tänulikkusetunne & selginemised

Ma täna ühel hetkel mõneks hetkeks väga tundsin oma hinges tänulikkust. Mitte ei mõelnud, et tunnen, vaid tundsin, tõeliselt tundsin. Ja küll see oli hea tunne! Ise ka ei tea, millest ja kuskohast see niimoodi tuli…

 

Ja kui Facebooki läksin, vaatas seinalt vastu “Keelesäuts. Tuhat tänu on parem kui tänud.“ Milline sünkroonsus! Täna oli õhus vist tänulikkust? Riina Eentalu kirjutab: “…viimasel ajal kuulen sageli, kuidas aitähile vastatakse aitähiga ehk tänamisele tänamisega. Seepärast olengi nõutu, kuhu on jäänud vanad head palun, võtke heaks, pole tänu väärt. Aga näib, et me oleme ka eesti keeles tänamist ära unustamas. Kuulake oma suhtlusringis, kui sageli öeldakse aitäh, suur tänu, tänan, olen tänulik. Selle koha on hõivanud nii kõnes kui kirjas: tänud.” Thanks.

Ei tea, kas tuli mu tänulikkusetunne sellest, et alustasin päeva reiki viie põhimõtte mõttega ettelugemisest. Käed gasshos ehk palveasendis, nagu peab:
1. Just täna olen ma rahulik.
Originaalis on see: Just täna ma ei ägestu. Aga mulle meeldivad jaatused eitustest rohkem. Pealegi usun ma teooriat, et universumis pole duaalsust nagu inimeste maailmas ja sestap püüab ta kinni mitte sõna “ei”, vaid “ägestu”. Mida küsid, seda saad:)
2. Just täna usaldan ma universumit ja elu loomulikku kulgu.
Asendasin originaali eituse: Just täna ma ei muretse, reikiõpetaja Kreet Rosin-Pindmaa jaatusega.
3. Just täna olen ma tagasihoidlik.
4. Just täna teen ma oma tööd ausalt.
5. Just täna olen ma kaastundlik enda ja teiste vastu.
6. Just täna olen ma tänulik.
Selle lisasin ise, sest tänulikkust ei ole kunagi liiast.

Või et kordasin Kreet Rosin-Pindmaa uudiskirjas olnud väärtolemise loitsu? See on mul vannitoas peegli peal, et meelest ei läheks ja saaks endale silma vaadates naeratusega öelda:
Ma olen väärtuslik!
Ma armastan iseennast ja oma elu!
Ma väärtustan iseennast kui Looja suurepärast loomingut!
Ma olen õnnelik, sest mu elus on palju asju, mille eest olla tänulik!
Mul on hea tervis!
Mu suhted lähedastega on võrratud!
Ma tegutsen osapoolte kõrgeimaks hüvanguks kooskõlas looja tahtega!
Ma toon valgust ja elurõõmu igaühe ellu, kellega ma kohtun!
Aitäh! Aitäh! Aitäh!
Lisan omalt poolt veel lõppu: Ja nii on!
Ja tegelikult hakkadki seda, mida endale silma sisse ütled, mingil hetkel uskuma. M.o.t.t.

Või oli see hoopis eilsest kohtumisõhtust kristallihaldja Leie Klaariga, kes nii soojalt neist tegelastest rääkis. Minuga tahtis üks kaasa tulla – turmaliinkvarts. Ma ei teadnud temast mitte midagi. Valisin ta sellepärast, et tunne oli niisugune. Ja ta on väga väga ilus – mustad kiiretaolised kiud valge läbipaistva mäekristalli sees ja taustal. Leie sõnul puhastab ta alateadvust. Pole veel jõudnud temaga suhet luua, aga taustauuringu tegin ära. Temas on ühendatud musta turmaliini maandavad, puhastavad ja negatiivset energiat hajutavad omadused kvartsi energiat võimendavate ja teadlikkust suurendavatega. Koos toetavad nad inimese spirituaalset kasvu – mäekristall avab silmad, must turmaliin ei lase katusel minema sõita. Turmaliinkvarts lahustab iganenud mustrid energiaväljast, aitab toime tulla oma varjupoolega, muuta negatiivsed mõjud positiivseks. Kuna ta kaitseb keskkonnast ja ka inimestelt tuleva negatiivse eest, on ta suurepärane kaitsetalisman taskusse või kotti. Ühel saidil soovitatakse teda kanda probleemsetes olukordades ja rasketel eluperioodidel. Teisel öeldakse, et paljud hõõruvad teda, kui väga väga õnne on vaja.

