☼safaripäevik – pildikesi imelisest Ida-Aafrikast

lõvi limpsIssand kui hea, et ma Aafrikasse sündinud pole, mõtlesin pärast Mombasasse jõudmist. Troostitus, vaesus, ahastus… Ja ometi puges Keenia mulle oma sumedate ööde, India ookeani soolase paituse, naeratuste ning savanni vurruliste, kabjaliste ja sulelistega nii hinge ja naha alla, et olen nõus sinna elama minema.

Olen ekvaatorialuses Aafrikas käinud kaks satsi. Esimest korda aastal 2009 Keenias, teist korda aastal 2011 Keenias ja Tansaanias. Lähen sinna kindlasti veel, ja kauemaks kui vaid paariks nädalaks. Eks ikka imeliste neljajalgsete, savanni mõõtmatu avaruse ja erilise lõhna, sooja ja soolase India ookeani… ent kõige rohkem ikka nende südamesse pugevate elusolendite pärast.

lõvi limps

Keskpäevane imeline kohtumine loomade kuningaga Maasai Maras. Tema limpsas keelt ja meie akendeta safaridžiibis ka.

“Mulle meeldib loodus. Tema võimsus, meisterlikkus, ettearvamatus… Umbes paar kuud tagasi tajusin ma seda eriti teravalt, kui Keenias olles maa- ja meresafaril käisin. See Keenia puges mulle üldse naha alla,” õhkan. – “Sellepärast, et sa varem elasid Keenias. Kindlasti tundsid sa seal paljud asjad ära. Sa teadsid, mida need endast kujutavad,” teatab mu jutu peale regressiooniterapeut, teadja- ja nägijanaine Mai-Agate Väljataga. Loo sellest, kuidas ma käisin tema juures eluülesannete ja elu õppetundide kohta teada saamas, lisan siia peagi. See ilmus ajakirjas Üks 2010. aastal. Aafrika-pajatus kaks aastat hiljem.


PISARAJUTTIDEGA KIISU

gepard pere

Vapper ja tubli gepardimamma oma kutsikatega Serengeti varahommikus. Jahti pidades spurdib ta kiirusega üle 100 km tunnis, mille saab kätte kõigest 3 sekundiga!

Ma igatsesin temaga kohtumist nii väga. Õigupoolest juba tükk aega enne oma esimest safarireisi kolm aastat tagasi. Olin näinud fotosid, kus ta safaridžiibil istudes ümbrust seirab… ja turistid, silmad peas kui tõllarattad, teispool klaasi teda – mustatäpilist, pika saba, voolujoonelise keha ning ainult talle omaste silmanurgast vurrudeni jooksvate pisarajuttidega suurt kiisut. Teda, maailma väledaimat looma, kes jahti pidades spurdib kiirusega 120 km tunnis ja saab 100-kilomeetrise tunnikiiruse kätte kolme sekundiga! …Ja seal ta ühtäkki oli – gepardiema oma nelja kutsikaga Serengeti hommikus. Meist vaid mõne meetri kaugusel tee kõrval istumas. See oli väga tubli ema. Enam kui pooled kuuvanused gepardilapsed langevad lõvide või hüäänide ohvriks. Need siin olid parajalt suured, kukalt ja selga katvad titeudemedki kadunud, ent siiski veel mitte nii vanad, et iseseisvat elu elama hakata.

Ja seal ta ühtäkki oli – gepardiema oma nelja kutsikaga Serengeti varahommikus. Uskumatult imeline kingitus meie viimasel Serengeti päeval.

Mis džiibikapotil istumisse puutub, siis sellist pilti enam ei näe, vähemalt Maasai Maras mitte – loomadel ei lasta autole nõnda lähedale tulla nende endi pärast. Inimese uudishimu on geparditele niigi kurja teinud. Eks ta seepärast oligi ainus savannielanik, keda mul vaid korra lähedalt ja teine kord kaugelt eemalt näha õnnestus. Isegi pelglikku leopardi ja haruldast teravmokk-ninasarvikut, keda ka mustaks ninasarvikuks kutsutakse, trehvasin sagedamini. Aga see-eest… milline kohtumine! Gepard peab jahti päeval ja avaral maal, kui tema ja saaklooma vahel tolkneb safaridžiip, jääb jaht katki. Ning kui ta saagi ka kätte saab, võib seda tulla himustama teine kiskja. Habras gepard kaklema ei hakka. Leopardi kombel ta oma trofeed puu otsa peitu tirida ka ei suuda, sest on ainus suur kaslane, kes küüsi sisse tõmmata ei saa. Aga nurru oskab lüüa ainult tema!


OLE KAKUI

Maasai Ole Kakui ja meie safaridžiip Maasai Maras.

