minu maailma parim isa

Isa, täna on üks sinu päevadest. Mitte sünnipäev… surmapäev. Täpselt 20 aastat tagasi kukkus maailm minu jaoks kokku, ehkki aru sain ma sellest alles hiljem. Sa olid ainult 65-aastane – liiga vara äraminemiseks. Ja mina 38 – liiga vara oma parimast sõbrast ilmajäämiseks… Õnneks vabanesid sa valust ja piinadest.

 

Su elu viimased viis aastat pärast seda julma autoavariid olid ju üksainus põrgu ja kannatuste rada, mida sa talusid vapustava ja üliinimliku vaprusega. Ma vaatan siiani su poole alt üles suure austusega. Ja tegelikult olen ma tohutult õnnistatud ja tänulik sellise viimase peal isa eest nagu sa olid: tark, suure hinge ja suurelt mõtlemisega, oma pere eest väljas nagu lõvi, mehelik, ilus, töökas, usaldav, hooliv, suuremeelne, uudishimulik, teadmistejanune, heatahtlikult ulakas, vabadustarmastav – kõik need väärtused, mis ühe inimese minu jaoks suureks ja ilusaks teevad.

Minu isa.

Tead, kuidas ma igatsen meie jutuajamisi nähtavast ja nähtamatust maailmast, sinu anekdoote, sinu lapsemeelsust, sinu helget rõõmu ja optimismi.

Mäletad, sa võtsid mu kaasa komandeeringusse Minskisse… või oli see Kiievisse? See oli mu preemiareis teise klassi kiituskirjaga lõpetamise puhul. Tagasi sõites oli kogu rongikupee vaid meie kahe päralt, sest sa suutsid oma sarmiga selle vagunisaatjalt välja võluda. Ja ühes peatuses läksid sa meile jäätist ostma ja ma nii kartsin, et sa jääd rongist maha.

Ja ohh, kuidas mulle meeldis su taskurätikutesse nuusata. Sest need lõhnasid
tubakast ja odekolonnist ja mulle tähendas see lõhn sind – kaitsjat, vanajumala seljatagust.

Raadiote parandamine käis nii.

Veel on mul lapsepõlvest meeles kampolilõhn… ja jootekolb. Sa parandasid palgale lisa teenimiseks raadioid ja telekaid. Vahest ootas mõni neist köögilaual, teinekord läksid ise pärast tööd neid teiste koju putitama. Küll ma olin uhke, kui sa meile raadio meisterdasid. Kodusid, kus oli raadio, seda enam telekas, polnud ju palju. Meil olid mõlemad. Teleka tegid sa vist ka ise? Sa olid kuldsete kätega mees – oskasid ehitada maja ja parandada kõiki asju, ehkki sa polnud seda kuskil õppinud. Või siiski? Õhust?

Maailma parimad toidud olid sinu omad. Võib-olla tundus see mulle nii, sest süüa teha oli sul mahti ju ainult nädalavahetustel. Mul on isegi nende maitse siiani meeles. Kartulipuder ja punane viineri- või sardellikaste koos riivitud porgandi salatiga. Magustoiduks kas jõhvikakissell krõbedaks praetud saiakuubikutega või piimakissell praetud kaerahelvestekuhila ja moosisilmaga.

Toiduga tuleb mulle meelde veel üks lugu. Olime suvel Saaremaal Mamma juures. Mamma oli tööl, sa tegid talle lõuna ja kaunistasid selle roheliste sibulavartega, mille servad kääridega palmilehekujuliseks täksisid. Ja siis sättisid sa selle kõik taldrikule ja viisid jalutades läbi Kuressaare Mammale töö juurde. Isa, normaalne inimene niimoodi ei tee! Ja see on nii lahe, et sa polnud tavamõistes normaalne!

Sanatooriumis kaaspatsientidele ulakust tegemas.

Appike, küll sai sinuga koos ikka ulakust tehtud ja sinult ulakusi õpitud! Leningradis ostsid sa kolm pikka barankakeed, mille me siis kolmekesi – sina, Jüri ja mina – endile kaela riputasime. Ja ema pragas, et toiduga ei mängita. Ja meie? Olime naerust kõveras.

Ja kui sa ühel talvel peaajupõrutusega sinisel lehel ja kodus olid! Oi, see oli
superaeg. Käisime siis hästi tihti kolmekesi Hundikuristikus suusatamas. Ja kui mu sõrmed koju tulles külmast sähvisid, sasisin ma neid sooja saamiseks su juustes. Ja igal hommikul käisime me end lumes karastamas – nii sa ütlesid. Tõmbasime selga õhukesed dressid ja läksime maja ette lumme kolmekesi hullama. Loomulikult ei jäänud me haigeks.

