Kaalul on kaalu

“Hullemat elukat kui inimene pole ju!” põrutab mahlaka suuvärgiga Mati Kaal – mees, kes on töötanud Tallinna Loomaaias üle poole oma elust, kelle üheks metsikuks lemmikuks on Amuuri leopard ning kes pole senini näinud ühtegi koledat looma, sest neid pole olemas.

 

Täna, juuni viimasel päeval, on tal Tallinna Loomaaia direktorina viimane tööpäev.
3. juunil 70. sünnipäeva pidanud ulukite suur sõber MATI KAAL on homsest pensionil. Loomaaias on ta olnud ametis ühtekokku 48 aastat, viimased 41 neist Härra Loomaaiadirektorina. Ent jaanikuul oli loomaaial veel üks tähtis päev –
26. juunil sai täpselt 33 aastat ajast, mil koliti Lasnamäe veerult Veskimetsa.

Neljandas klassis tahtis loomade sõber Mati Kaal saada aednikuks. Saigi! Loomaaednikuks! foto: Mati Hiis, Õhtuleht.

Seal, Lasnamäe veerul, oli mu lasteaia- ja koolipõlvekodu. Ja täpselt seal veeru all asuski loomaaed. Päeval vaatasin koduaknast merd, öösel kuulasin loomaaia huilgamist, möirgamist, ulumist… Olin nende pimedusest kostvate saladuslike häältega harjunud, jäi aga mõni mu mujalt tulnud sõbranna ööbima, kiljatas too voodist välja kui püssist lastu: “Appi, mis toimub!” Midagi. Tollal arvasime, et loomadel on söögiaeg, tegelikult hoopis tuli asukatel just siis, ööpimeduses, elu sisse ja seda oli vaja valjult kuulutada.

Aga vaat ükskord juhtus tõesti – karu pääses plehku! Mäletan ähmaselt, kuidas ma aknast tema ehmunud silkamist vaatasin. Sellest, kes ja kuidas ta kinni püüdis, ei tule ette siiski ühtegi pilti. Veel mäletan, kuidas me loomaaeda ilma rahata sissesaamiseks Kadriorus loomadele tammetõrusid ja kastanimune korjamas käisime. Ja ükskord saime kiigata isegi värava taha sildiga “Võõrastele keelatud!” Seal olid puurides reas kas Tallinnast läbisõidul oleva tsirkuse või mõne teise loomaaia asukad. Kummardusin piiluma ühte suurt kiisut, kui tsauh! kahmas varbade vahelt valju urina saatel välja suur täpiline ja küüniline käpp. Mulle endale tundus, et mu näo ülesäestamisest jäid puudu vaid millimeetrid…

Mõned aastakümned hiljem Rootsis Kolmårdeni loomaaias ringi uidates läksid mul mõtted miskipärast Mati Kaalule. Et küll võib tema süda kurbusest pitsitada, sest ta ei saa Tallinna loomadele luua sarnast elamist-olemist nagu on jõukate riikide loomaaedades. Kolmårdenis jalutavad kiskjad, kaelkirjakud ja muud tegelased vabalt ringi, sina piidled neid bussiaknast nagu safaril Aafrikas. Just Kolmårdenis käisin ma ka oma elu esimesel delfiinietendusel. Nende loomade suursugusus võttis tönnima. Kaks etendust järjest vaatasin ära. Nüüd ma delfiinide vangistuses pidamist delfinaariumide külastamisega enam ei toeta. Tuhka pähe raputades tunnistan, et olen seda teinud neljal korral: Kolmårdenis, Peterburis, Leedus Klaipedas ja Türgis Kemeris.

Aga nüüd Mati Kaalu juurde, kellega kohtumisest ilmus lugu ajakirjas Üks 2013. aastal.

Üks äraütlemata muhe ja lahe Saaremaa mees. foto: Tallinna Loomaaed.

