☼delfiinide tervendav vägi

Nad on imelised olevused. Jagavad tingimusteta armastust, õpetavad usaldust ja lahtilaskmist, on legendi järgi koos vaaladega kosmilise mälu kandjad… Siinne lugu jutustab erakordsest metsikute delfiinidega koosujumise kogemusest – ühest mu suurest unistusest. Ja natuke mu enda delfiinikohtumistest ka.

Nood targad ookeanikaunitarid on olnud mu elus umbes kümneaastasest peale, kui Soome telest tuli film delfiin Flipperist ja ajalehe Säde sabas ilmus see järjejutuna. Ei mäletagi, kumb neist enne, küll aga on mul meeles, kuidas ma need jutud hardalt välja lõikasin ja ühte kogusin. Ja kuidas ma tahtsin, et mul oleks ka “oma” Flipper.

Nüüd hoian hinges unistust ujuda kunagi koos metsikute ja vabaduses elavate delfiinidega. Kuuslin sellisest võimalusest kuus aastat tagasi, kui
ANGEELIKA VOLLMANN jagas oma imelist ja väekat elamust kohtumisest Hawaii delfiinidega. Lugu ilmus ajakirjas Üks aastal 2010.

“KUI OLED VABA, SAAVAD SÜNDIMA HAKATA IMELISED ASJAD”
“Ma tundsin delfiinidelt saadud energiat terve aasta, sest nendega koos ujudes saadud emotsioonid olid nii fantastilised. Rõõm, mis minus vallandus, oli topelt suurem ja sügavam sellest, mida ma oma elus kunagi kogenud olin. Väsimus, pahameel ja trots kadusid. Püüan praegugi tunda võimalikult vähe hirmusid ja sellega endale vähem ebameeldivaid olukordi külge tõmmata. Delfiinid näitasid, et see toimib. Nad õpetasid usaldust ja armastuses olemist. Seda, et

inimesed võiksid omavahel suhelda samasuguse austuse,
armastuse ja teineteisehoidmisega nagu nemad.

Seda, et kui oleme vihased, saadame sama energiat ka välja ning see mõjutab mitte ainult meid, vaid kõike meie ümber. Ka õpetasid nad ootustest lahtilaskmist – alles siis hakkavad asjad toimuma, sest sa ei ole endale seadnud piire. Kui oled vaba, saavad sündima hakata imelised asjad. Olgu suhetes, kodus, igapäevategemistes, töös.

Enne reisi olin ma kurnatud, seal aga muutus kõik. Delfiinidega suhtlemine pani mul energia niimoodi liikuma, et ma ei tundnud kordagi väsimust. Jaksasin ujuda, ronida, matkata, hommikul kella kuuest köögitoimkonnas olla, ehkki olin neljandat kuud rase. Usun, et kui tõsise tervisehädaga inimene delfiinidega ujuma läheb, siis emotsioonid, mida ta saab, tervendavad tugevalt. Delfiinide vibratsioon on lihtsalt nii kõrge.

“MA OLIN KÕIKJAL. MA ISE OLINGI SEE ARMASTUS”
Ma kogesin Hawaiil midagi täiesti enneolematut! Proovin selle sõnadesse panna, ehkki delfiinidega koos ujumine õpetas sedagi, et tunnet sõnadega kirjeldades muudad selle ahtaks ja piiratuks.

Delfiiniema oma beebiga, küll mitte Angeelika “omad”.

See oli kord, mil tundsin, mida tähendab tingimusteta armastus. Mu juurde ujus delfiiniema oma pisikese pojaga! Nad olid paari meetri kaugusel, keerutasid mu ümber, panid siis kõhud vastamisi ja hõõrusid ninasid niimoodi ninnu-ninnu kokku, nagu ma praegu oma lapsega teen.

Tundsin ühtäkki, kui piiratud on see armastusetunne, mis meis, inimestes, ja ka kogu ühiskonnas on. Sain korraga aru, et oleme seadnud endale piirid kartusest haiget saada ega tahagi tunda tingimusteta armastust nii suurelt, nagu delfiinid seda omavahel tunnevad ja jagavad. Nad õpetasid mind samm-sammult laiendama neid piire, mida ma endale loonud olin. Nende sõnum oli lihtne: anna vabaks ja tunne.

Kui ma seal nendega ujudes siis oma piire vabaks lasin ja südametšakrat avasin, hakkasin äkki nutma. Ujumismask oli pisaratest märg. Ma ei näinud midagi, ainult tundsin – meeletult suurt õnne- ja armastusetunnet. Ja et seda armastust on nii tohutult palju, lihtsalt võta ta vastu. Ja et see armastus ei tähenda seda, et sa pead andes midagi vastu saama, vaid et jagades saadki sedasama vastu veel rohkem.

