hobuste haldjas Ute

Olin Utest, ”hobuhullust” sakslannast kuulnud enne, kui talle Valgamaale külla läksin. Tahtsin väga minna. Ja ta
o n  äge – hobulausujaks end kutsuda ei luba, sest see sõna on ära lörtsitud, Eestit armastab rohkem, kui mõnigi siin sündinu ja vaenlasi on tal ka omajagu, sest ütleb välja kibedat tõde. Ja tal on täna sünnipäev!

 

Eestisse tuli UTE WOHLRAB elama üle 20 aasta tagasi, sest tollal 24-aastast neidu oli koolipõlves siin käies tabanud Eesti-armastus. Täna on Ute vana-tori hobuste paradiisi – Hargo talu perenaine, Vana-Tori Hobuse Ühingu looja ja eestvedaja ning suurte, väärikate ja peaaegu väljasuremisohus vana-tori hobuste tulihingeline kaitsja. Puhtaks vana-tori hobuseks peetakse aga sellist tori hobust, kelle põlvnemisse pole pärast 1945. aastat teistest hobusetõugudest võõrast verd lisatud. Lugu Utest, tema hobustest ja muudest loomadest ilmus ajakirjas Üks
2012. aasta neljandas numbris.

Temperamentne, südamlik, otsekohene, visa, vapper, töökas ja siiras Ute.

HARGO TALU LUGU
Ute hoburännak algas aga 18 aastat tagasi Hargoga. “Tolle hiigelsuure täku oli pererahvas puuriitade vahele surunud, nii et loom end liigutadagi ei saanud. Nad ei tulnud vanadusest temaga enam toime. Mina talle ligi minna ei kartnud, vaatasin Hargole silma ja mõistsin – too hobu vajab uut kodu. Vusserdasin sealsamas heinapakinööridest ja traadijuppidest kokku päitsed, et kolm nädalat vangis olnud loom jalutama viia. Ta oleks võinud end lahti tõmmata, minema joosta… ent kõndis truult mu kannul ja kui ma hetkeks seisma jäin, tundsin ta sooja nina oma pihus. Järgmisel päeval ostsin ja viisin ta ära, ma lihtsalt pidin,“ räägib Ute õhinal oma esimesest hobusest. Nüüd on tal suksusid kokku 26 täiskasvanut ja kaks varssa. Kõik vana-tori hobused.

Hargo – Ute talule nime andnud väärikas vana-tori tõugu täkk.

“Kas sina oled minu uus mängukaaslane?“ togib paarinädalane varsapreili Leni mind üleannetult tagumikku. Ema Henriette, hüüdnimega Jette krõmpsutab rahulikult siinsamas. Nädalane Leto on arglikum ja hoiab oma mamma Heliade ehk Jade lähedusse. Täiskasvanutega võrreldes on nad päkapikud. Suured sõbrad Hanna ja Lancelot – “metsas elanud“ mära ja Hargo talus sündinud täkk, nagu teisedki Ute hoolealused, on tõelised hobuhiiglased… ja leebuse kehastused. Lasevad mul, võhivõõral, end paitada ja hellitada. Ei purista, rapsi ega hammusta.

Enne Hargoga kohtumist ei teadnud naine vana-tori tõust midagi. Nüüd on ta kunagiste taluhobuste tulihingeline kaitsja ning Vana-Tori Hobuse Ühingu eestvedajana võidelnud kätte õiguse pidada nende tõuraamatut. “Teise maailmasõja eelsest ajast säilinud ja väljasuremisohus vanatüübiline tori hobune on meie kultuuripärand ning hoidmist väärt,“ on Ute, nagu ka tema diplomaadist abikaasa Gerald veendunud.

“Meie“ ja “kodu“ tähendavad naisele iseenesestmõistetavalt Eestit. Kuulan teda ja mõtlen – too vaevuaimatava aktsendiga eesti keelt kõnelev sakslanna armastab Maarjamaad rohkem, kui nii mõnigi siin sündinu… Ja vana-tori tõu eest võitleb ta kui emalõvi. “Ega nende leidmine tollal, sporthobuste aretamise aegu, lihtne olnud. Nad polnud moes. Sada aastat tagasi aga peeti kõige tähtsamaks just hobuse iseloomu. Talulaps pidi saama looma ohutult põllult koplisse viia. Ka pidi hobu olema piisavalt robustne, et kui valesti astub, siis ei lonka kolm nädalat jutti või kui valesti sööb, ei aja susse püsti,“ põrutab Ute.