“Kui saaksin, oleksin kogu aeg loomade juures, mitte ei istuks kontoris,“ unistab Härra Loomaaiadirektor. Unistustes on tal hetkest, mil 30 aastat tagasi Lasnamäe nõlva alt Veskimetsa koliti, valmis ka kujutluspilt sellest, milline Tallinna Loomaaed välja peaks nägema ja mis seal kõik peaks olema… ainult et tegelikkuseks on saanud sellest vaid kaduvväike osa. Põhjus on proosaline – raha. Kas riigil poleks aeg võtta loomaaed lõpuks oma tiiva alla? See ei ole ju tallinlaste, vaid kõigi eestimaalaste loomaaed, mis sest, et tal pesa pealinnas.

“Maailmas tavatsetakse loomaaedu võrrelda saatkondadega. Eks ole ju nendegi ülesanne lähtemaal kohalike abiga päritolumaa saavutusi ja probleeme selgitada.

Siinne loomkond on ekstsellentsid diplomaadid ja meie paarisajast inimesest koosnev kollektiiv pelgalt saatkonna abipersonal,“

viskab Mati Kaal villast. Huumorimeelt ja mahlakaid ütlemisi on talle heldelt jagatud. Nagu enamusele saarlastele.

Habekotkas – Mati Kaalu üks lemmikutest. foto: Kersti Lindström, Tallinna Loomaaed.


LOODUSEHULL SÜNNIST SAATI
Kelleks saada, teadis ta juba poisikesena. No peaaegu. Kui õpetaja esimesel koolipäeval seda laste käest uuris, tahtsid tüdrukutest pooled olla suurena arstid ja ülejäänud pooled õpetajad. Poisid aga lendurid või autojuhid. “Kui järg minuni jõudis, kostsin, et tahan aednikuks. Kogu klass puhkes naerma ja mul hakkas häbi. Tegelikult aga saingi ju. Loomaaednikuks!“ hõiskab sünnist saati loodusehull, erialalt loomaökoloog ja zooloog, kitsamalt terioloog ehk imetajate uurija.

“Ema oli minuga vahel püsti hädas, sest kaevule piima järele või aedviljaaiast sibulat ja tilli tooma saadetud poiss kadus ilmast ilma ära, kui mõni teel ette sattunud huvitav tõuk või põnev putukas mind rajalt maha võttis. Rääkimata ujuritest, verekaanidest, vesilikest, konnakullestest, ogalikest, nastikutest, keda ma kõiki koju tarisin ja suurde klaaspurki või kasti elama sobitasin.“

Kirjanikust tädi Aira Kaal on vennapoja kohta kirja pannud, et

see laps tunneb nelja-aastaselt maja ümber rohkem taimi ja loomi,
kui keskmine täiskasvanu.

“Eks ma olin sel ajal suuresti vanaema hoida ja temalt kõigi nende asjade kohta usinalt seletusi pärinud. Käisime koos ravimtami korjamas, teadsin, millist taime kasutada tohterdamiseks, millist söögiks. Alguses oskasin muidugi ainult taimede ja loomade-lindude rahvapäraseid nimesid Saaremaa murdes,“ itsitab Öige Saarlase tiitli omanik. “Olen ses suhtes meie pere neljast lapsest kõige õnnelikum. Minust järgmine vend vanaema ei mäleta, sest oli nii pisike, nooremad vend ja õde pole teda aga näinudki.“

Kaalu enda poeg ja kolm lapselast loodusepisikuga nakatatud pole, hobusegeen on neil aga küll. Loomasõbra emapoolne onu oli ratsaväe ohvitser, veterinaarist vend ratsutas ja oli kaua aega hobuste arst, ratsutamas käis ka Kaalu astrofüüsikust poeg ning praegu teevad seda tema kooliealised pojatütred.

Mehe enda jaoks oli lapsena lehm aga olulisem elukas – see on Mati Kaalu sõna – kui hobune. Lemmikloomadena on ta kodus pidanud kassi, koeri, akvaariumikalu, sisalikke ja isegi boamadu. Metsiku looduse lemmiklapsed on tal ka olemas – Amuuri leopardid, habekotkad ja mõned haruldasemad roomajad. Ühtegi koledat looma ei ole ta aga elu sees näinud, sest selliseid lihtsalt pole.

