalt väsinud, aga õnnelik – hakkama sain! Nüüd tuleb sihini jõudmise märgiks veel kella helistada ning end ootele sättida, sest see, mida sa selge ilma korral näha saad, ei mahu isegi Alice’i Imedemaale.
Tõusev päike heidab mäetipust absoluutselt korrapärase kolmnurkse varju… ent mäetipp ise on ju sinkavonkaliste piirjoontega nagu loodus ikka! Niimoodi ripub ta seal õhus müstiliselt umbes paarkümmend minutit. Budistide seletuse järgi ei olegi tegu Sri Pada varjuga, vaid budismi “kolme kalliskivi” – Buddha, tema õpetuse ja munkade kogukonna füüsilise kehastusega. Ilmakuulus kirjanik Hermann Hesse olevat mäetipul saanud transtsendentaalse elamuse. Nõiutuna, rabatuna ja keeletuna hakkad sinagi oma vattpehmetel jalgadel allapoole tuterdama.
SUKELDUMINE OOEKANI LUMMUSESSE
Loojang India ookeani kohal.
No nüüd kulub küll ära põhjalik lebotamine OOKEANI kaldal. Üllatus! Vesi ongi täpselt nii soe, nagu mina, põhjamaalt tulnud külmavares, unistanud olen – et astud lainetesse tipa-tapa ja kananahk ei tulegi ihule. Ja kui vees kauem oled, saad pesunaise kortsulised käed ka veel. Vot nii soe on! Ujumine tuleb läänerannikul, kus peatusin, kõne alla enamasti hommikul, sest pärastlõunal on lained nõnda suured, et üle mõne tõmbe järjest teha ei saa – vesi matab enda alla. Aga see-eest võib lainetes õõtsuda, loksuda, hüpata, kükkida ja muidu hingetuks hullata. Veeteraapia missugune!
Lõunapool on vesi läbipaistvam ja türkiisim. Kel veab, võib snorkeldades sattuda merikilpkonnadelegi, kõiksugu suurtest ja väikestest värvilistest kaladest rääkimata. Korallidega on siin lugu natuke kurvem. Neid on hävitanud nii dünamiidiga kalapüüdmine kui suveniirideks kaasamurdmine.
Srilankalaste kalapaat vettelaskmise ootel.
Ohutu veemõnude mekkimine, nagu ka ilm, sõltuvad Sri Lankal troopilistest mussoontuultest. Läänerannikul kestab “rannahooaeg” oktoobrist maini. Maist alates toob mussoon India ookeanilt kaasa tugevad sajud. Sel ajal on kaldaäärsed hoovused ohtlikud ning isegi kohalikud kalamehed lähevad merele ettevaatlikkusega. Siis võib aga ujuma-snorkeldama kolida saare idarannikule, kus veehooaeg algab, vastupidi, just mais ja lõpeb oktoobris. Kadestamisväärselt soe on Sri Lankal muidugi kogu aeg.
Tähtsust pole, kuhu kaldale end sätid, vee ääres on niisamagi vabastav istuda. Mõlgutad mõnes lõunapoolses kalurikülas oma mõtteid, kuulad ookeani häält ja püüad ette kujutada, et kui siit nüüd otsejoones minema hakata, ei tulegi maad vastu enne kui alles… Antarktikas.
OSASAAMINE IIDSEST TARKUSEST
Naerusuine memm Negombo kalaturul kalu rookimas. Onju armas oma soojuse ja sõbralikkusega!
Juba enne sõitu teadsin, et ajurveedamassaaži proovin järele igal juhul. Minna AJURVEEDAmaale ning mitte kogeda killukest sealsesse kultuuri aastatuhandeid kuulunud tarkusest ei tulnud mul mõttessegi! Ja kindlasti pidi see olema eriline shirodara.
No nii, seal ma siis istusin, ajurveedasalongis. Soojenduseks mudis habras, ent tugevate kätega Dagan läbi mu pea, kaela ja õlad. Eriti tugevat toksimist-surumist said energiapunktid peas. Töötlemisest veidi surisevana sättisin end seejärel lesima nii, et kettide otsas rippuv väike õlikopsik täpselt mu lauba keskele jäi. Silmadel side tundsin, kuidas Dagan pikaldases ja ühtlases tempos sooja õlijuga mu laubale niristas, ikka edasi ja tagasi. Vahepeal muljus mees juustest õli välja ja siis jätkus uinutav edasi-tagasi taas. Kõik lõppes, nagu algaski, pea-, kaela- ja õlamassaažiga. Tunnike rahustavat ja iseäralikku mõnu oligi korraga otsas.
Sri Lankal on pea igas külas oma ajurveedaravitseja, peredes on iidseid oskusi edasi antud põlvest põlve ning lugematutest ajurveeda vürtsiaedadest on võimalik osta segusid, kreeme, pulbreid, palsameid. Ka leiab saarel lisaks tavakliinikutele ajurveedahaiglaid, -keskusi ja -kuurorte, kus tervendamine käib diplomeeritud ajurveedaarstide pilgu ja juhendamise all.
