Täna täpselt aasta tagasi said alguse füüsiliselt ühed mu karmimad 12 tundi. Seisin Velliangiri jalamil ega osanud hingestki arvata, milliseks kujuneb mu palverännak selle püha mäe tippu. Kas läheksin teist korda? Vist mitte. Kas hing rõõmustab, et käisin? Igatahes!
“No mida paganat ma siit otsin! Mis õppetundi ma siia saama tulin!” ahastasin kõva häälega nutta. Kui sul on üle mõistuse näru olemine, siis ei häbene sa pisaraid isegi kui teised näevad. Tipuni oli jäänud minna umbes kakssada meetrit. Kakssada meetrit mööda järske siledaid kivilahmakaid turnides. Arvasin, et need on mu elu kõige hullemad annan-kohe-otsad hetked. Siis ma veel ei teadnud, mis ees ootab. Meelest oli kadunud seegi, et tulin palve-, mitte niisamarännakule. Lugu mu läbielamistest, rõõmu- ja ahastusepisaratest ilmus ajakirja TervisPluss mulluses novembrinumbris… Ja üldse oli see mu esimene India reis.
Need kivimürakad seal kõrgel kaugel ongi meie palverännaku siht – 1800 m kõrgusel Velliangiri mäe tipus olev Šiva tempel. foto: Urmas Voevodin.
JUMAL ŠIVA PÜHA MÄGI
1800 m kõrgust Velliangirit India lõunaosas Tamil Nadu osariigis kutsutakse ka Seitsmeks mäeks, sest tippu jõudmiseks tuleb saada üle seitsmest tõusust, mis jätabki mulje, nagu roniksid üle seitsme mäe. All kasvab tihe vihmametsapadrik, kõrgemale tõustes jääb puid üha harvemaks ning tipu lähedal upitab end vaid mõni üksik põõsas. Kuna Velliangiri kuulub Nilgiri biosfääri kaitsealasse, võib seal kohata elevante, tiigreid, sõralisi. Neid me ei näinud, makaake, kes maiuseid ootasid, küll.
Veel on see mägi tuntud haruldaste ravimtaimede poolest. Sestap usutakse, et tõus tippu mõjub inimesele niisama hästi kui aastapikkune füüsiline treening, osalt just tänu ravimtaimede lõhnadest pakatava õhu sissehingamisele.
Templi aiavõre jumal Šiva kolmharkidega – loomise, säilimise ja hävingu sümbolitega.
Pühaks ja väekaks peetakse Velliangirit väga ammusest ajast mitte seepärast, et teda raske ronida on. Hindudele pole ta lihtsalt mägi, vaid pühakoda, tempel. Selle koha valisid oma elu- ja rituaalse patukahetsuse paigaks paljud pühakud ja targad, kelle teadmistest tulvil fluidum hõljub mäel tänini. Maailma kõige vanem elav usund, hinduism, austab seda mäge patukahetsuse ja jumal Šiva sümbolina. Temale on pühendatud ka mäe otsas olev tempel ning just siin olevat muidu Himaalajas Kailaši mäel elav jumal legendi järgi pikemat aega oma tegude üle mõtiskledes istunud.
Veebruarikuus, parimaks peetaval palverännuajal, olime Velliangiris ka meie – 26 hinge. Eestlastele, kellest enamik lilleorukad, kaaslasteks ka üks sakslanna ja üks šveitslane.
TÕUS LÄBI KUUE TŠAKRA
Selline püstloodis turnimine sinitaeva poole see rada kohati oli. Ja pärast alla, vahepeal tagumiku peal, sama teed mööda. foto: Urmas Voevodin.
Hommikul enne kaheksat võtsime mäe all oleva templi astmetele rivisse, et tuletseremooniaga lasta pühitseda meid ja meie jalgu. Need said varvaste kohale kaks täppi – kurmkumipastaga punase ja sandlipastaga oranži. Ikka selleks, et nad katsumusele kenasti vastu peaksid. Hindu kombe kohaselt ei saa ükski püha toiming alata ilma püha märgi õnnistuseta.