See oli nii fantastiline ja võimas!
Olin pehme pilve ja õndsuse sees.
Tundsin, et füüsiline keha kadus mu ümbert ära.
Ma olin kõikjal. Ma ise olingi see armastus.

“NIIMOODI SUHELNUD EI OLNUD MA VAREM KUNAGI”
Kohtumised delfiinidega nägid välja nii, et ujusime delfiinide keskele ja jäime ootama, kes tuleb ja sinuga ühendust võtab. Mulle tundus, et just meie olime need, keda uudistama tuldi. Ja selle, kui delfiin on sind välja valinud, tunneb kohe ära – tajud kehas erilist vibratsiooni, sellist isemoodi kõrinat.

Delfiin ujus mu juurde, tegi mu ümber ringe, vaatas otsa ja skaneeris mind. Ta võttis kohe kinni mu tundest või mõttest ja saatis enda oma mulle pildi või teadmisena tagasi. Seda taju on raske sõnadesse panna, aga see oli nii loomulik ja toimis ideaalselt. Ei mingeid möödarääkimisi. Tuli vaid oma soovides teadlik ja kindel olla. Niimoodi suhelnud ei olnud ma varem kunagi. Tean küll inimesi, kes telepaatiat kasutada  suudavad, aga ma ei saanud sellest aru. Nüüd tean, mis see on.

Angeelika Hawaiil – delfiinide poolt tingimusteta omaks võetud.

Delfiinid on hästi mänguhimulised ja võtsid ise mänguasjad – puulehed – kas uime või saba küljes kaasa. See oli vist kolmandal korral, kui üks delfiin tuli ja minuga mängida tahtis. Ma lihtsalt teadsin seda. Ta tõi mulle ka puulehe, aga ma ei ulatunud selleni. Mõtlesin siis, et küll tahaks seda lehte puudutada… kui delfiin tuligi ja lükkas lehe just nii lähedale, et ma selleni küündisin. 

“LASED ENNAST HIRMUDEST TÄIESTI VABAKS…”
Kuidas vabaduses elavate delfiinidega ujumine välja näeb?
Hawaiil on delfiinid rannikule hästi lähedal. Nad tulid tavaliselt varahommikul koos päikesetõusuga. Kui me neid nägime, ujusime umbes 200 m kaugusele sinna, kus nad omavahel juba mängisid. Nendega tuleb ühineda delikaatselt, see tähendab hoida käsi külgedel ja kasutada edasiliikumiseks ainult jalgu. Kes meie kümnesest seltskonnast sukelduda oskasid, läksid allpool ujuvatele delfiinidele külla ja meie, vee peal snorkeldajad, vaatasime ülevalt nende omavahelist mängu. Meie peatuspaiga lähedal oli kolm randa, kus delfiinid põhiliselt käisid. Kui neid esimeses polnud, sõitsime autoga teistesse. Ning ehkki mõni päev tuli leppida ka niisama snorkeldamisega, saime delfiinidega ujuda üle päeva.

Mitu korda sa nendega koos ujuda said?
Viis ja kõik korrad olid väga erinevad. Emotsioon, mida sa saad, sõltub kõik sellest, kui avatud sa oled. Alguses ma kartsin vett, sügavust, delfiine… Ja nägin, kuidas nad hoidsid distantsi, sest tajusid mu hirmu. Teisel korral, mil hirmusid oli minus juba vähem, tulid nad nii lähedale, et oleksin saanud neid puudutada, aga see ei ole delfiinidele hea. Tõtt öelda ei teki selle järele vajadustki.

Just niisuguses “delfiinimeres” Hawaiil ujuda saigi.

Kui suure delfiiniperega te seltsis ujusite?
Tavaliselt oli neid 20 ringis, aga ükskord sattusime umbes 200-liikmelisse perekonda. See oli fantastiline! Delfiinid olid kõikjal. Niisugune tunne oli, nagu supleksid “delfiinimeres”. 

Kui pikad teie hullamiskorrad olid?
Enam-vähem kaks tundi. Kes sai oma laengu kätte, ujus delfiinide juurest varem kaldale, kes soovis veel möllata, oli kauem. Ehkki vesi oli Hawaiil umbes 25 kraadi ja meil olid kalipsod seljas, hakkas pärast paaritunnist vees olemist siiski külm. Mõned korrad läksid delfiinid aga ise minema. Siis, kui meiega koos olid võõrad ja delfiinide suhtes väga agressiivsed inimesed. Kui delfiinid on sügaval ja puhkavad, oleks kena neid sukeldumisega mitte häirida. Neid segab, kui mängu tuleb inimese ego – mina olen siin ja tahan sinuga praegu mängida. Esmalt annavad nad märku teadmisega. Kui sellest aru ei saada, ujuvad nad veepinnale ja löövad sabaga tugevalt vastu vett nagu teeksid ata-ata. Kui inimene siis ka ei mõista, et peaks tagasi tõmbuma, ujuvad nad lihtsalt minema. Aga ei ründa. 

