Sumedad bossanovarütmid paitamas kõrva, kuldsetes tassides auramas tee, koerad ja kass mõnust nohisemas… sellises õdusalt armsa olemisega kodus elab maalikunstnik Epp Maria Kokamägi – naine, kellest voogab värve, tundlikkust, tarkust, rahu, malbet jõulisust ja loomulikult andekust.
Mu lugu Epp Mariaga ja Epp Mariast ning nende pere värviliselt lopsakast, itaalialikult külluslikust ja külalislahkest Sepamaa talukodust ilmus ajakirja Sensa 2017. aasta oktoobrinumbris.
Epp Maria selja taga viimaseid ja esimesi pintslitõmbeid ootavad maalid.
“Oleks mul rohkem jõudu, oleksin jube hea koristaja!“ kihistab
EPP MARIA KOKAMÄGI (58) naerda. “Ma tean, kuidas see käib, mul on igasuguseid põnevaid puhastusvahendeid… aga mul ei lasta! Kui ma, ise suurt tahtmist täis, alustan, võetakse mind kohe rajalt maha. Kas lööb selga valu või hakkab pea tuikama. Maalides aga ei ole mul ühtegi häda. Nii ma siis mõtlengi, et inglid vist astuvad vahele.“
RESPEKT ELU JA ILU VASTU
Tiivulised ebamaised tegelased ilmusid ta maalidele 1980ndatel. Nad olid tollal kohal Annie Lennoxi ja R.E.M.i muusikavideotes, hea sõbranna Viivi Luige luuletuses “Tiiva vari“ ning naasevad Epp Maria loomingusse ikka ja jälle. Tema inglid on toimekad. Teevad aiatööd, kõplad käes, või kannavad väikeseid mõõku ja odasid, olles omamoodi taevane sõjavägi, mida igapäevaraskustega toimetulemiseks endale appi luua, maalida.
“Ma ei ole sellist ingliusku, et panen inglikaarte või ostan ingliraamatuid. Aga kui vahel mingi asi kuidagi imeliselt laheneb, ütlen ikka: inglid tegid või korraldasid. Nad on sihukesed toredad olendid, kellele on hea mõelda. See on nagu respekt elu ja ilu vastu,“ sõnab naine oma malbel häälel. “Oleks ju rumal arvata, et meie oleme siin maailmas need kõige tähtsamad. Ma mõtlen, et on olemas keegi meist suurem ja targem, kes sind heatahtlikult suunab, kutsugem teda siis kuidas tahes.“
Ingel teeb udu. 2013.
Sepamaa talus, kus Epp Maria koos kaasa Jaak Arroga nüüd juba kaheksa aastat paikselt elanud on, tuletab looduski iga päev meelde, et inimene pole see kõige mõjukam tegelane ilma peal. Pärnumaal Kastna lahe kaldal toimetamine on õpetanud sättima oma tegemisi selle järgi, kustpoolt puhub tuul, millised pilved on taevas, kas hakkab vihma sadama või paistab päike.
“Loodusega koos elamine ja sellega arvestamine on põnev,“ õhkab Epp Maria oma väikeses Toscanas ringi jalutades. Nii kutsub ta oma lopsakat paradiisiaeda, kus pottides kasvavad oliivi- ja loorberipuu ning suvel on soe nagu Itaalias.
“On üks tore ütlemine: kui sa vaatad vett, siis see puhastab su hinge
ja kui sa vaatad lilli, siis see valgustab su südant. Selles on iidne tarkus.
Kui oskad loodusesse respektiga suhtuda, võtab ta su endaga justkui kaasa.“ Lilli, keda selles kodus elab võrratult palju, on naine söandanud suurest aukartusest nende ilu ja täiuslikkuse vastu hakata maalima alles nüüd. “Pean seda veel õppima.“
Lillemeres Jaagu puutööateljee verandal.
JULGUS ERINEDA
Nõnda arvab maalikunstnikest vanemate Imbi Linnu ja Luulik Kokamäe pere keskmise lapsena sündinud looja, kes oma esimese õlimaali – portree, sest inimesi on tal enda sõnul olnud alati lihtsam maalida – tegi juba seitsmeaastasena! Ütleb, et tal on siiamaani meeles too magus hirm lõuendi, paleti ja õlivärvide ees, sest need olid midagi erilist, millega tohtisid toimetada vaid päris kunstnikud.