Ja siis hakkasime hanereas minema. Mööda teravaservaliseks tahutud kividest laotud järske astmeid. Käsipuid ei olnud. Mõne väljapudenenud kivi asemel haigutas auk. Ainult astmed… astmed… astmed… Millal ja kas need otsa saavad, ei näinud, sest ümberringi laiutas roheline lopsakus.
Tõus teravatel kiviastmetel. foto: Urmas Voevodin.
Tunnikese järel oli hing kurguaugus ja võhm väljas. Olime “vallutanud“ esimese mäe, mis koos seitsmendaga pidada olema – tagantjärele lugesin – kõige raskemad ja mõne nõnda ära ehmatama, et edasisest palverännakust loobutakse. Mul ei vilksatanud peas sellist mõttepojukestki mitte.
Velliangiri on püha veel ühel põhjusel – tema seitse mäge sümboliseerivad seitset energiakeskust. Pisikene templikene oli märgiks, et esimesest ja kõige alumisest, juurtšakrast, olime läbi. Tõus läks veidi leebemaks, see tähendab, et astmeterodu vahele ilmusid lõigud kindlat maad. Ühe ülisuure graniitkalju sisse olid astmed aga raiutud, muidu poleks saanud sellest üle ega ümber. Kui enne reisi internetist mäel tehtud fotosid vaatasin, muigasin, et vaat kus naljatilgad, on pildistanud sellise nurga alt, et teekond järsk ja julm tunduks. Ei olnud naljatilgad. Vastutulnud kohalikud astusid alla väsinute ja vaevatutena.
Graniitkaljusse kunagi raiutud trepp. foto: Urmas Voevodin.
Joogi- ja hingetõmbepeatustega vaheldumisi läbisime teise mäe ja teise, sakraaltšakra, kolmanda mäe ja nabatšakra, neljanda ja südametšakra ning viienda ja kurgutšakra. Astmed olid mõnda aega tagasi otsa saanud. Teerada viis küll üles, ent jala sai juba kogu tallaga maha toetada. Metski oli muutunud hõredamaks. Olime jõudnud pilvepiirile, kust avanes hunnitu vaade alla orgu ja naabruses voogavatele ahelikele. Kuuendalt, kolmanda-silma-tšakra mäelt paistis kaugel ja kõrgel ka meie palverännu siht – Šiva tempel Velliangiri tipus. Silma järgi paistis see mitte enam hullult kaugel. Silma järgi…
KOLM MÜSTILIST KAILAŠI
Hunnitu Velliangiri ehk Lõuna- ehk Dakšina Kailaš. Tipuni on veel paar tundi. foto: Mari Palgi.
Äkki tõmbus toekas ja turvaline teerada kokku ning asendus ähvardava kivikuhjatisega. Ja see ei viinud üles, vaid hoopis alla! Alla! Mis mõttes! Kivilahmakatest kinni hoides jõudsime selge, külma ja karastava veesilmani – Lõuna-Kailaši Manassarovari allikani.
Iidsete ürikute järgi pole maailmas mitte üks, vaid kolm Kailaši mäge. Uttara Kailaš asub põhjapoolusel meresügavustes ning on inimesele praeguses dimensioonis kättesaamatu. Keskmises, Madhya Kailašis Tiibetis, jumal Šiva kodupaigas Himaalajates, laiub ka ehtne Manassarovari järv. Ent sinnagi pole kõigil surelikel võimalik minna. Lõuna- ehk Dakšina Kailaš on Velliangiri mägi, mida pühendunul külastada kõige lihtsam. Ning ehkki Šiva pole siin elanud, on ta tuhandeid aastaid tagasi seda paika oma kohalviibimisega õnnistanud.