Mul on peaaegu samasugune kaunitar.

Või sellest, et mõned päevad tagasi, veel voodis, une ja ärkveloleku piiril olles, tabas mind taas see õõnes tunne, mis on mind eriti tihedalt külastanud just aasta algusest peale. Ma isegi ei oska kirjeldada, kus on õõnes. Kuidagi üleni, igal pool mu väljas. Olen sellistel puhkudel endale koheruttu mõelnud taldade alla maandavad juured, mis Maaema südamesse voolavad ja sealt kaitset ja toetust ammutavad. Aga vaat seekord turgatas miskipärast pähe, et ära põgene. No ja siis ma seal olingi ja hirm lihtsalt lahustus minema. Leebelt ja kurja tegemata. Kuna ma ennast üsna kartmatuks pean, siis eks ta mingi koll alateadvusest oli. Ma olen tänulik, nüüd siis juba mõistusega, selginemise, märgi ja eriti kogemuse eest, et hirmude eest pole vaja põgeneda, vaid neile lihtsalt otsa vaadata. Nüüd saan aru küll, et ei saagi aru, mida ma kartnud olen.

Üks teine selginemine on mulle neil päevil veel kingitud. See ammu-ammu kuuldud ütlemine, et kui sul on kellegagi mingi jama, siis on see peegeldus mingist sinu iseloomujoonest, millele sa ei taha, aga peaksid otsa vaatama. See ei kõnetanud mind juba siis, kui seda kuulsin. Mõtlesin, et ju ma siis ei taha endale tunnistada, et inimesed, kes mind millegagi ärritavad või ebameeldivalt üllatavad, näitavad mulle tegelikult mu varjupoolt. Nii rääkis mõistus. Ning ometi ei suutnud ma enda jaoks asja läbi näksida. Ja selsamal õõnsale olemisele otsa vaatamise hommikul käis klikk! See ei pea paika! Ja selgituseks tuli kohe meelde aastatetagune pilt. Töötasin koos ühe naisega, me olime tiimis vaid kahekesi, kelle elufilosoofia oli selline – ta ise rääkis. Ei teinud nalja. Et kui keegi tal tuju ära rikub, vahet pole kes, peab ta saama kellelgi ise tuju ära rikkuda, vahet pole kellel. Ma polnud elu sees ühegi sellise inimesega kokku puutunud ja minus pole sarnast tahtmist olnud mitte kunagi. Ma ei saanud alguses üldse aru, et mis mõttes, millest ta ometi räägib. Teine omadus oli sel naisel veel – ta hoidis kiivalt oma teadmisi ainult endale. Ei jaganud neid kübetki, ehkki ma olin tolles ametis algaja ja tema kordi kogenum. Ja mul jälle pole mitte kunagi hetkekski tulnud mõttesse mitte jagada seda, mida ma kuulnud, lugenud, kogenud, näinud olen. Ma ei jää ju vaesemaks ega rumalamaks. Jah, elu on mind kokku viinud nii mõnegagi, kelle käitumine – teiste ärakasutamine, naha üle kõrvade tõmbamine, õelutsemine, olematu empaatia, kadedus – mind hämmastanud on. Olen siis üritanud neid võõraid jooni iseendast otsida ning aru saada, mida need mulle minust peegeldavad. Ja siis, sel hommikul, kukkus mulle Newtoni kombel puu all istudes õun pähe – need inimesed näitavad sulle mitte seda, et sa peaksid hakkama otsima sind ärritava iseloomujoone peegeldust iseendast, vaid hoopis seda, et sa ometi lõpuks aru saaksid – sinus neid omadusi EI OLE! Et see soovitus ei pea paika, mis sest, et on kogenumate ja näinumate räägitud. Usalda ennast, lase kuuldu endast läbi ja tunneta, kas kõnetab või mitte. Ahh, milline mõnus vabanemine!

PS! Ma pole mingi ingel. Tänulikkuse, andestamise, hinnangute andmisest loobumise ja mõne muugi iseloomujoonega on mul tööd veel küll ja küll.