Oma töid ta kokku lugenud ei ole ja põnevaid pakkumisi ära ei põlga. Tema maalide soojade, kalliskivikumaste kaitsehaldjate ja uneinglitega kohtub vaataja teetassidel, kalendritel, märkmikel, postkaartidel, beebitekkidel, voodipesukomplektidel ja rätikuil.
Ta loob eesti inimesele, kes tahab oma koju hubasust. Kunst on selleks odavam kui näiteks disainmööblikomplekti soetamine. “Minu põhimõte kõlab inglise keeles paremini: think globally, act locally. Ma mõtlen küll laiemalt, aga välismaale pürgimine mulle ei sobi. Tee oma asja väga hästi oma inimeste jaoks, siis tulevad välismaalased hoopis ise sinu juurde. Ehkki, jah, meie praeguses kultuurisituatsioonis ujun ma sellega vastuvoolu,“ poetab ta.
Ingel suure kevadpilve all. 2015.
Teda häirivad keskpärasus ja maitselagedus, massikultuuri pealetung, kus kõik peab olema ühtemoodi lame ja ilma oma näota. Mitte ainult kunstis. Seda näeb ta ka vanade koha- ja külanimede kadumises, valdade liitmises, koolide ja ministeeriumide ühendamises, metsade usinas maharaiumises.
“Paneme kõik ühte patta kokku – supid, praed ja magustoidud. Jah, me saame kõhu täis, jääme ellu ja nälga ei tunne, ent see ei ole maitsev. Aga tahaks ju, et maasikas maitseks nagu maasikas, õun oleks õun ja kala oleks kala,“ toob ta paralleeli kokandusmaailmast.
“Väike riik saab olla omapärane, ise trende luua.
Aga meie kardame, mida naaber arvab, tahame hirmsasti meeldida, adumata, et julgema ja erilisemana meeldiksime me hoopis rohkem.“
ELAN, KUIDAS TAHAN
Epp Maria ei häbene olla ärinainegi ega solvu, kui teda nõnda kutsun. Ehkki levinud arvamine on, et kui sa ise oma pilte müüd, oled kunstnikuna kuidagi madalamat masti. “Ma ei tea, millal sellest nõukogude aja taagast üle saadakse. Välismaal on vastupidi. Kui oled kunstnik, kes ise oma töid müüb ja sellest ka elab, mitte ei kerja raha fondidest, oled tegija. See, et ma oskan oma annet ja kunsti müüa, on andnud mulle tohutu vabaduse.
Ma saan teha, mis ma tahan ja elada, kuidas tahan.“
Aga kes sa ametilt oled? Epp Maria võtab mõtlemiseks pausi. Maalikunstnik. Kunstnik kindlasti mitte. Kunstnik oli hinnatud amet renessanssi ajal ja hiljem, murrang toimus 1980-ndatel moodsa kunsti tulekuga, kus peab oma töö ja toimuva lahti seletama, et vaataja sellest üldse aru saaks. Temale taoline häppeningikunst ei istu. Aga Jaak korraldas ju ka omal ajal performance‘eid? “Need olid hoopis midagi muud – idee ja sõnumiga väikesed etendused, looduses, koos Tõnu Kaljuste kooriga.“
Epp Maria ja Jaak Epp Maria ateljees.
Maalikunstnikust kaasa Jaaguga on nad abielus olnud 37 aastat. Hmmm, see sõna abikaasa… Epp Maria muigab, et kaasad hakkavad teineteist siis abistama, jah? Samas tõdeb, et tunneb end vahel abivajajana küll, kui tarvis raskeid lillepotte tõsta. Jaagu kõrval on ta saanud olla naiselik ja nõrgem pool, keda toetatakse. “Meil on koos tore. Nüüd, mil oleme enamus aega taas kahekesi, naudid seda veel eriti. Kui lapsed olid väikesed, siis teineteisele aega suurt ei jäänudki. Praegu pole ei kohustusi ega kiiret. Teed hommikul pliidi alla tule, jalutad kassi ja koertega tiiru mere ääres ning saad siis tõttamata juttu ajada ja pärast oma toimetamisi teha. Mina oma ateljees maalida ja Jaak enda omas puutööd teha, mis on kogu aeg olnud ta suur kiindumus.“
Eesriide taga. 2002.