Imeilus Amuuri leopardist superema Darla, kelle 12 last, 19 lapselast ja 2 lapselapselast elavad maailma 12 riigis. foto: Britta Kalgan, Tallinna Loomaaed.


HABEKOTKAS JA AMUURI LEOPARD
Vahva habemetutiga habekotkaste juurest me oma jalutuskäiku loomaaias alustasime ja graatsiliste Amuuri leopardide juures lõpetasime. Mõlemaid on teadlane uurinud esimesest päevast peale, kui loomaaeda tööle tuli.

Pärast sõda polnud Alpidesse, kus habekotkad elavad, jäänud järele ühtegi lindu. Nii hakkasidki loomaaiad tegema tööd, et oleks, keda loodusesse tagasi lasta. Tallinna loomaaed andis selle tarvis ära oma kolm lindu, sest siin polnud tollal projektis osalemise tarvis ei tingimusi ega kogemusi. Hiljem saadi kotkad muidugi tagasi. See on ka Euroopa üks edukamaid lindude loodusesse taastamise projekte. Kaalu sõnul on niisuguse töö juures kõige keerulisem loomade koolitamine – nad peavad suutma looduses toime tulla ja oskama toitu leida, samas aga hakkama inimest kartma, sest

“hullemat elukat kui inimene pole ju!”

Töö hääbuvate loomaliikidega ongi loodushariduse ja teadusliku uurimistegevuse kõrval loomaaedade tähtsamaid tegevusi.

Lood maailma ühe ohustatuima kaslase, Amuuri leopardiga, nii roosilised aga paraku pole. Loodusesse on neid jäänud napilt 40 ringis, maailma loomaaedades elab sadakond, kellest viis meil Tallinnas – loomakaamerast üleilma kuulsaks saanud Darla, tema abikaasa Freddi, kes vahepeal üheksa aastat Californias laenuks pulmareisil oli, ning nende kolm tütart. Darlale-Freddile on see juba neljas pesakond.

Erinevalt habekotkastest Amuuri leoparde loodusesse veel ei lasta, see võtab aega aastakümneid. Nende looduslikku kodukanti Hiina, Venemaa ja Põhja-Korea kokkupuutealal plaanitakse rajada n-ö poollooduslik piiratud territoorium, kuhu hakatakse loomaaedadest asustama paare. Metsikusse loodusesse lastakse alles nende järglased. Looduses ei käi asjad pliks-plaks.

“Probleem on aga selles, et inimene on sealkandis palju sigadusi korda saatnud: ehitanud teid, naftajuhtmeid ja kaevandusi, hävitanud ära saakloomad ja teinud veel kurat teab mida,”

põrutab Kaal armutult. “Kui loomad kaheaastaselt endale oma territooriumi otsima hakkavad, satuvad nad looduskaitsealalt välja ja siis hakkab pihta… kes jääb auto alla, kelle lasevad salakütid maha.”

Salaküttimine ongi üks peamisi põhjuseid, miks neid täpilisi kaunitare nii vähe alles on jäänud. 1960–70ndatel tapeti leoparde karusnahksete kasukate saamiseks, nüüd koos tiigritega traditsioonilise Hiina rahvameditsiini jaoks, mille tarbijate hulk on plahvatuslikult kasvanud lisaks Hiinale ka Vietnamis.

Kibibi – Aafrika savannis elav ja äärmiselt ohustatud teravmokk-ninasarvik ehk must ninasarvik. foto: Signe Kalgan, Tallinna Loomaaed.


KIBIBI JA KIGOMA
Selsamal eesmärgil notitakse Aafrikas armutult ninasarvikuid, saetakse “imeravimi“ saamiseks maha nende sarv, ehkki see on samast materjalist kui inimese küüned ja karvad. Kaal kinnitab, et ninasarviku sarvehullus on leopardi hullusest veel suurem. Sarnases tempos jätkudes on nende hobuse sugulastega varsti sama lugu kui Amuuri leopardiga – neid ei saagi näha mujal kui vaid loomaaias.