Manassarovari allikas. foto: Urmas Voevodin.
Lõpuks ometi olin Kailašil! No ok, mitte Tiibetis, mille ümber tehtavale palverännakule korale olin aasta varem tahtnud minna, aga… ju polnud siis ette nähtud. Mina jäin Tallinnasse, meie rühm jõudis Tiibetisse küll, aga Kailašile minekuks luba ei saanud. Ja siin ma nüüd siis olin, kogemas nii “oma” Kailaši kui Manassarovari.
Vapramad sulistasid külmas vees, ülejäänud jahutasid selles oma tulitavaid jalgu. Pidasime pikema söögipausi, jagasime oma kaasavõetud lõunat kohalikega – uskumuse järgi võrdub ühe inimese toitmine Velliangiril toidujagamisega tuhandele India pühas linnas Varanasis, täitsime veepudelid ja sammusime edasi.
Püha altar ja mina… ning hetk hiljem voolavad mul silmist õnnepisarad. foto: Urmas Voevodin.
Otse loomulikult on pühal mäel ka pühad paigad. Olime mitme juures vaikusepeatusi pidanud. Korraga, ühe altari juurest lahkudes, hakkasid mul voolama pisarad. Õnnepisarad. Tundsin, et mu ümber on nii palju headust ja helgust ja ma ise olen nii hea ja üldse… Sellised suured egovabad armastusepisarad. Sama kõikehaaravat küllusliku ja isetu armastuse tunnet olin kogenud mõned päevad varem templitelinnaks kutsutud Kumbakonami ülivõimsa energiaga Kumbashwarari pühakojas. Kui lased vabaks ja oled avatud kõigele, mis tuleb, sellised imelised asjad juhtuvadki.
TOTAALNE MURDUMINE
Seda kollast linti mööda tuleb kõmpida küll ja veel. foto: Urmas Voevodin.
Palverännak pole mingi tilulilu jalutuskäik. Sellel teekonnal on kulgemine sama oluline kui sihtpunkt, milleks tavaliselt mõni püha paik. Ka on see füüsiliselt ja vaimselt kurnav piiride kompamine, mis aitab kehal ja meelel risust puhastuda. Palverännukohti on maailmas mitmeid: Santiago de Compostela Hispaanias, Kailaši mägi ja Lhasa Tiibetis, Meka Saudi Araabias, Varanasi või Velliangiri Indias.
Ilm oli imeline, soe tuul paitas, päike lõõskas kirgassinises taevas ja vaade avarusele oli ahhetamapanev. Kollane teerada muutus aga aina järsemaks ja toekas jalgealune asendus kivilademetega. Ühest sellisest üles rühkides ning nähes, kui palju tuleb mäetippu jõudmiseks veel minna, murdusin. Potsatasin istuma ja kõva häälega nutma: ma jään teid siiasamma ootama, sest sealt tipust tuleb ju alla ka saada, mul pole vaja end sellisel rängal moel proovile panna ega mitte kellelegi, ka iseendale, tõestada. “Nuta-nuta, ma ka allpool nutsin, sest jalad tõmbasid krampi. Sa avardad selle rännakuga oma piire, mõistad, kui paljuks sa füüsiliselt suuteline oled, see omakorda nihutab su vaimseid piire,” lohutas mind Lutz, reisikaaslane Šveitsist. Sõprade toel leidsin endas jõu võita ahastus ja edasi rühkida.
TEMPEL ÜLAL JA TEMPEL ALL
Ülal! Tohutute kivimürakatega Šiva templis, millel vanuseks arvatavalt 2000–3000 aastat.
Kohal! Olin jõudnud seitsmenda, kroontšakra asupaika. 1800 m kõrgusele Velliangiri tippu Šiva templisse, mis pole inimeste tehtud, vaid looduslik koobas. Katuseks ja müürideks üüratusuured kivimürakad, vanuseks arvatavalt 2000–3000 aastat.