Naiseks olemise võlu? Armastus ilusate asjade – ehete, Hermèsi pearätikute, kašmiirkampsunite, kingade, värvide vastu. Epp Maria kannab kodus iga päev kõrvarõngaid, Sensa külaskäigu ajal on need roosast arbuusturmaliinist. Teeb seda iseenda jaoks, sest siis on jälle tuju hea.
Aga valu? See, et alati ei mõista tema meeste maailma ja mehed naiste maailma. Et meestele tuleb väga paljut sõnadega selgeks teha, tema on aga alati arvanud, et teod on selgitamisest võimsamad. Valu see nüüd just pole, aga tüütu. Eriti kui asju ajades istub su vastas rumal mees.
Kodused erimeelsused – kui neid üldse tekib, siis Jaagu lennukate plaanide pärast – lahendatakse omavahel asju arutades. “Jaak rajaks siia lausa mõisa, mina olen jälle jalad maas, kes ta plaane taltsutab. Sellegipoolest on ta siia ehitanud palju,“ viipab perenaine armsate kollaste majakeste poole.
Sepamaa talu idüll koos naabertalu lammastega.
MAAINIMESE HING
Sepamaa talu leidsid nad poolkogemata, kui üliõpilaspõlves kunstiajaloo õppejõule külla sõites valest teeotsast ära keerasid ja just selle maja õue sattusid. Epp Maria mäletab, et oli Jaagule kiitnud, kui kihvt maja vaatega merele ja kuidas tahaks sellises kunagi elada. “Hakka või uskuma, et õhku lastud sõnad lähevad täide ja inglid korraldavad,“ muheleb ta. “Ehkki ma olen Tallinnas sündinud ja elanud seal enamiku oma elust, teadsin miskipärast lapsest saati, et minus pesitseb maainimese hing. Unistasin kogu aeg maal looduse keskel olemisest. Ja nüüd on see unistus täitunud. Lõppenud on ka oma aja jagamine kolme kodu – Tallinna, Haapsalu ja Sepamaa vahel. Meie elame siin, Liisu on pununud oma pesa Haapsallu, Anni ja Johannes Tallinnasse.“
Kuldne vilepill. 2016.
Suuremad pühad ja sünnipäevad, suved ning pea kõik nädalavahetused ollakse aga just Sepamaal. Kui kogu pere koos, saab neid kümme hinge. Suurtele lisaks veel Liisu kuueaastane tütar Elsa Johanna ja Anni kolmeaastane tütar Anita.
“Lastel tuleb lasta omad kukkumised ja valud kogemuse saamiseks endil läbi elada. Nad on nagu potitaimed: kui annad neile juua ja süüa ning lood turvalise ja ilusa keskkonna, saavad nad ise kasvada.”
Nii kirjeldab Epp Maria oma põhimõtet. “Kogu meie elu ja eksistents siin maa peal ongi ilu hindamine ja õpetamine. Me oleme ilu saadikud ning Jaaguga õnnelikud vanemad, sest kõik meie kolm last kannavad edasi meie elutööd.“
Ema ja tütred – Anni ja Liisu.
KODU TOIDAB SILMAILU
Vanim tütar, 36-aastane keraamik Liisu Arro on oma elamise ja keraamikatöökoja seadnud sisse kaunis mereäärses villas ja selle hoovimajas, kus asus kunagi pere Haapsalu-kodu. Haapsalus on ka 2008. aastal uksed avanud ja pere loomingut tutvustav Epp Maria Galerii ning tänavu augustis esimesed külalised vastu võtnud
Epp Maria Galeriimajutus. “Kodud võiksid olla ilusad ja isegi üle võlli. Hästi värvilised, lilled vaasides, palju maale seintel. Niisuguses Itaalia-stiilis, kus küll küllale liiga ei tee, kus palatsode seintel on freskod, freskode peal veel suured kuldraamides maalid ja nende vahel fotod perest, koerast ja kassist. Kõik, mis meeldib, on silma all ja toidab silmailu. Ja see on nii tore!“
Epp Maria Galerii külaliskorteri värvirõõm.