“Delfiinitüdruk” Kiara emme Angeelikaga. Nüüd.

Su kolmas tütar Kiara käis delfiinidega ujumas siis, kui sa temaga neljandat kuud lapseootel olid. On sul temaga ka telepaatiline side?
Kohati. Kui minus tegutsemisepool ülekaalus on, kaob see ära, sest me hakkame võnkuma erinevatel sagedustel. Siis ta läheb trotsi täis ja väljendab mulle, et võta midagi ette, sa ei saa minna oma vana rada mööda, nüüd sa pead võnkuma minuga koos. Ta on nii valge ja puhas hing. Kui ma Kiarat sünnitasin – mul oli kodusünnitus, tõin ma enda seest üles sellesama armastusetunde, mida ma delfiinidega ujudes tundsin ja sain temaga hästi tugeva kontakti. Näiteks kui presside vahe läks liiga pikaks ja ma murelikuks muutusin, tuli Kiaralt vastus: kõik on korras, ma tulen õigel, oma ajal. See lõdvestab keha nii ära. Täpselt nagu oli delfiinidega vees olles. Lased ennast hirmudest täiesti vabaks… Ja mõnikord teeb Kiara samasugust kõrget peenikest hüüdu, nagu delfiinid, kui nad meiega suhtlema tulid.”

Targad kaunitarid ja väekad tervendajad.

DELFIINIDE RADAR JA ALFALAINED
Delfiinidega koos ujumine soodustab närvisüsteemi sisemiste rahustite, nn õnnehormoonide endorfiinide eritumist, tugevdab immuunsüsteemi, tervendab rasketest haigustest, rahustab ning teeb inimesele kuhjaga muudki head. Teadlased arvavad selle üheks põhjuseks olema delfiinide radari, millega ta inimest skaneerib. Kes seda tundnud, jutustavad, kuidas neid tabas energiatulv, mis tegi psüühiliselt erksamaks, füüsiliselt ja vaimselt aktiivsemaks, parandas enesetunnet, andis rahulikuma une ning emotsionaalse tasakaalu ja vabanemistunde.

Delfiiniteraapia uurijate ütlust mööda mõjutab delfiinide radar kudesid rakutasandil, ehkki mõõtmistulemused näitavad, et nende imeliste imetajate tekitatud ultraheli on palju nõrgem sellest, mida kasutatakse füsioteraapias kahjustatud kudede ravimisel. Mõõdetud on ka seda, et

delfiinidega suheldes muutuvad aju elektromagnetlained madalamaks. Igapäevaste beetalainete, sagedusega 14–30 Hz, asemel muutuvad valdavaks alfalained sagedusega 8–13 Hz.

Kui beetalained juhivad meid ärkvel olles, mil mõtleme loogiliselt ja toimetame teadvuse tasandil, siis alfalained valitsevad lõdvestumise ja kerge une seisundis. Alfatasand on seotud meelerahu, loovuse, intuitsiooni ja inspiratsiooniga. See on tasand, mil inimene hakkab kasutama tavapärase vasaku ehk füüsilise ja ratsionaalse maailma kogemisega seotud ajupoolkeraga samaaegselt ka emotsionaalse mõtlemise, tunnete ja vaistuga seotud paremat ajupoolkera, mis on enamasti ”uinunud” olekus. Tänu ajulainete muutusele teadvus avaneb ja meile võib meenuda oma kehastumise kosmiline plaan.

 
MINU DELFIINIARMASTUS

Mu enda kohtumine delfiinidega. India ookeanis.

Metsikute delfiinidega pole ma jah ujuda saanud, vangistuses olevatega pidi see ükskord peaaegu juhtuma. Küll olen ma neid aga paitanud ja delfinaariumides nende etendusi vaadanud – siis, kui mu teadlikkus polnud veel sellel loomaarmastusetasandil mis nüüd. Siis, kui arvasin, et delfinaarium on äge koht ega mõelnud, et sealsetelt elanikelt on vägivaldselt võetud vabadus ning nad on dresseeritud rahuldama inimese ego ja lahutama tema meelt.