Ta ootas meid lennuki maandumisraja kõrval. Pikk ja sale nagu kõik maasaid. Ole Kakui oli meie Maasai Mara safarigiid. Nimi, mis võetakse kooli minnes, on tal Erick, aga meie kutsusime teda pärisnimega Ole Kakui – Kakui ehk mehe, kellele meeldivad lehmad, poeg. Lehm on karjakasvatajatest maasaidele püha. Legendi järgi said nad veised kingituseks jumala enda käest pärast seda, kui maa ja taevas kunagi üks olid ning siis ühtäkki kaheks kisti. Vaid viigipuu jäi neid kahte ilma ühendama. Püha on maasaidele ka loodus. Nad peavad ennast tema osaks samamoodi, kui loodust osaks endi elus. Loodusega üksolemist oli tunda igas Ole Kakui teos…

—Sebra – musta karva ja valgete triipude, mitte valge karva ja mustade triipudega hobuse sugulane.

Sebra – musta karva ja valgete triipude, mitte valge karva ja mustade triipudega hobuse sugulane.

Kui ta maandumsiraja kõrval nosivaid sebrasid eemale ajas, et nood laskuvale väikelennukile, millega me tagasi rannikule pidime saama, ette ei jääks. Ta ei tuututanud kui pöörane ega võtnud võimsal mootoril tuure üles, vaid patsutas tasakesi autouksele, ning triibulised eeslid lonkisid ohutusse kaugusse. Ei hirmutanud ta oma sõiduga kabjalisi teelt kahte lehte plagama, kui me savannis loomi otsides, tuul kõrvus tuhisemas, ainsate inimestena ringi sõitsime. Kahjuks ei saa sama öelda kõikide safarigiidide kohta. Ei tea, kas on asi hõimus, lastetoas või kutsumuses. Safarigiidindust oli Ole Kakui õppinud Tansaanias, looduse tunnetuse saanud sünniga. “Mille järele sa kodust eemal olles kõige rohkem igatsust tunned?” pärisin, kui me päikesetõusus viie põõnava isalõvi ärkamist ootasime. “Hmm, piima ja vere järele.” – “!?!” – “Sa peaksid ka maitsma. See on hea ja kosutav jook,” muigas ta mu virilat nägu nähes. Maasaide traditsioonilise toidu saamiseks tehakse lehma kaelale terava odaotsaga väike täke, veri kogutakse anumasse, haavake plaasterdatakse söega kinni ja loom tõuseb taas kohe jalule.


HÄÄLED ÖÖS

Rosetikujuliste täppidega leopard puu otsas. Seal see üksik kiskja öisest jahipidamisest puhkab ja sinna tirib ka oma saagi.

Rosetikujuliste täppidega leopard Serengetis puu otsas. Seal see üksik kiskja öisest jahipidamisest puhkab ja sinna tirib ka oma saagi.

Mu kodutelk Serengetis oli nagu jalgadel Baabajagaa nõiaonn. Telk oli ta muidugi seest, väljast meenutas rohkem rookatusega palkmajakest. Samasuguseid oli meie ööbimispaigas üheksa. Kõigi mugavuste, see tähendab duši, kuuma vee, vetsu ja imemõnusa voodiga. Mutukate eest kaitses kahekordne lukuga suletav uks, sääskede eest voodi kohale tõmmatud moskiitovõrk ja loomade eest… mitte midagi. See mulle meeldis – olin ju neile külla, mitte peitu tulnud.

Minu Serengeti kodu. Väljast onn kanajalgadel, seest mõnus pesakene pehme voodi ja kuuma dušiga.

Minu Serengeti kodu. Väljast onn kanajalgadel, seest aga mõnus pesakene laia pehme voodi ja kuuma dušiga.

Magasin nagu nott. Erakordne päev hardaks, hingetuks ja õnnelikuks tegevate muljete ning kohtumistega puutüvel pikutava imekauni leopardi, peagi poegima hakkava ringutava emalõvi, poolesaja kõrvuni vees mõnuleva jõehobu, puulatvadeni küündivate kaelkirjakute, igas suuruses ja vanuses paavianide, hüäänipere, tüügassea, jaanalindude ning lugematute antiloopide, sebrade ja pühvlitega… nagu ka rappumine savanniteedel oli teinud oma töö. Ei seganud mind sähviv äike kottpimedas Aafrika öös, ei lindude katkematu jutuvadin ega läbi une kaikunud lõvi möiratused. Äratus safaril, mis kohalikus suahiili keeles tähendab rännakut, on kodusega võrreldes tavatult vara, kella viie-kuue ajal, ent just hommikul on loomad erksad. Päeval poevad nad päikese, ja ehk ka meiesuguste eest varju. Jõuan enne uinumist veel mõelda: ju me maasaide jumal Enkaile meeldisime, et ta meile ühe päeva kohta nii hea “saagi“ andis. Sest see, kui palju sa safaril loomi kohtad, on õnne… ja tema asi.


SIMBA – SAVANNIDE KUNINGAS

Sai pisut pikutatud – selle emalõviga Serengetis kohtusime täiesti kogemata. Vihma minemauhutud tee pärast pidime sõitma ringi…
ja nii teda näha õnnestuski.