Kibibi, komm Mädchen, komm!“ hüüab Kaal õrnal häälel ninasarvikutüdrukut, kelle Tallinna Loomaaed sai koos ninasarvikupoiss Kigomaga Saksamaalt. “Kui nendega saksa keelt rääkida, lähevad nad kohe elevust täis. Praegu on need sälud kolmeaastased, paari aasta pärast saavad suguküpseks, nii et võib-olla oleme kolme-nelja aasta pärast pisikese varsakese vaderid. Teravmokk-ninasarvikuks kutsutakse neid seepärast, et nende ülemine mokk on terav justkui lont, millega hea oksi napsata. Kui tal seda vaja pole, keerab ta moka rulli peitu. Loomad on ju energiasäästlikud ega raiska üldiselt oma potentsiaalseid võimalusi ilmaaegu tühja-tähja rabeledes. Valdavalt rohtu sööval laimokk-ninasarvikul on mokad laiad nagu labidad.“

Kibibi hüpleb aedikus ringi kui üks tõeline vallatust täis varss. Küll ajab varblasi taga, küll mängib oksaga, küll hüppab kergejalgselt künka otsa, küll piidleb nagu kass ümber palava pudru läbi varbade loomaarsti – no on ikka tõeline kaunitar!

Selline peaks tulema jääkarude uus kodu – polaarium. foto: Tallinna Loomaaed.


HARIDA, HARIDA, HARIDA

Asukaid annavad loomaaiad üksteisele tasuta, sest kui keegi ei osta, pole ka rahaahnetel diileritel miskit pihta hakata. Maailma loomaaiad – teaduspõhiselt juhitavaid nagu meie oma, on tuhatkond – töötavad ühtse võrguna. Tahab keegi mõnd looma, antakse sellest teada loomarühma koordinaatorite nõukogule, kes kontrollib, kas tingimused vastavad tänapäeva nõuetele. Ainus kulu, mis tasuda tuleb, on transport. Kibibi ja Kigoma toomine näiteks maksis 16 500 eurot.

Keda me veel tahaksime? “No me tahaks paljusid loomi, aga meil pole neile loomväärseid tingimusi pakkuda. Kõigepealt tuleb ehitada. Ja esmajärjekorras neile, kes meil olemas on. Jääkarudele polaarium ja tiigritele tiigriorg.“ Need on Mati Kaalu lähemad unistused.

Ja ometi võib järgmise aasta 25. augustil 75. juubelit pidav Tallinna Loomaaed tunda uhkust palju üle. Meil sigivad loomad paremini kui paljudes teistes loomaaedades. “Sest meie inimesed ei vaata kella, et näe, tööpäev lõpeb kohe ja ma kaon. Loomaaedniku töö kestab, nagu tänapäeval öeldakse, 24/7,“ tunnustab direktor kolleege.

Tallinnas on hetkel maailma suurim ja parim
kaljukitsede ja mägilammaste kollektsioon.

Tšetšeenias elavaid Dagestani tuurisid ehk idakaukaasia kaljukitsi on maailmas viies kollektsioonis ja kõik nad on saanud oma loomad Tallinnast. Meie ninasarvik, kelle topis Tallinnas loodusmuuseumis ja skelet Tartus maaülikoolis, on oma 43 eluaastaga Euroopa rekordi omanik.

Üks ohualdis Nuubia kaljukits. foto: Christina Daous, Tallinna Loomaaed.

Loomaaed on pop. Külastajate arv kasvab, aga oidu pole meile juurde tulnud. Ärahammustatud jäsemeid on õnneks siiski vähemaks jäänud. Kaalu tööaja jooksul on läinud 12–13 kätt, sõrmi pole kokku loetud. Enamus neist vanas, mitte praeguses loomaaias. Kasvandikke söötma kipume me aga endiselt.

“Inimene tahab hirmsasti loomi toita. Ta isegi ei teadvusta endale,
et loomad ei ole näljas, ta lihtsalt tahab tunda end olukorras,
kus keegi temast sõltub.