1. kohtumine – Batumi, Adžaaria. See oli aastal 1989 Batumi delfinaariumis, Musta mere kaldal asuva Adžaaria Autonoomse Vabariigi pealinnas. Kui ma ka etendust nägin, siis sellest ei mäleta ma midagi. Küll mäletan aga seda, et saime pärast etendust basseini ääres delfiine paitada – ühe sõbra tuttav töötas seal treenerina ja tema meid nõndamoodi kostitaski. Tegelikult ma muidugi hullult lootsin basseini kukkuda, aga nii paraku ei läinud ning mul jäi delfiinidega koossuplemise kogemus saamata.

2. kohtumine – Kolmarden, Rootsi. Oma esimese tõelise delfiinietenduse kogemuse sain aastal 2002 Kolmardeni loomaaias. See oli ülev ja hinge puudutav! Nende kaunite olendite suursugusus tõi mulle pisarad silma. Vaatasin kaks etendust järjest, sest ühest lihtsalt ei saanud isu täis.

3. kohtumine – Peterburi, Venemaa. Aasta pärast olin Peterburi delfinaariumis. Taas koos oma reisiseltsilise Mammuga – venna noorima, tollal 8-aastase tütrega. Tõtt öelda me eelkõige delfiinide pärast Peterburi sõitsimegi. Ja meil vedas pööraselt! Istusime esireas, delfiinid laulsid eraldi ja kooris, ujusid võidu, hüppasid ja… joonistasid päris pintsli ja värvidega pildi, mis pärast oksjonile pandi. Kuna meie oksjoni võitsime, sai Mammu lisaks pildile ka delfiiniga sõita – kummipaadis, mida too nööri otsas enda järel terve basseiniringi vedas. Veel saime kõigile neljale delfiinist kunstnikule pai teha. Kui me pilt kaenlas end etenduse järel lahkuma sättisime, lehvitasid kaks nösuninaga valgedelfiini ehk beluhhat meile oma uimedega hüvasti. Küll see oli armas! Ei, tookord ei tundunud see kõik mulle sugugi ebaloomulikuna.

4. kohtumine – Klaipeda, Leedu. Leedus Kura sääre delfinaariumis käisime Mammuga aastal 2007. Istusime taas esireas ning pärast etenduse lõppu võtsime järjekorda, et end delfiiniga, kes pea täies pikkuses veest välja hüppas, pildistada. Olen reisipäevikusse kirjutanud: meie oleme vist delfiinisõbrad, sest meiega delfiin ei jonninud, nagu eelmistega, kellega ta esimesed korrad lihtsalt veest välja ei tulnudki. Meiega käis see tal lupsti!

5. kohtumine – Kemer, Türgi. See oli Mammu ja minu neljas, ning viimane delfinaariumikohtumine. Aasta oli 2008. Vaatasime etendust ja avastasime võimaluse delfiinidega koos ujuda, mida me ei tahtnud mõistagi kasutamata jätta. Ent… selleks pidi varem aja kinni panema, millest mul polnud aimugi. Igaks juhuks soovitati siiski proovima tulla, et ehk jätab mõni kohale ilmumata. Ei jätnud, küll aga saime ujumisi pealt vaadata. Lootusrikkalt, et äkki keegi lööb põnnama või miskit… Mäletan mind külastanud mõtet, et kui meie basseini peaksime saama, siis mina delfiini uime küljes rippudes end küll sõidutada ei lase. Ujun tema kõrval, kallistan, paitan ja ajan juttu.

Nüüd ei käi ma enam üheski delfinaariumis. Mitte sellepärast, et Mammu juba täiskasvanu on, vaid põhimõtteliselt. Ka vangistuses olevate delfiinidega koosujumine ei tule kõne alla – ma ei taha ei teo ega rahaga toetada vabadusse elama loodud tarkade imetajate julma kinnipüüdmist, basseinipugerikku vangi toppimist ja toidu eest kuulekaks sundimist. Vabaduses saavad delfiinid päevas ujuda 50 km ning võivad seda teha kiirusega kuni 40 km/tunnis. Ja kitsukeses betoonbasseinis?

6. kohtumine – India ookean, Keenia. See oli Kisite-Mpunguti merekaitsealal Keenia lõunarannikul, kus ujumine koos delfiinidega on rangelt keelatud. Aga filmida tohtis, mida me ka tegime. Kõikuval laeval, fotokaga.

7. kohtumine – ujumine koos vabaduses elavate delfiinidega, kus iganes. See, ikka loomulikult koos Mammuga, saab olema eriline. Ja kuna see on olnud mu unistus ajast, mil ma niisugusest asjast unistadagi ei osanud, peab see ka täide minema. Sest ma olen niimoodi otsustanud. Kus? Hawaiil, Costa Ricas, Assooridel…

Fotod: kõik fotod, välja arvatud avapilt ja ema-beebifoto, on Vahur Vollmanni tehtud. Keenia oma on Mammu klõpsitud.