Ta maiustas vaid tunnike tagasi jahisaagiks murtud pühvlivasika kallal. Kiirustades, sest ei tea kust ilmusid äkki välja hüäänid. Kõigepealt üks, hetke pärast teine, korraga oli neid paarkümmend, sekka mõned rebasemoodi šaakalidki. Ring lõvi ümber tõmbus koomale. Rapsav pilk üle õla ja taas sukeldumine hommikusööki. Nüüd olid nad tal juba kõrval, hingasid kuklasse. Ja siis… lõvist väiksemad kühmus seljaga tähnilised kiskjad tegid savannide valitsejannale tuule alla. “Saba jalge vahel“ lidus ta nende eest ja astus siis linta-lonta, mokad ja koon verised… meie suunas. Meie olime safaridžiipides turistid. Ja meid oli hord. Lõvile ei läinud sõidukiterivi korda kõigevähematki. Stoilise rahuga loivas ta džiipide vahelt üle tee oma kolme suguõe juurde, kes rohu sees teist pühvlivasikat ampsisid. Vadistav inimkari vakatas. Hoidsin hinge kinni. Ent mitte hirmust, vaid tänutundest, et loodus oli lubanud mul näha savannide emandat nii lähedalt, vabaduses ja tegutsemas, mitte laisalt pikutamas, nagu lõvidel lõviosa ajast kombeks. Kas aga oleksin suutnud vaadata, kuidas nad pühvliema ahastava pilgu all vasikatele kõrri kargavad, kahtlen, ehkki kiskja ei tapa – erinevalt inimesest – lõbu pärast. Loodusel on tasakaalus püsimiseks omad seadused.

Tõelised nupsikud – lõvikutsikad teineteise kaisus puuõõnsuses magamas, seni kuni ema puu all kõrges rohus käppi sirutab.

Tõelised nupsikud – lõvikutsikad teineteise kaisus puuõõnsuses magamas, seni kuni ema puu all kõrges rohus käppi sirutab.

Imelisi kohtumisi lõvi, suahiili keeli simbaga, sain kingiks veel: puuõõnsuses teineteise kaisus magava kahe pisikese karvapalli, nelja mänguhoos mürava teismelise, videvikus tüügasseapõrsale jahti pidava seltskonna ja keelt limpsava uhkelakalise lõviisandaga.


HÄRRA LONDISTE

Üksik isane elevanditaat oma pehmetel sammudel otse meie poole astumas.

Üksik isane elevanditaat Serengetis oma pehmetel sammudel otse meie poole astumas. Kõrvad tegid lipa-lapa.

See oli ainus kord, mil mul safaril jänes püksi puges. Siis, kui hiigelsuur üksik isaelevant otsejoones meie poole tuli. Küll oli ta ilus ja igavikuline, tohutud kõrvad lipa-lapa lehvimas, tundlikud londisõõrmed õhku ja meid haistmas, silmis kurb pilk nagu kõigil elevantidel. “Kuidas on karjal võimalik sundida sellist suurt looma maha jääma?“ ei suutnud ma mõista toda hääletult astuvat mitmetonnist mürakat vaadates. “Ega nad sunnigi,“ kostis Michael, meie Tansaania giid härra Londistele juba häirivalt lähedale sõites. “Tal pole valikut. Ta ei saa nendega kaasa minna, sest suudab oma kulunud hammastega süüa veel vaid pehmet rohtu, mitte põõsaste ja puude lehti nagu teised.“ Hiiglane keeraski londiotsa rohututi ümber, sikutas, pistis suhu ja krõmpsutas häälekalt, meist sametisel sammul uute suutäite järele suundudes. Kui vana ta oli, ei tea. Elevandid elavad umbes 70-aastaseks, mil nende viimased, kuuendat korda suhu tulnud hambad juba nii olematud on, et nendega enam süüa ei saa.

Ja sealt ta meist Ngorongoro kraatris mööda sammus. Nukralt ja väsinult.

Ja sealt ta meist Ngorongoro kraatris mööda sammus. Nukralt ja väsinult.

Võhadki olid “meie“ omal lühikesed, mitte pea 3-meetrised ja 80 kilo kaaluvad iludused, mille pärast salakütid neid tapavad. Nagu tapavad ka ninasarvikuid nende sarve pärast. Arvatavasti oli ta mõlemavõhaline, sest need olid tal pea ühepikkused. Nagu inimene on parema- või vasakukäeline, nii on elevant parema- või vasakuvõhaline ning see, kumba ta rohkem kasutab, on ka lühem. Inimese moodi on too intelligentne ja suurim maismaaimetaja käitumiselt ja suhtlemiseltki.


TOP GEAR EXTREME

Kuna sisikonda raputaval teel sõites kaamera pihus ei püsinud, olgu kohalikest siiski midagi. Need on rannikukalurid India ookeani ääres.

Kuna sisikonda raputaval teel sõites kaamera pihus ei püsinud, olgu kohalikest siiski midagi. Need on rannikukalurid India ookeani ääres.