Too kolme tuhande aasta vanune eluteadus tundus mulle nüüd veelgi sümpaatsem. Kuidagi nii aus ja õiglane inimese suhtes on soov panna ta keha, vaim ja hing omavahel sõbralikult läbi saama ning virgutada looduse abiga tööle meis peituv tervendav vägi. Et see puhastaks vildakast elustiilist, pidevast liigutamislaiskusest, ebaõigest toidust, viletsast seedimisest või hoolimatutest mõtetest tekkinud mürkidest ja taastaks kaotsiläinud tasakaalu – ning nõndamoodi loomulikult, leebelt ja targalt ka tervise.
Silmad säravad, suud naeratavad – koolilapsed ekskursioonil.
Reisi lõpuks olin totaalselt armunud – srilankalaste siirasse naeratusse, soojadesse silmadesse, nende kaunisse lillekirja, ammendamatusse kultuuripärandisse, elevantidesse, piimaga teesse, punasest riisist keedetud putru, imemaitsvatesse ananassidesse, isegi igaõhtustesse paduvihmapalangutesse ning kõigesse sellesse, mis nägemata ja kogemata jäi. Seekord.
MIDA MA SRI LANKAL VEEL NÄGIN, MIS AGA REISIKIRJA EI MAHTUNUD…
Ühepäevased beebid Bentota merikilpkonnade turvakodus.
…NEGOMBO KALATURGU, mis haises kala järele nagu peletis, kus kalad liiva peal mattidel kuivasid ja särasilmsed naised neid rookisid.
…imeilusat KANDY LINNA, selle lopsakat ja rikkalikku botaanikaeda ning 13. sajandist pärit kuulsat Hambatemplit, kus hoiul Buddha silmahammas.
…PINNAWELA ELEVANTIDE ORBUDEKODU.
…1890 m kõrgusel mägedes asuvat inglasliku arhitektuuriga teekasvatuspiirkonna keskust NUWARA ELIYA LINNA, kust paistab kätte Sri Lanka kõrgeima mäe Pidurutalagala 2524 m tipp ning mille karget jahutavat õhku inglased koloniaalajal nautimas käisid.
…TEEISTANDUSTE looklevaid teepõõsapeenraid ja tamili naisi – teekorjajad on just inglaste poolt Sri Lankale toodud tamilid, mitte singalid.
…BENTOTA MERIKILPKONNADE TURVAKODUS merikilpkonna pingpongipalli meenutavaid mune, ühepäevaseid nunnusid kilpkonnahakatisi ja kalavõrgus ühe oma laba kaotanud merikilpkonna.
Niimoodi käib kaneeliokstelt kaneelikoore võtmine.
…KANEELISAAREL seda, millised on kaneelipuud, kuidas neid kaneeli saamiseks kooritakse ja mis vahe on hõrkmagusal Tseiloni ja raskepärasel Hiina kaneelil. Esimene on pärit Tseiloni kaneelipuu võsudelt lõigatud, fermenteeritud ja kuivatatud koore imeõhukesest sisekihist, mis 6–10 kaupa üksteise sisse lükitult kaneelikangirulli moodustab. Hiina kaneelipuult saadav kassia ei ole kuldpruun, vaid pruunikaspunane, paksem ja teeb liialdamisel toidu kibedaks. Veel sain teada, et kaneeli kvaliteeti hinnatakse koore paksuse järgi, mida mõõdetakse spetsiaalse ühikuga ekelle. Parim kaneel kannab tähist 00000, viletsaim 0. Paberõhuke, kuldpruun ja peene maitsega kaneel kasvab vaid Sri Lankal.
…vaid 400 km kaugusel ekvaatorist asuvat GALLE LINNA ja selle 17. sajandist pärit Hollandi kindlust.
…2004. aasta TSUNAMIST minemapühitud majade varemeid.
…TROOPILIST PADUVIHMA ja seda, kuidas kirgassinine taevas sünkmustaks värvub.
KUI LÄHEKS VEEL KORD, SIIS…
Seesama, loo avapildil olev Wadduwa rand sama päeva pärastlõunal troopikavihma ootel.
…käiks juba nähtud Sigiriyale lisaks ka kahes teises nn Kultuurikolmnurgaks kutsutud kunagises pealinnas Anuradhapuras ja Polonnaruwas. Anuradhapura oli 5. sajandist eKr kuni 11. sajandini singalite riigi pealinn, budistliku kultuuri keskus ja vanaaja maailma suurim kloostrilinn, mis hüljati u 11. sajandil ja avastati taas 19. sajandil. Seal elab maailma vanim, 2300-aastane bo-puu, mis olevat kasvanud selle puu küljest lõigatud oksast, mille all Buddha valgustatuse sai.
…Polonnaruwa on 12. sajandist pärit usulinn ja hilisem pealinn, kus näha kolme 12. sajandil kaljust välja raiutud hiiglaslikku kuju. Lamav Buddha on näiteks pikk 110 m.
…Läänerannikul asuvast pealinnast Colombost lõuna pool läheks uudistama Sri Lanka vanimat vihmametsa Sinharajat, vaataks ära saare lõunaosas teivaste otsas istuvad ja kala püüdvad kalamehed ning muidugi roniks ka Sri Pada otsa.