Et noortel naistel pole luba templisse minna, jäid nemad ootama, kuni meie – kel vanust üle 45 või menopaus läbi koos meestega, kellele piirang ei kehti – ehtsalt joogist preestrilt õnnistuse saime ja templialal mediteerisime.
Suursugune kuumavines vaade 1800 m kõrguselt naaberahelikule ja alla orule.
“Aga nüüd ruttu alla, enne kui pimedaks läheb!” hõikas mäejalamil asuvast templist meile vägede juhatamiseks kaasa antud mäegiid poolteist tundi hiljem. See manitsus tundus isegi veidi pentsik, sest päike siras rõõmsalt keset taevakummi.
Joogi- ja puhkepause me enam ei teinud, lonksasime vett käigu pealt ning igaüks läks alla omas tempos. Olime – Britt, Andrus ja mina – jõudnud esimese mäe pühapaiga juurde kui hakkas hämarduma. “Kaua meil veel minna on?” uurisime preestritelt. “Umbes tund aega.” Tegelikult jäime me kottpimeda kätte. Kui poleks olnud Andrust oma otsmikulambiga teed näitamas, oleksin ma vist küll sinna mäele ööseks jäänud. Kiusatus oli nii suur. “Om Navah Shivaya! Om Navah Shivaya!” pobisesin Šiva mantrat, et jaks enne teekonna lõppu täiesti otsa ei saaks.
Alt orust oleme me tulnud… ja sinna ööpimeduses tagasi ka jõuame. foto: Urmas Voevodin.
Umbes pool tunnikest enne finišit jõudsime järele ühele oranžides rõivastes joogaõpilasele, kes oli sama kustunud kui meie. Tõsi, tema oli poole teekonnast käinud paljajalu nagu üks õige palverändur, ent lõpuks olid temagi hellad jalatallad alla vandunud ja pidanud sandaalidega leppima. “Mida sa praegu tunned?” pärisin. “See oli füüsiliselt tohutult raske retk, vaimselt aga… midagi nii õnnistavat poleks ma eales osanud oodata!” õhkas noormees.
TEHTUD
Teekond julm, aga vaade hurmav. 12 tundi, päikeselõõska, ööpimedust, higi- ja õnnepisaraid.
Olime all! Kell oli 19.50. Jalad tudisesid täiega ja olemine oli tühi. Enamik meie omadest oli juba kosuda jõudnud. Kes venitas lihaseid, kes uudistas kuud ja tähistaevast, kes laskis ajal niisama kulgeda.
Mu palverändamine kestis kokku umbes 12 tundi. Üles pea kuus tundi, mäe otsas 1,5 tundi, alla vähem kui viie tunniga. Selle aja jooksul jõin ära vähemalt kolm liitrit vett, pissipeatust ei tahtnud meist aga mitte keegi isegi alla jõudes. Sest kõik see vesi ja rohkemgi sai välja higistatud.
Meie mäegiid. foto: Urmas Voevodin.
Läksin paitasin tänutäheks meie mäegiidi musta rastasoengut. Ja siis tegi ta midagi ootamatut… kummardus ja silitas mu jalgu. Mõistsin, et see tähendas midagi ülendavat, ent mida, sain teada alles kodus. Hindud puudutavad teise inimese jalgu, mida muidu ebapuhtaks peetakse, austuse märgiks. OMmmmmm!
Sihukesed hiiglased seal Velliangiri tipus ongi. foto: Urmas Voevodini kogust.
Algul karm laskumine ja pärast üles ukerdamine. foto: Mari Palgi.
Kolmhargid, kolmhargid, kolmhargid…
Hüljes Velliangiri tipus.
Ilus, nii siin ülal kui seal all.
Mingem üles mägedele… foto: Urmas Voevodin.
Ahhhhhhhh! foto: Mari Palgi.
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 