Oh jeerum, nii hullu teed mööda pole vist isegi Top Geari kreisi kolmik sõitnud. 100 km ameerika mägesid Keenias oli soolikaid segiraputav kogemus. Startisime India ookeani äärest Keenia-Tansaania piiri poole kell 4 hommikul. Poole kuue paiku tõusis päike, kell kuus olid Aafrikal silmad lahti – teeäärsetes külades käis vilgas argielu. Kiirteeks olid Keenia suurimat sadamalinna pealinnaga ühendava Mombasa-Nairobi maantee ristinud tõenäoliselt naljahambad. Highway, vähemalt see 140-kilomeetrine jupp, mida mööda meie sõitsime, tähendas kohati olematut asfalti, kahte sõidurida, rekkat rekka ja auku augu küljes. Siis me veel ei teadnud, mis ees ootab.

See banaanikaupleja polnud elevil, et temast pilti tehti. foto: Urmas Kalde.

See banaanikaupleja polnud elevil, et temast pilti tehti. foto: Urmas Kalde.

Neli tundi hiljem keerasime highwaylt maha… ja Top Gear Extreme algas. Asfalt asendus ookerpunase külateega ja augud… vaat need olid augud! Poole rehvi sügavused, tee keskel, servas, igal pool. Juhil polnud aga ei neist ega oma safaribussi tervisest sooja ega külma. Tema hoidis jalga gaasipedaalil, meie küüsi istmepolstris. Kolm tundi hiljem olime piiripunktis. Segumasinas läbiväntsutatud ja punase peenikese tolmuga kaetud nagu punane elevant, kes meil vahepeal üle tee jalutas. Ent see-eest olime näinud ehedat Aafrikat! Otsatuid sisalipõlde, punaseid termiidipüramiide, külasid, koole. Olime olnud teel seitse tundi, liinibussil kuluvat vihmaajal vähemalt paar päeva. Ah et kuidas Tansaania poolel oli? Sile asfalt kuni Ngorongoro väravani välja.


SUUR VIISIK JA SUUR ÜHEKSA

Hävimisohus teravmokk-ninasarvikud Ngorongoro kraatris. Seal on nad salaküttide eest kaitstud.

Hävimisohus teravmokk-ninasarvikud Ngorongoro kraatris. Seal on nad salaküttide eest kaitstud.

Suur Viisik on sõnapaar, mille valgenahalised kütid panid Aafrika viiele loomale, kellele on jalgsi kõige raskem jahti pidada. Neli neist – teravmokk-ninasarvik, leopard, lõvi ja elevant – on tänaseks ohustatud, pühvel veel mitte. Suures Üheksas on lisaks gepard, jõehobu, kaelkirjak ja sebra. Pärast kaht safarireisi ja kaht safaririiki olen kohtunud nüüd nende kõigiga. Maasai Mara loodusreservaadis ja Amboseli rahvuspargis Keenias ning Serengeti rahvuspargis ja Ngorongoro looduskaitsealal Tansaanias. Kuigi kaht viimast peetakse nendeks päris-safaripaikadeks, meeldis mulle Maasai Mara hoopis rohkem. Sest oli ainus, kus loomi väga austatakse. Serengetis ja Ngorongoros, ehkki mõlemad UNESCO maailmapärandi nimistus, oli savannielanikke uudistamas korraga kolmkümmend või rohkem safaridžiipi. Maaras midagi sellist ei näe. Seal tohib loomade läheduses olla korraga viis autot, teised ootavad oma järjekorda eemal. Sellest reeglist pidas kinni iga safarigiid. Loodust palutakse nautida vaikuses, loomade ahistamise, s.t jälitamise ja muul moel häirimise eest on trahv. Samas… näha Amboselis pilvepiirilt piiluvat pea 6000-meetrist Aafrika kõrgeimat mäge Kilimanjarot, sõita mööda mõõtmatuid Serengeti tasandikke või astuda 19-kilomeetrise läbimõõduga kunagise hiiglasuure Ngorongoro vulkaani põhjas on… päris sürreaalne.


VÄRVILISED MAASAID

Hoovõtuta hüpe maast umbes meetri kõrgusele –
selline on maasaide rituaalne lõvitants Engilakinoto.

Nagu ka külaskäik nende maade põlisasukate, maasaide, juurde. Meeste rituaalne lõvitants Engilakinoto, millega kunagi pühitseti võidukat lõvijahti, mõjub ihukarvu püstiajavalt hüpnootiliselt. Kurguhäälega lõvi urahtamist matkides liiguvad mehed, keha mähitud punasesse pleedi, randmete ümber pisikestest värvilistest pärlitest käevõrud, jalas autokummist tehtud plätud, rinda siugjalt puhevile ajades ringiratast. Olles end nõndamoodi “soojaks“ tantsinud, hakatakse hüppama. Ilma igasuguse hoovõtuta, osavamad maast enam kui meetri kõrgusele! Maasai küla manyattat, mille ees meile rituaali etendati, ümbritseb kiskjate eest kaitsev astelpõõsaokstest tara. Selle sees on ritvadest, rohust ja elamist vihmakindlaks muutvast lehmasõnnikust ümmargused onnid. Neid ehitavad naised. Loodusega rahujalal elavale rändrahvale omaselt on kõik hõlpsasti lahtivõetav, taaskasutatav ja prügivaba.