Hargo tütar Heliade, hüüdnimega Jade oma pisitütre Letoga.

Hargo järgi sai talu ka nime, ehkki täkk oma uut kodu Kuigatsi külas ei näinudki – suri südamehädasse vaid kolm nädalat varem. Otepäält, kus naine tollal oma viie suksuga elas, sundisid neid kolima turistid, kes loomi mootorsaanidega taga ajasid ja pudelitega loopisid. Ent Hargo hing on talus kohal – pisikese Leto ema Heliade on tema tütar.

HOBUSEHULLUSE LUGU
Hobusehullusesse, nagu ta seda kutsub, nakatus tüdruk 7-aastaselt, mil kahe hiigelsuure tööhobuse seljas sadulata ratsutas. Ehkki kodutalus oli ka traktor, polnud hobustega töötegemisest raatsitud loobuda. Plikatirtsu jaoks oli käkitegu sõidu ajal paarisrakendil ühe suksu seljast teise selga ronida. 9-aastaselt ilmus ta ratsakooli ning kui tolle juhataja oli soovitanud nääpsul veel makarone süüa, kasvada ja siis tagasi tulla, kuulis mees vastuseks: “Ma ei tulnud siia teiega vaidlema, vaid ratsutama!“

“Olen pärit Lõuna-Saksamaalt, sealt ka mu temperament. Isapoolselt suguvõsalt olen saanud kangekaelsuse ja iseendaga hakkamasaamise. Mu vanavanaisa oli avalikult Hitleri vastane, kes jäi endale kindlaks kannatuste kiuste. Ka mind kasvatanud ja praegu 93-aastane vanaema, erakordselt suure südamega naine, oli enesekindla loomuga. Oma elutarkuse ja tragidusega on ta mulle näidanud, kuidas vähesega hakkama saada ning vaesest keskkonnast hoolimata teha oma elust alati parim.“

Ute ja hobused – kes neid suudaks lahuta.

Ja ratsutamine? See on Ute sõnul kurvem lugu. Ema keelas tütrel trenniskäimise. “Mu ema ei tahtnud teist last ja mina olen see teine. Ta ei toetanud mind milleski ning tegi seda, mis mul hästi välja tuli, alati maha. Õnneks andis vanaema mulle esimese kümne eluaasta jooksul hingesoojust ja õpetas pea püsti hoidma. Aga siis kolis ta meie juurest ära ja me ei tohtinud mitu aastat kohtuda. Ema teadis, et see on kõige valusam, mis ta mulle teha saab.“ Ute ei kurda, üksnes ohkab, et tal on emast kahju ning lisab siis, et võib-olla just “tänu“ oma lapsepõlvele saab ta hakkama hobuste ja olukordadega, milles teised abitud. “Praegu on see mu kõige suurem trumpkaart!“ hõiskab ta.

VABANEMISE LUGU
Et lapsepõlv aga siiski tervendamist vajab, mõistis naine neli aastat tagasi. Lemmikkoera surm kukutas ta musta auku, kus talle kohale jõudis, et asja edasi lükata enam ei tohi. Abiks ameerika lastepsühholoogi raamat “Mürgitatud lapsepõlv“ ning ülikoolis õppejõuks olnud Tartu vanaproua, hakkas ta aastakümnete tagust taaka murendama.

“Sain aru, et olin ema endaga siia kaasa võtnud, et olen oma ema viha ja et kui ma nüüd midagi ette ei võta, elan selle varjuga surmani. Teekond oli valus, ent olin ju lapsena õppinud hambad ristis edasi minema… nagu sedagi, et kui sul on ilus hetk, ela see välja, sest sa ei tea, millal tuleb järgmine. Laps oskab olla elurõõmus, elagu ta getos või vanglas. Ma tihtipeale laulan hobuste juures ja mul on ükstapuha, kas naaber saab kreepsud või mitte. Jooksen, kargan, teen lumememme. Ja ma olen 42!“

Ute on ulakas, tegelikult ka!

