☼Arvo Pärt – üks minu lemmikmehi

x pärt vIstun Niguliste kirikus ja lahistan nutta. Vaikselt ja lohutamatult. Õnneks ei sega ma kedagi ja keegi ei sega ka mind. Istun pingireas üksinda. On 1996. aasta aprill. Filharmoonia Kammerkoor teeb proovi Pärdi “Kanon pokajaneni“ maailma esiettekandeks.

Meid on kirikus vähe, pealegi omad inimesed, altaripoolel koor ja Tõnu, publikupoolel Pärdid ja koori kontorirahvas. Olen vaid mõni nädal tagasi matnud oma suurima sõbra – Isa. Inimese, kes riputas mulle külge tiivad, kes utsitas mind unistama suurelt, kes toetas mind alati ja kõiges, kellega koos sai tehtud igasugu ulakust, kellelt sai küsida nõu mille iganes kohta, kes võitles õigluse ja oma pere eest kui lõvi, kes mõtles avaralt ja tegutses piirideta. Ja nüüd oli selle koha peal mu elus auk… tühjus… üksindus… “Kaanoni“ kristallselged ja klaarid, puhtad ja puhastavad, haprad ja meditatiivsed ning hingekeeli üdini puudutavad helid kriipisid hinge… Ja mul hakkas endast nii kahju… Ja isast ka, et ta elu lõpus veel nii palju valu ja vintsutusi pidi kogema. Pärdi muusika Tõnu nägemuses poeb mulle alati sisemuse kõige peidetumatesse soppidesse ja teeb hardusest kõhu õõnsaks. Ka praegu, mil neid ridu kirjutades “Kaanoni“ viimast lugu, “Palvet“, kuulan. Jumalik! Aamen… Aamen…

foto: Kaupo Kikkas. internet.

foto: Kaupo Kikkas. internet.

“Mul on tunne, et te tahate mind vist kallistada?“ – “Tahan jah!“ prahvatan punastades, et mu salasoov nii nähtavalt näha ja nõnda lihtsalt paljastatud on. Rõkkame neljakesi Niguliste kiriku võlvide all naerda – Arvo ja Nora Pärt, Tõnu ja mina. Pärt on üle mõistuse soe ja sõbralik. Mitte ainult seal Niguliste kiriku uksel mind hüvastijätuks kaisutades, vaid kogu aeg. Alati. Nad on abikaasa Noraga esimest korda pärast Eestist lahkumist taas kodumaal ning sõitmas tagasi oma tollasesse koju Berliini. Aasta on 1995. Festival “Vox Est Fest“ on just lõppenud. Festival, mille Tõnu Kaljuste pühendas kolme Eesti muusika suurkuju juubelile: Arvo Pärt 60, Veljo Tormis 65 ja Eduard Tubin 90. Pärdi “Credo“ segakoorile, klaverile ja orkestrile – tõeline suurteos enne tema vaikimise- ja tintinnabuli-aega, mis kõlas viimse kohani välja müüdud Kaarli kirikus pea sajahäälse koori, suure orkestri, Indrek Laulu ja Kaljuste esituses oli nii võimas, et kui kiriku katus oleks tehtud laastudest, oleksid need minema lennanud nagu sulgkerged pilpad tornaado käes. Härdusest ja vaimustusest tõusid mul ihukarvad püsti. See oli midagi uskumatult ja hingeülendavalt vägevat!

Kõige tundlikum muusikainstrument on inimese hing, sellest järgmine on inimese hääl. On vaja puhastada oma hinge, kuni ta helisema hakkab.

“Kust see judin teil jooksis?“ küsib ta poisilikult kaval säde silmis. “Siit,“ näitan. “Varvaste juurest hakkas pihta ja vudis mööda säärt üles.“ See on mu esimene silmast silma kohtumine Arvo ja Nora Pärdiga. Oleme Moskvas, II rahvusvahelisel nüüdismuusika festivalil koos Filharmoonia Kammerkoori ja Tallinna Kammerorkestriga ning mina seletan tollase Eesti esinduse trepil, kuidas forte-kohad ja tenorite hääl mulle tema “Te Deumis“ mõjusid. Meie hakkame kohe-kohe rongiga tagasi Eestisse sõitma, Pärdid jäävad Moskvasse, kus seoses juubeliaastaga toimub kontserte veel. Siis ma teda veel kallistada ei julge, ehkki hullupööra tahaks.

…minu ülesanne ei ole võidelda maailmaga ega ühe või teise asja kohta hinnangut anda, vaid eelkõige tuleb püüda näha iseennast, kuna kõik konfliktid saavad alguse meie seest.

Seisan Estonia kontserdisaalis autogrammitahtjate järjekorras, kaenla all äsjailmunud raamat “Arvo Pärt peeglis“. Põues kerge ärevus, aukartus ja jällekohtumisrõõm tolle imelise, teisest dimensioonist ja sagedusest meile kingituseks saadetud Loojaga. Kohe olen järgmine. “Kas te mäletate mind veel?“ – “Tere, kulla laps!“

Andke andeks… mulle ja… ja üldse, andkem andeks. Muidu ei saa elada. Mis elu see on, kui andeks ei anta… Minu kallid…

*

Laulasmaal Kellasalu teel asuva Arvo Pärdi Keskuse kodulehele küllaminekuks kliki siia.

*

Kuula ja naudi: Arvo Pärdi tänukõne oma 80. sünnipäeval 11. septembril 2015
Noblessneri Valukojas.

*

Kuula ja naudi: “Credo”.

*

Kuula ja naudi: “Kanon pokajanen. Palve“. Pole küll EFK tunnetusega esitus, aga ikka…

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s