Lusti ja lauluga tervitasid maasai lapsed meid, kahvanägusid,
kui me keset tundi nende koolimajja “sisse sadasime”.

Ka koolimaja, kuhu me “sisse sadasime“, oli ehitatud käepärasest. Et käimas oli inglise ja suahiili keele tund – maasaide enda emakeel on niiluse keelte hulka kuuluv maa keel –, näitasid lapsed meile suure lustiga oma teadmisi: lehm – ngombe, kass – paka, kana – kuku. she naleng! Olesere! lehvitasin sellele naerusuisele, sõbralikule, värve ja ehteid armastavale rahvale lahkumisel nende emakeeles. Suur aitäh! Kohtumiseni!


KAS TEADSID, ET…

Kaelkirjak Maasai Mara hommikus.

Kaelkirjak Maasai Mara hommikus.

MAASAI MARA
Ka Masai Mara ja Mara. Pealinnast Nairobist umbes 300 km edelasse jääv, Keenia enimkülastatav loodusreservaat on tegelikult Tansaanias asuva Serengeti rahvuspargi lõunaosa. Ehkki pärast Keenia iseseisvumist poliitiliselt jagatud kaheks, Maasai Maara loodusreservaadiks Keenias ja Serengeti rahvuspargiks Tansaanias, on tegemist umbes poole Eesti suuruse, 25 000 km2 laiuva Serengeti ökosüsteemiga. Maasai Mara asub 1000–2000 m kõrgusel merepinnast maasai karjakasvatajate põlisaladel. Nimegi on ta saanud maasaide ja Mara jõe järgi.

SERENGETI

Selline ta on, Serengeti tasandike silmapiirini laiuv avarus.

Selline ta on, kuulsate Serengeti tasandike silmapiirini laiuv avarus.

Serengeti Rahvuspark Tansaania põhjaosas, kuhu kuulub ka Ngorongoro looduskaitseala, kuulutati rahvuspargiks 1951. aastal. Just seal toimub suurejooneline Suur Migratsioon, mil igal aastal 2 miljonit rohusööjat mais-juunis, kui Serengetis toidu- ja veevarud otsa lõpevad, Marasse rändavad. Oktoobris liiguvad nad taas Serengeti poole. Serengeti on Tansaania vanim ja suurim rahvuspark. Nime on ta saanud silmapiirini ulatuvate rohumaade järgi, mis maasaide keeles on siringet ja tähendab “lõputut tasandikku”.

NGORONGORO

Meie džiip rühkimas Ngorongoro kraatrist välja. See punane peenike jutt seal kaldeera serval on väljasõidutee.

Meie džiip rühkimas Ngorongoro kraatrist välja. See punane peenike jutt seal kaldeera serval on väljasõidutee.

Ngorongoro kraater Tansaanias, mida mõnikord ka 8. maailmaimeks peetakse, on tekkinud 2–3 miljonit aastat tagasi pärast pea 6000 m kõrguse vulkaani plahvatust ja kokkuvajumist. 19 km laia ala, milles metsatukki, järvi, rohumaid, soid, ümbritseb igalt poolt 610 m kõrgune kaldeera.

AMBOSELI

Amboseli – elevantide paradiis.

Amboseli – elevantide paradiis.

Rahvuspark Keenias, mis kandis kunagi Maasai Amboseli rahvuspargi nime ning mida peetakse tänini parimaks Kilimanjaro mäe ja elevantidega kohtumise paigaks. Maasai Mara järel on see populaarsuselt teine Keenia rahvuspark.

KILIMANJARO

Kes pilku teritab, võib seal ülaservas näha Kilimandjaro tippu, mis end Amboseli hommikutaevas meid vaid lühikeseks ajaks õnnistas.

Kui pilku teritada, võib pildi ülaservas silmata Kilimanjaro laugjat tippu. Nii ta Amboseli hommikutaevas vaid imelühikeseks ajaks end meile ilmutas.

Kutsutakse ka Kili, on Aafrika kõrgeim mägi ja maailma kõrgeim üksikuna seisev mägi – seda ei ümbritse tõepoolest mitte ükski ahelik. Too Tansaanias asuv mägi on tekkinud kolme kustunud vulkaani – Aafrika kõrgeima, 5891 m, tipu Kibo ning Mawenzi ja Shira ühinedes. Mäe jalamil on ekvatoriaalne vihmamets, tipus aga igilumi.

SAFARI

Emalõvi varahommikul meie safariauto eest nukralt mööda jalutamas.

Suahiili keeles rännak või teekond.

NINASARVIK

Teravmokk-ninasarvik täies ilus. Serengeti savannis.

Teravmokk-ninasarvik täies ilus Maasai Mara savannis.