TSEILONI MUSTA TEE LIIGITAMINE
Tamili naised teelehti noppimas.
See süsteem kajastab teelehtede liiki ja kvaliteeti ning konkreetsest teesordist saadava joogi kangust.
P. – Pekoe – tuletatud hiina keelsest sõnast pakho, mis tähendab vastsündinu juukseid ja assotsieerub avanemata lehepunga katvate valgete karvakestega. Algselt kasutasid lääne kaupmehed seda sõna tee puhul, mille koostisse kuulusid vaid lehepung ja esimesed kaks teelehte. Nüüdseks on selle sõna kasutus Indias ja Sri Lankal muutunud, tähendades, et tegemist on terve teelehega.
O. – Orange – “apelsin” ei oma seost ei tee maitse ega lõhnaga, vaid hoopis Madalmaadest, Oranjest pärit printsessiga. Tähistab teelehtede kõrget kvaliteeti.
F. – Flowery – “lilleline ehk õitsev” on vihje lehepungade õrnale värvitoonile ja õrnale lillelisele maitsele.
F.O.P. – terveleheline kevadise korje tee, mis sisaldab lehepunga ja kahte esimest rullitud teelehte.
T. – Tippy – tegemist on teetaime tipmiste lehepungadega.
G. – Golden – tähendab lehetipukeste oranžikat värvi. Mida rohkem sisaldab tee nn “kuldseid” lehepungi teetaime tipust, seda kõrgem on tee kvaliteet.
Sri Lanka kõige kõrgemal asuva linna, teekasvatuskeskuse Nuwara Eliya tamilitest elanikud.
Teekvaliteet alanevas järjestuses:
S.F.T.G.F.O.P. – Special Finest Tippy Golden Flowery Orange Pekoe
F.T.G.F.O.P. – Finest Tippy Golden Flowery Orange Pekoe
T.G.F.O.P. – Tippy Golden Flowery Orange Pekoe
G.F.O.P. – Golden Flowery Orange Pekoe
Kõikidest Flowery Orange Pekoe teeliikidest valmib mahedamaitseline aromaatne tee. Kergete, leebemaitseliste teede hulka kuuluvad ka O.P. – Orange Pekoe, O.P.1 ja O.P.A., mis on samuti tervetest teelehtedest valmistatud mustad teed, kuid pärit hilisemast korjest ega sisalda kuigi palju õrnu lehepungi.
Kes tahab kanget ja jõulise maitsega teed, peaks tähekombinatsioonist otsima tähte B. – Broken, mis tähendab, et tegemist on purustatud teelehtedega, millest valmib tunduvalt kangem tõmmis. Parimad purustatud teelehtedest valmistatud teed sisaldavad kõrge kvaliteediga teelehti ja võivad sisaldada ka teepungi teetaime tipmistelt okstelt.
T.G.B.O.P. – Tippy Golden Broken Orange Pekoe
G.B.O.P. – Golden Broken Orange Pekoe
F.B.O.P. – Flowery Broken Orange Pekoe
B.O.P. – Broken Orange Pekoe
Teekotikestes kasutatakse tavaliselt teetolmu – “Dust” või sõmerjat teepuru – “Fannings”.
KAS TEADSID, ET…
Pinnawela elevantide orbudekodu asukad jões mõnulemas.
Sri Lanka nimi oli aastani 1972 Tseilon, aastani 1948 oli ta Briti koloonia.
pealinn – ametlik Sri Jayawardenapura (115 tuhat elanikku), tegelik Colombo (600 tuhat elanikku).
pindala – 65 610 km2.
rahvaarv – 19 miljonit.
keel – singali ja tamili, hakkama saab ka inglise keelega.
usk – 70% budiste, 16% hindusid, 7% kristlasi, 7% moslemeid.
kirjaoskus – 92%.
eluea pikkus – naistel 74, meestel 64.
rahvastik – budistidest singaleid 74%, hindudest tamileid 18% (kellest 13% on tuhat aastat tagasi Indiast Sri Lankale elama asunud lankotamilid ning 5% on 19. sajandil Briti kolonisaatorite poolt Indiast teeistandustesse tööle toodud indotamilid), küttide-korilastena elavaid põlisasukaid veedasid on järel vaid tuhatkond.
riigi sissetulekuallikad – rõivatootmine (alltöövõtt maailmakuulsatele kaubamärkidele), välismaal (enamasti Araabia riikides ja Lähis-Idas) töötavate srilankalaste sissetulekud, turism.
eksport – tseiloni tee, vürtsid (peamiselt kaneel), kautšuk, kookospähklid, juveelid (iseäranis Sri Lanka safiirid).
mida kingiks kaasa võtta – lastele klaaskomme ja pastakaid-vildikaid.
Niimoodi müüakse turul ergutava toimega beetlilehti. Määrid lehele lupja peale ja närid – meel saab rõõmsaks, sülg ja hambad telliskivipunaseks.
Singali kaunis lillekiri hoiatab tegemast kõva kisa, et mitte ärritada herilasi. Silt Lõvikalju Sigiriya juurest.
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 