Kui me lasteaiaealistena perega kuskil külas käisime, olid sina kõige vingem paps, sest õpetasid hularõngaga keerutama ja tegid võlukunsti – trikitasid mittekuskilt komme välja. Kadriorus jalutamas käies noppisid sa neid puuokstelt ühtelugu. Minu jaoks oli see täielik müstika, et kuidas sina neid näed ja meie mitte. Isegi jõllitades mitte.

Sina õpetasid mind ujuma, jalgrattaga ja autoga sõitma. Sina olid see, kes meile Jüriga nähtamatust maailmast rääkis. Ja mitte loengut pidades või keeruliselt, vaid ülipõnevalt… ja me olime vist ainult 11–12! Sa lugesid tollal keelatud ja vaid põranda all liikunud esoteerilist kirjandust selle kohta, mida praegu kvantmaailmana tuntakse. Sa olid raadioelektroonika insener, kes tundis tohutut huvi pilditaguse maailma vastu. Sa ravisid kätega – võtsid emal ära peavalusid ja ühel naisel, ta nimi oli vist Žanna, ravisid energeetiliselt terveks jala, millega ta pidi mõne päeva pärast opile minema. Ja ütlesid ikka, et su päriskodu on Linnuteel.

II Aasia rahvusvahelisel messil Teheranis, aastal 1969.

Sina olid see, kellelt ma kuulsin esimest korda, et on olemas selline asi nagu jooga. Olime Jüriga kuskil 12-aastased, kui sa käisid Iraanis, Teheranis toimunud rahvusvahelisel messil tööl. Said isegi šahhiga kätelda. Seal said sa tuttavaks ka ühe hinduga. Tema vist rääkiski sulle joogast ja kundalinist ja joogat natuke ka õpetas. Mul on siiani meeles – hmm, kummaline, et justkui selline kõrvaline asi – su jutt, kuidas nad peavad turbani niimoodi pähe siduma, et selle alt mitte ükski juuksekarv paista ei tohi. Vaadates nüüd seda pilti, kus te kahekesi koos olete, tundub mulle see mees olema sikh ja jooga, millest ta rääkis, kundalini jooga. Ja see on jooga, mis mind umbes kaks aastat tagasi väga huvitama hakkas. Muide, pea peal ja ühel jalal seismine tulid sul tohutu hästi välja!

Reisida sulle meeldis, ehkki sa vist ei saanud seda teha nõnda palju kui oleksid tahtnud. Ja sellepärast said sa ka minu reisipisikust aru. Või äkki sina mind sellesse nakatasidki;-) Oma esimesele välisreisile – tollasesse Tšehhoslovakkiasse, sain ma tänu sulle. Sina ajasid välja tuusiku, siis sai ju välismaale ainult tuusikuga, mida jagas ametiühing. Ka sõiduraha maksid sina.

Õnnelik ja püha perekond.

Oi, ja see üllatus, mille ma seitsmendaks sünnipäevaks sain! Sa tegid mulle ise nukumööbli: riidekapi, voodi, laua ja neli tooli. Ema õmbles nukkudele kleidid, mantlid, voodiriided. Mäletan, et ma ei tohtinud õhtuti kööki minna, sest sa meisterdasid seal. Millal ema nukuriideid õmbles, ma ei teagi. Ja kui ma siis sünnipäeval lasteaiast tulin ja tahatuppa läksin… Seal see mind ootaski – täiuslik nukutuba kaetud nukulauaga, nukud laua ümber istumas ja nende riided kapis pisikestel traadist riidepuudel rippumas. Osa mööblist ja riietest on senini alles ja alles nad jäävadki.

Sinuga sai alati arutada kõiki asju, ükskõik kui vana ma olin, sa olid nagu kalju mu selja taga, sa andsid mulle tiivad, uskusid minusse jäägitult, sa ei käskinud ega keelanud, su tugi oli tingimusteta, isetu, egovaba ja absoluutselt alati olemas. Kõik mu sõbrad ja igasuguste koolide kaaslased olid sinust vaimustuses! Nagu ka su esimene lapselaps Mõmmi /Kusti oli natuke liiga väike ja Mammut polnud veel olemas/ – sina olid see, kelle raamatulugemist ootas ta kõige rohkem, sina olid see, kelle süles istudes ta autot juhtis ja sina olid ka see, kellele ta oma potilkäimiste kohta aru andis, sest ta tahtis kõike tähtsat sinuga jagada.

Ma nii tänan, et me teineteist valisime! Ma nii tänan, et sa mu hingele kunagi haiget ei teinud! Ma väga-väga armastan sind, minu maailma parim isa!

Isa, ema ja vastsündinud mina.