Suahiili keeles Kifaru, on maakera asustanud juba 50–60 miljonit aastat. Vastu pidanud nii evolutsiooni kui planeedi uperpallidele, on ta tänapäeval inimese ahnuse, edevuse ja rumaluse pärast äärmiselt ohustatud loomade nimekirjas – salakütid tapavad neid armutult nende sarve pärast. Araabiamaades tehakse sellest staatuse sümboliks olevaid pistodapäid, Aasiamaades, iseäranis Vietnamis ja Hiinas, afrodisiaakumi ja looduslikku Viagrat. Aafrikas elavad teravmokk- ja laimokk-ninasarvikud, kellel küll halb nägemine, ent hea haistmine ja kuulmine. Neil on kaks sarve, millest eesmine on 50–90 cm, vahel suisa 150 cm pikk. Ninasarvik on tiine pea 1,5 aastat, vasikad püsivad ema juures kuni 5-aastaseks saamiseni. Elada võivad nad 40 aastaseks, kui nende kõige suurem kiskja, inimene, neile enne julmal viisil otsa peale ei tee. Iseäranis ohustatud on teravmokkninasarvik, keda ka mustaks kutsutakse ning kes sööb lehti, oksi ja noori võrseid, mida tal kolmnurkse ülamokaga hea haarata. Vaatamata kuni 1600-kilosele kaalule võivad need hiiglased joosta kuni 50 km/h. 1960-ndate lõpus oli teravmokk-ninasarvikuid 70 000, 2010. aasta lõpuks 4880. Veidi vähem ohustatud laimokk-ninasarvikul ehk nn valgel ninasarvikul on rohu naksamiseks paksud huuled, ka on tal mustast ninasarvikust suurem pea. Emased kaaluvad 1600 kg, isased 2400 kg.

ELEVANT

Soost põõsaste ja puude rohelusse jalutav elevandikari Amboselis.

Suahiili keeles Tembo, on suurim maismaaimetaja kaaluga 4,5–7,5 tonni. Taldu katvad padjandid muudavad selle hiiglase sammud aga kuuldamatuks. Haistmis-, kompimis- ja haaramiselundiks on tal eriti tundliku tipuga lont. Hambaid on elevandil 26, millest üks paar ülemisi kasvab võhkadeks. Hambad vahetuvad elu jooksul kuni kuus korda. Kui neid enam pole ja loom süüa ei saa, ta sureb, mis juhtub 60–70 aastaselt. Päevane toiduports on elevandil umbes 150 kg ning veekogus 190 l. Suguküpseks saab londiste 10–12 aastaselt, on tiine pea kaks aastat, sünnitab ühe ligi 100-kilose poja, keda imetab kaks aastat. Aafrika elevandil on kuni 3 m pikad ja 20–40 kg kaaluvad võhad, mis olemas nii emastel kui isastel. Ta on India elevandist suurem, suuremate kõrvadega ja kodustamata. Kodustataval India elevandil on võhad ainult isastel. Aafrika elevandid elavad 9–20-liikmelises emastest, poegadest ja noortest isastest koosnevas karjas, keda juhib matriarh – kõige kogenum emaelevant. Täiskasvanud isaelevandid elavad enamasti omaette. Elevantidel on avastatud võime suhelda infraheli abil kuni 12 km kauguselt, ka tajuvad nad maapinna vibratsiooni ja seismilisi laineid. Ülihästi varustatud salaküttide käe ja relvade läbi – kes nende võhkasid himustavad – on nad väga suures ohus.

LEOPARD

Absoluutselt imeline ja täiesti kogemata kohtumine pelgliku leopardiga Serengetis. Selsamal teekonnal, kus ringutavat lõvigi trehvasime.

Suahiili keeles Chui, on suur kiisu, kelle rosetimuster igal loomal erinev, kes jookseb kiirusega 58 km/h, ronib puu otsas osavalt, ent tegutseb peamiselt siiski maapinnal ja keda on väga raske kohata. Välimuselt sarnaneb ta Ameerikas elava jaaguariga, kel samuti rosetimuster. Leopard või jaaguar on ka mustakarvaline pantriks kutsutud kaslane. Leopardigi ohustavad salakütid – kauni kasuka pärast, mis mustal turul maha müüa.

LÕVI

Lõvikutsikad muretult müramas Ngorongoro kraatris.

Suahiili keeles Simba, on pikim viiest nn suurest kaslasest, kelle hulka kuuluvad lisaks tiiger, jaaguar, leopard ja lumeleopard – ainult nemad suudavad möirata. Isalõvil on pikkust 1,7–2,5 m, emalõvil 1,4–1,7 m pluss sellele otsa veel umbes meetrine saba. Teiste kaslastega võrreldes on lõvid seltskondlikud tegelased ja elavad praidis, kuhu võib kuuluda kuni 20 suguluses olevat emast oma kutsikatega ja mõned isased. Eluiga on lõvidel 10–14 aastat, isastel vähem – põhjuseks pidevast teiste isastega võitlusest saadud vigastused. Jahti peetakse öösel, videvikus või varahommikuses jaheduses, tappes saaklooma kas kägistades või ta kaela murdes, päeval aga põõnatakse päikesevarjus. Ainulaadsed on lõvid kaslaste seas oma lakaga, mille kasvatamiseks kulub isasel viis aastat. Rusikareegel on, et mida tumedam ja kohevam lakk, seda tervem ja sugujõulisem loom.