Paar kommi ei tee karule midagi. Aga kui iga külastaja annab päevas ühe, on ka täiskasvanud karu lõpuks pasal. Kui meil olid karupojad, korjasime kompvekke igal õhtul pea kaks ämbritäit.“

Nüüd tuleb aga juba kurvem statistika. “Aastaid tagasi suri meil kaks kaamelit, sest keegi oli toonud neile idudega kartulikoori, kaamelid on aga idudes oleva solaniini suhtes kohutavalt tundlikud. Ka hülgeid on hingusele läinud, sest loobitakse münte, mille loom kala pähe alla neelab ja hiljem vasemürgitusse sureb.“

Baktrian ehk kodustatud kaksküürkaamel. foto: Margo Mängli, Tallinna Loomaaed.

Loodusharidust ei pea Mati Kaal huvihariduseks, ehkki Eesti seaduste järgi see seda on. See, et inimene loodusega ümber käia oskaks, on hädavajalik kogu planeedile ja inimkonnale, mitte ainult üksikule indiviidile, sest inimene on kõige laiema leviku ja arvukusega selgroogne loom maailmas. Teisel kohal on rändrott.

“On selgeks saanud, et õhumassid ja kõik muu liigub maailmas nii, et see, millega sa siin hakkama saad, võib välja ilmuda teiselpool maakera.

Inimene peab olema oma tegemistes võimalikult loodussäästlik, et tasakaalu mitte rikkuda. No võtame või pakendid. Jäätmed on inimkonna põhitoodang. Milleks seda kõike vaja on? Ostad kirbu ja seal on vaala jagu pakendit, mis ei idane ega mädane,“ arutleb mees emotsionaalselt.

“Inimesi tuleb harida! Rahvusvaheliselt tuntud looduskaitsetegelane, üks Rahvusvahelise Looduse ja Loodusvarade Kaitse Ühingu IUCN asutajatest, senegallane Baba Dioum on öelnud:

Lõppude lõpuks kaitseme me ikkagi üksnes seda, mida me armastame, armastada saame aga ainult seda, mida me tunneme ning tunneme me paraku kõigest seda, mille tundmist meile õpetatakse!“

Mati Kaalul on ülivinge lipsukogu – kõik kas loomapiltidega või muul moel loomadega seotud. foto: Aleksander Semjonov, Tallinna Loomaaed.


ELUAEGNE ARMASTUS
Direktor armastab oma loomaaeda ja tööd hullupööra. “See, et ükski päev pole teisega sarnane, teebki selle töö nii toredaks.“ Kui tal energia otsas või meel mõru, püüab ta minna sügavasse metsa või mere äärde, et see aga enamasti ei õnnestu, kosutab ta oma hinge loomaaias loomi jälgides ja nendega suheldes. Ning soovitab seda kõigile, sest loomaaiad on linnastuvale või nagu Tammsaare öelnud, vurlestuvale inimesele lähimaks suhteliselt looduslähedase ilmega puhkepaigaks, kus oma raugema kippuvat tegutsemislusti turgutada.

Ka väidavad meie teenelise loomaaedniku sõnul teadlased, et roheluses viibides kulub jõu ja töövõime taastamiseks 60% vähem aega, kui linnalikus tehiskeskkonnas. Läbimõeldult kujundatud loomaaed võib üleväsinud linlasele ses mõttes pakkuda tõelist psühhohügieenilist kosutust. Lastepsühhiaatrid kinnitavad, et

lähedane suhtlemine loomadega ja nende eest hoolitsemine
on lapse normaalseks arenguks hädavajalik,
väldib sadismi ja muude käitumishälvete teket.

Sestap on loomaaedades, ka meie omas, erilised “Laste loomaaiad”, kus tohib küülikuid, kitsetallesid ja teisi ohutuid elukaid sööta ja silitada. Ülejäänud asukaid püütakse pidada siiski võimalikult metsikutena, nii et kiskjale saaks talitaja minna pai tegema vaid üks ja viimane kord elus.

0255512_190335974350307_2811552_n

Tallinna Loomaaeda tasub minna, sest Mati Kaalu elutöö on imeilus ja hingeülendav.

00-kaal

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s