Mõistagi pole ta nüüd teine inimene, küll aga hindab ennast teisiti. Selgeks sai seegi, et ta oli kogu elu seadnud endale piire, mänginud oma anded väiksemaks. “See oli kõige valem asi,“ hüüatab ta. “Sellest peale, kui ma piire enam ei tunnista, oleks keegi mulle nagu turbo sisse pannud. Mu teine elu pärast teraapiat andis mulle sellise väe ja kreatiivsuse…

Mul ei ole enam probleeme, vaid on väljakutsed. Kui kaotan, siis kaotan, aga see-eest saan juurde kogemusi ja elamusi!

Ma hakkasin elama oma elu!“ Ute sõnum on: uskuge oma annetesse. Ärge püüdke olla alal, mis teile ei sobi, sama hea kui teised. Raiskate väga palju jõudu, ent jõuate ehk keskpärase tulemuseni.

Kindlasti on teil aga midagi – absoluutselt igal inimesel on –,
mida täielikult oskate. Ja siis – tegudele!

HANNESE JA HANNA LUGU
Üks Ute enda annetest on kirjutamine, mida ta häbenes, ehkki tüdruku luuletused ilmusid kooliajakirjas ja kirjandid said parimaid hindeid. Raamat “Hannes ja Hanna“ – tõestisündinud lugu kahest “metshobusest“, kes kuus aastat kodutuna looduses ringi olid hulkunud, tänu õnnelikule juhusele ja Ute armastusele mahalaskmisest pääsenud ning mullu suvest Hargo talus kodu leidnud – ilmus möödunud aasta lõpus.

Kuus aastat kodutuna ringi hulkunud suursugune, ilus ja heasüdamlik Hannes.

“Mulle helistati, et Viljandimaal on viljapõllul kaks hobust, kellest omaniku oskused aastaid üle polnud käinud. Sõitsin kohale, jalutasin neist mõne meetri kaugusele… ja kui ma seda täkku nägin, hakkas süda kolm korda kiiremini põksuma – ta oli nii suursugune ja ilus. Seisin ja vaatasin maha, et nad mind ei kardaks. Inimesel on ju silmad ees nagu ründajal, koeral, hundil. Lasksin end lõdvaks ja jäin ootama, kui korraga tundsin, kuidas täkk mu õlale oma sooja õhku puhus… ja kui me siis üksteisele otsa vaatasime… see oli kiindumus esimesest silmapilgust.“

Raamatu kangelanna, Hannese tütar Hanna.

Paari päeva pärast tuli Ute täkule ja märale järele ning sai veel ühe ainulaadse kogemuse osaliseks: “Pidime kõmpima umbes kaks kilomeetrit läbi rinnuni ulatuva rohu. Kui ma Hannese meelest valesti läksin, jäi ta seisma ja andis mulle hirnatusega märku, et ma tagasi tuleksin, sest seal on ohtlik. Pärast nägin, et seal oligi laukakoht.“ Raamatu kirjutas Ute hobuisast ja -tütrest aga seepärast, et nad on ta elu nii palju ilusamaks muutnud. Tänutäheks kodu, katuse ja armastuse eest hirnub Hannes Utele senini tervituseks iga kord, kui teda kuskil näeb või kuuleb.

ÕNNELIK OLEMISE LUGU
Nüüd seab Ute kokku juba uut raamatut. Õnnelikuks olemisest. See polegi hobustest? – “No hobused mängivad mu elus nii suurt rolli, nagu mu vanaemagi, et neist tuleb ikka juttu. Nagu mind ümbritsevast loodusest ja võib-olla neist tihasepoegadestki, kes mu koduukse kõrval kirjakastis pesitsevad… Ja ka kümme aastat tagasi juhtunud õnnetusest.“

Hargo talu ruun Lukas, kelle “kasukas“ ja näos on kummaliselt palju valget, pakkus huvi Saksa geneetikutele. Selgus, et tal on haruldane värvusemutatsioon, mille tõttu ta aga poolpime on. Tahtes enesekaitseks äsada tagajalaga talle liiga lähedale tulnud hobusele, ei märganud ta Utet. Isa, kes talus puhkusel oli ja kõike pealt nägi, sõidutas tütre otseteed haiglasse.