PÜHVEL

Pühvel – ettearvamatu ja ohtlik tegelane Maasai Maras otse mu kaamerasse seiramas.

Pühvel – ettearvamatu ja ohtlik tegelane Maasai Maras otse mu kaamerasse seiramas.

Suahiili keeles Nyati, on kõige ohtlikum Suurest Viisikust, sest toob oma ettearvamatu käitumisega inimestele kõige rohkem surmasid. Kõige-kõige ohtlikumad on üksikud isased või vasikat kaitsvad emased. Kõneldakse, et pühvlid, keda teinekord ka “Mustaks surmaks” kutsutakse, tapavad Aafrikas inimesi kõige rohkem, ent sama väidetakse ka jõehobuste ja krokodillide kohta. Eks ole pühvlitel mass ka taga – kuni 1,2 tonni, rääkimata võimsatest sarvedest, mille laius võib pullidel ulatuda kuni 1,5 meetrini. Eluiga on neil sarvilistel umbes 25 aastat, täiskasvanuks saavad nad kolmeaastaselt, tiined on 11 kuud ning pühvlikarjas võib teinekord olla kuni 2000 looma. Vesipühvliga nad lähisugulased pole, ega ole ka koduveise esivanemad, ehkki neil toreda vesise ninaga lehma nägu peas.

GEPARD

Pisarajuttidega suure kiisu poeg savannirohus. Natuke veel ja siis jätab ema ta koos teiste õdede-vendadega maha.

Suahiili keeles Duma, keda vahetevahel ka leopardiga segi aetakse, ehkki tollel pole näol musti pisarajutte nagu gepardil, ka on gepardi kasukal täpid, mitte rosetid nagu leopardil. Jahti pidades laseb see sale kiisu saakloomal tulla võimalikult lähedale… ja spurdib siis tohutu kiirusega. 112–120 km/h jaksab ta joosta kuni 500 m. Ebaharilikult enamikust kaslastest ei saa gepard küüsi täielikult sisse tõmmata, ent see aitab ta käppadel joostes maapinnaga paremini haakuda. Ja erinevalt teistest suurtest kiisudest oskab gepard sisse hingates nurru lüüa, ent ei möirga nagu nemad. Emasloomad elavad kas üksikult või koos poegadega, kelle mamma umbes pooleteise aasta vanuselt maha jätab. Edasi elavad õed-vennad koos, kuni neist väga head jahipidajad saavad. Umbes kahe aasta vanuselt emased lahkuvad, isased jäävad aga kokku elu lõpuni. Kohtutakse ainult paaritumiseks. Pesakonnas võib olla kuni üheksa, tavaliselt siiski neli kutsikat, kellest suureks kasvavad vaid pooled, kui sedagi. Gepard võib elada 15 aastaseks, keha on tal 1,1–1,5 m pikk, saba lisaks 60–84 cm.

JÕEHOBU

Mõnu kuubis – jõehobud leiba luusse laskmas.

Mõnu kuubis – jõehobud leiba luusse laskmas.

Suahiili keeles Kiboko, lesib päeval kuni 30-liikmelises karjas vaikse vooluga vees või poris, kus saab kaitset päikese eest, mille vastu ta õhuke ja karvadeta nahk väga tundlik on. Ööjaheduses tatsab loom rohumaadele einestama, süües ära 50 kg ja kõndides maha 5–10 km. Ninasõõrmed, silmad ja kõrvad suudab ta sulgeda, kui viieks minutiks vee alla sukeldub. Muidu hoiab ta need vee peal, sellal kui 2000–3000 kg kaaluv kere vees varjul on. Jõehobubeebi sünni vette, kus ema teda 1,5 aastat ka imetab. Elada võivad need pealtnäha rahumeelsed sõrakandjad kuni 40-aastaseks.

SEBRA

Vaid mõnepäevane sebralaps Maasai Maras, kelle triibud veel pruunid, mitte mustad on.

Vaid mõnepäevane sebralaps Maasai Maras, kelle pruunid triibud mustaks pole jõudnud veel minna.

Suahiili keeles Punda milia, mis tähendab “triibuline eesel”, on tegelikult rohkem hobuse sugulane, keda pole aga kunagi lõplikult kodustatud. Ja tegelikult pole sebra mitte valge karva ja mustade triipudega, vaid hoopis musta karva ja valgete triipudega ning need on igal isendil isesugused, nagu meil sõrmejäljed või silmaiiris. Miks aga sebral üldse triibud on? Maskeeringuks ja enesekaitseks kiskjate eest. Ka ei meelita triibud ligi kärbseid. Neil kabjalistel on suurepärane kuulmine ning kõrvu saavad nad liigutada igas suunas. Lisaks on neil hea lõhna-, maitse- ja nägemismeel, ka öösel, ehkki oma vaenlastest näevad nad halvemini. Neid on kolme liiki. Meie kohtasime savannisebra, kellel on tihedad triibud ja väikesed kõrvad. Väikesel mägisebral on kitsad triibud ja valge kõhualune. Suurel grevi ehk kõrbesebral on palju kitsaid triipe ja hele kõhualune. Emasloom võib esimese varsa, kes pole mitte musta-valge, vaid hoopis pruuni-valge triibuline, poegida kolmeaastaselt, isasloomad saavad suguküpseks alles 5–6-aastaselt. Nagu hobusedki, magavad sebrad püstijalu ning üksnes siis, kui on karjas, kust hoiatatakse kiskjate eest. Tihti näeb neid koos kaelkirjakute ja antiloopidega.