Just niisugune Epp Maria kirjeldatud värvide lopsakus ja ilu pillerkaar – küll ilma freskodeta – vaatavad vastu nii Sepamaa talus kui Haapsalu kahes külaliskorteris. Viimaste sisekujunduse tegi vanuselt järgmine laps, 34-aastane kokk ja kokaraamatute autor Anni Arro. Kaasa lõi aga kogu pere: Jaagult on mööbel, Epp Marialt maalid, Liisult keraamika ja Johanneselt fotod. Ema kiidab, et just äsja lastele kokaraamatu ilmutanud tütrest tuleks hea sisekujundaja. Ehkki ta pole seda õppinud, on temas olemas vajalik tunnetus, taju, tahtmine ja hea maitse. Aga toidutegemisepisik? Selle on Anni pärinud Jaagu emalt. Saagu siinkohal ära klaaritud ka üks linnalegend: Anni ei ole ega ole kunagi olnud Haapsalu Müüriääre kohviku omanik. Ta tegi sinna sisekujunduse ja koostas esimese menüü.
Pere pesamuna, 32-aastane Johannes on kinooperaator, monteerija ja fotograaf, kes miksib reklaame ja muuvisid ning sai just valmis maineklipi Liisu keraamikale.
Meie oma Elizabeth ja tema korgi tõugu Ruudi.
INSPIRATSIOON? MIS SEE ON?
Kunstiingli puudutusega näivad olevat õnnistatud ka kaks tirtsu, kellega Epp Marial ehk vanaema Mammal suvel ateljeed jagada tuleb. Sinna kogunevad neile kolmele seltsi ka koerad, kellele inimeste juures olla meeldib – korgi tõugu Ruudi, amstaff Eedu ning Liisu varjupaigast võetud haski ja hurda segu Amira. Oranživalgekirju kassiproua Roosi uitab kuskil omapäi.
Kolmeaastane Anita on Epp Maria sõnul tohutult enesekindla käega. Tõmbab üle molberti hoogsa pintsli ja laia värviga. Veidi vanem Elsa on aga vist pärinud vanaema inimeste joonistamise geeni, sest Papa ja Mamma portreed tulid tal välja erakordselt vahvad.
Pärlikarp. 2016.
Sügise saabudes, kui tüdrukud taas linnas, üks Haapsalus, teine Tallinnas, saab Epp Maria alustada suurte maalidega. Siis on ateljees taganemiseks ja distantsilt vaatamiseks ruumi. Sügis, just september-oktoober, on ta lemmikaastaaeg. “Hommiku veedan ma aias, aitan üles tuulega pikali kukkunud taimed, tõmban välja mõne nõgese või maltsa ja siis, keskpäeval, kui ateljee on päikesest valgeks läinud, alustan tööd. Ei, inspiratsiooni ma küll ei oota, ma isegi ei tea, mis see on. Kellast kellani töölaua või molberti taga istuja ma ka ei ole. Ma sõltun hästi palju valgusest ja teen ikka siis, kui on mõnus tunne… mõnus valgus… mõnus muusika…“
Kadunud tempel. 2015.
EPP MARIA ABIKAASA JAAK ARRO: EPP MARIA INSPIREERIB
Ta on oma tegemiste ja mõtetega olnud minu jaoks terve elu niisugune inspireeriv. Olen alati imetlenud ta põhimõtteid ning seda, mida ta teeb ja kuidas ta teeb. Ja see imetlus kestab siiamaani. Mitte miski tema öeldu pole osutunud valeks või ebaõigeks, kõigel on olemas põhjendus ja taust. Isegi kui alguses võibki mõni asi mõnikord tunduda ehk niisugune et-no-ma-ei-tea, selgub lõpuks ometi, et nii nagu Epp Maria ütles, ongi õige ja nii peabki.
Fotod – Triin Maasik. Reprod – Epp Maria Galerii kodulehelt. Ema ja tütarde foto– Eesti Naine. Galeriimajutuse foto – Johannes Arro. Sensa kaanefoto – Tiina Annamaa.
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 