Kari karges hommikuudus pikutamas.

“Mul taastati nina- ja sarnaluu, hammastesse tuli tundlikkus tagasi alles kaheksa aastat hiljem, üks silm on veidi teistsugune ja nina on natuke kartuli moodi, aga ega ta ennem ka eriti ilus olnud,“ jääb Utel ulakust ülegi. Haiglas otsustas ta, et tähtis pole välimus, vaid see, mida ta teeb ning kuna teha oli palju, ei saanud ta lubada endale depressiooni põdeda. Nädal hiljem oli ta kodus. “Ka keelasin endal mõelda, et no miks see pidi siis nüüd minuga juhtuma!

Kui elus puuduksid halvad hetked, mil tuleb kokku võtta kogu
oma tugevus, vaprus ja tarkus, ei saaks me aru ka neist,
mil suurest õnnest nutad.“

Vanavanaema oli talle kunagi öelnud, et ükskord tuleb su juurde hea nõid ja küsib su kolme soovi. Aga need peavad olema väga konkreetsed ja õiges järjekorras, seda kiiremini lähevad täide. Isegi ilma nõia abita.

“Mida täpsemalt tead, mida tahad, seda paremini saad seda ka ellu viia. Mis meid lõppkokkuvõttes tapab on ju see, et me isegi ei tea,
mida tahame. Küll aga teame, mida me ei taha.

See on ju negatiivne!“ pahvatab ta. “Mulle hästi meeldib eestikeelne Head aega! Saab nii lihtsalt, kiiresti ja ilma rahata inimesele midagi positiivset kaasa anda.“

Ute lugemas ette oma tohutu südamlikku ja hingepugevat raamatut “Hannes ja Hanna”.

Soovide täitumisega on aga nii, et juba lapsena tahtis Ute olla loomade läheduses. Nüüd on naisel lisaks 28 hobusele kaks kassi, kellest üks talle haavatuna hoovi jäeti; kolm koera, kellest üks koerte varjupaigast ja üks talvel autost välja tõugatud; kaks piimaandjat kitse, kanaema viie tibuga, kukk ja kaheksa kana. Ta tahtis, et vana-tori hobune saaks oma tõuraamatu. Nägi viis aastat vaeva ja nüüd on see olemas. Tal keerleb peas tuhat mõtet. “Võiks näiteks lihvida oma köögi eesti keelt,“ – nii kutsub hobuste haldjas eneseirooniliselt oma puuduliku grammatikaga eesti keelt. “Aga küll ma jõuan! Mu vanaema on ja vanavanaema oli üle 90. Mul on veel 50 aastat aega!“  

Ute hoovi peale poolsurnuna visatud Mischka.

Varjupaigast võetud “suhkrukringel” Schneck.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

“HANNES JA HANNA”, Ute Wohlrab 2011, 95 lk.
“Nad peitsid end tihedasse põõsastikku, et veidigi tuulevarju leida. Talvekarv, muidu küll tihe ja pehme, ei olnud külma vastu iga kord piisavaks kaitseks. Hannes oli öösiti üleval ja valvas, et Hanna saaks rahulikult magada ning puhkas päeval vaid mõned tunnid…“ Nii kirjutab Ute raamatus, mille müügitulust osa läheb Hannesele ja Hannale annetuseks.

Ute Hargo talu saksakeelne koduleht.   

Vana-Tori Hobuse Ühingu koduleht.

Vaata Ute tegemisi
• 2011, 22. juuni ETV uudised “Mahalaskmisest päästetud hobused osutusid haruldase tõu esindajaiks”
• 2007, 20. veeruar ETV saade “Kas me sellist Eestit tahtsimegi?” /alates 5:30/. 

Fotod: Ute Facebooki lehelt, Ute hobuse seljas – Indrek Kraus.

Ute Ute ajakirjas Üks.