KAELKIRJAK 

Sööma, sööma, sööma Maasai Maras. Seltsis segasem.

Suahiili keeles Twiga, on kõige kõrgem maismaaelanik. Kael on tal pikk kuni 2 m, õlakõrgus kuni 3 m. Vaatamata pikale kaelale on sel lülisid vaid seitse, täpselt nagu inimeselgi. Oma viiemeetrist kasvu, mokkasid ja ilmatuma pikka lillat keelt kasutades saavad nad kätte lehti ja peenikesi oksi ka kõrgetelt puudelt. Et aga jooma ulatuda, tuleb loomal esijalad harki ajada. Selline asend muudab ta kiskjatele kergeks saagiks, ehkki kaelkirjaku esijalahoop võib olla surmav. Kõnnib kaelkirjak ebaharilikul moel, astudes korraga ühe, siis teise kehapoole esi- ja tagajalaga. Ta on terava kuulmis- ja nägemismeelega, saab oma ninasõõrmed liivatormi ja sipelgate eest sulgeda ning peas on tal 2–5 pehme nahaga kaetud sarvekest. Ja nagu sebral, on ka igal kaelkirjakul ainult talle omane nahamuster.

TÜÜGASSIGA

Tüügassiga meie Maasai Mara telklaagris rohtu nosimas. Kuidagi nii troostitu oli teda vaadata, sedamoodi põlvili edasi roomamas.

Tüügassead meie Maasai Mara telklaagris rohtu nosimas. Kuidagi nii troostitu oli neid vaadata sedamoodi põlvili edasi roomamas.

Suahiili keeles Ngiri või Gwasi. Pole tema üks ei suurest viiest ega ka üheksast, aga kuna ta on nii omapärane, ei saa ma temast rääkimata jätta. Ta on sea suurune, liigub aga madalat rohtu süües edasi põlvili. Kui rohi kõrgem, siis pole tal seda vaja teha. Ja teda annab kodustada. Maasai Mara laagris ei pööranud nad platsil liikudes turistidele kõigevähematki tähelepanu. Kus olid nende kodud, ei tea, aga metsikult elades on nad urus, kuhu lähevad tagurpidi.

MAASAID

See maasai oli perele elatist teenimas kodust kaugel – India ookeani ääres Diani Beachil.

Ka masaid, massaid, on Victoria järvest idas ja kagus elav veisekasvatajatest rändrahvas, kes peab au sees traditsioone ning looduse ja tema loomadega üksmeeles elamist. Sel niiluse keelte hulka kuuluvat maasai keelt kõneleval hõimul on väga rikas mütoloogia, milles lugusid ajast, kui maa ja taevas veel üks olid, kuni nad ühtäkki lahku kisti ja neid vaid viigipuu sillana ühendama jäi. Viigipuust möödudes jäetakse talle okste vahele senini peotäis rohtu, mida samuti pühaks peetakse. Nagu ka metsloomi ja oma lehmakarja – kingitust jumalalt. Püha on ka punane värv. Seda tooni on õlgade ümber tõmmatav tekk shukka. Sümbolite keeles kõnelevad ka pärlitest meisterdatud maasaide kaela- ja käevõrud ning kõrvarõngad, mida kannavad ühtmoodi nii naised kui mehed ning mida minagi rõõmuga kaasa tõin ja kannan.

SUAHIILID

Suahiilinaised Wasini rannikukülas.

Ka suaheelid, on Ida-Aafrika rannikul elav islamiusku rahvas, kes on tekkinud kohalike hõimude ning araablaste, pärslaste ja indialaste segunedes.Suahiili keel kuulub niiluse keelte hulka, nagu ka maasai keel ning on nii Keenia kui Tansaania riigikeel ja Ida-Aafrika suhtlemiskeel.

MIDA KINGIKS VIIA
Karamellkommid, pastakad, värvipliiatsid.

MIDA KINGIKS KAASA TUUA

Niimoodi sünnivad imelised puidust esemed Mombasa külje all Akamba töökojas.

Roosi-, tiik-, eebeni- või neemipuidust esemeid: maske, kausse, lusikaid. Kohvi, teed, maasai pärliehteid. Trükimustrilist puuvillast, sageli suahiilikeelsete vanasõnadega kaunistatud kanga-nimelist kehakatet, mida saab kanda seeliku või õlarätina. Tugevamast puuvillast triibulist kikoy-nimelist kangast, millest tehtud meeste värvilised mähisseelikud ja mida ka laudlinana kasutada saab.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s