minu looduselugu

Ma olen looduseusklik. Mida aeg edasi, seda enam. Delfiinide ja vaalade taevalik tarkus, ninasarvikute ja elevantide ürgne ilu, koduööbiku laksutamine, müstilised mäed, punakuldne päikeseloojang, õunapuuõite uimastav lõhn… Need on minu armulugu.

 

Planeet Maa ilu võtab mind jätkuvalt hingetuks ning inimeste hoolimatus ja ükskõiksus oma imekauni ja iidse kodu vastu oimetuks.

Mäletan, kuidas ma 10–11-aastasena suvevaheajal ühe hingetõmbega neelasin Ernest Seton-Thompsoni raamatut “Lugusid loomadest”. Ja mäletan, kuidas paar sealset kurva lõpuga lugu – ei tea küll enam öelda, kellest just – läksid mulle nii hinge, et pool päeva nutetud silmadega ringi käisin ja emalt selle eest sugeda sain.

Jah, ma hoolin ja mulle läheb korda, milline ja kui suur on mu ökoloogiline jalajälg.
Ma joon kraanivett ja kogun vihmavett, sorteerin prügi, ei lase hambaid pestes veel kraanist mõttetult voolata, annan allkirju loodusega seotud petitsioonidele. Selleks, et…

…Aafrikas elevandid ja ninasarvikud salaküttide taparelvade läbi välja ei sureks – mustal turul on elevandiluu ja ninasarvikusarved hullus hinnas.
…vaalad ja delfiinid elu ja tervise juures püsiksid – sõjaväe ja naftatööstuse süvameresonarid kurdistavad ja kahjustavad nende kajalokatsioonielundeid, maailmamerre ripakile “unustatud” kalavõrgud mässivad neid enda sisse surema.
…Indoneesias ja Malaisias orangutanide ja tiigrite elupaik alles jääks – toidus ja kosmeetikas kasutatava palmiõli saamiseks saetakse maha kolossaalsel hulgal vihmametsa, et rajada nende asemele õlipalmiistandusi.
…Arktikas jääkarude elupaik reostamata oleks – maailma kütusehiiud tahavad Põhjanabal naftat puurida.
…lõpeks loomade piinamine meditsiini-, kosmeetika-, kodukeemia- ja muudes laborites – jaa, inimene teeb ikka veel julmi loomkatseid, ehkki alternatiivid on olemas.
…mesilased ei lakkaks olemast – põllunduses kasutatavad ülimürgised kemikaalid hävitavad neid hapraid tiivulisi miljonite viisi.
…jne jne jne.