☼äratundmises ja armastuses Kärt

Kärt Johanson on minu jaoks nii Eestimaa.
Just selline Eestimaa, kes mulle armas: hooliv,
tundliku hingega, 
soe, südamlik, naerune, naiselikult südametark… suure pildi nägemise oskusest, loojahingest ja loodusearmastusest rääkimata. 

 

KÄRT JOHANSON (46) võtab meid vastu sooja naeratusega. Ta on lõbus, südamlik, aus, tundlik, ilus… Temaga on armas ja hea olla. Mu lugu Kärduga ilmus ajakirja Sensa mulluses detsembrinumbris.

“Ma keedan kohvi,“ pakub Kärdu kaasa Tõnis Mägi, kui me Sensa tiimiga üle nende õdusa ja mõnusa kodu läve oleme astunud ning lumivalge kassipoiss Marmor meid tutvumiseks üle on nuusutanud. Peretütred, 18-aastane Liidia ja 14-aastane Mirt, on Tartus koolis. Kärt ise on just mõni päev varem jõudnud tagasi Šotimaal toimunud veedalaulu õpetajate kursuselt. Elva külje all Peedul on vaikne ja rahulik, aeg justkui seisaks…

Marmor süles ja Kärdul enda kootud Tõnise kampsun seljas.


KUI LAUL LAULAB SIND

“Tunnistan ausalt, et ma ei tea, miks läksin veedalaulu õppima. Tavaliselt on nii, et kui mul vastus küsimusele “miks?” puudub, siis ma proovima ei hakka. Seekord on teistmoodi,“ paitab leebe naeratus üle Kärdu näo. Kui tuttav talle aasta tagasi mainis, et läheb Lilleorus indialanna Radha Sundararajani veedalaulu seminarile, teadis ta, et tahab ka. Ja tahab jätkuvalt, küll mitte veedalaulu õpetajaks saada, vaid uurida sügavamalt, mis need mantrad on, ning seda võimalikult autentsest allikast. “Radha on kunagise suure joogaõpetaja Krishnamacharya pärimusliini otsene edasikandja ja tema poja õpilane. Veedasid õpetatakse läbi heli. Heli on mulle tuttav. Sügavamatele tasanditele ei hakka ma esialgu üldse ronima. Iga asi omal ajal.”

Sanskritikeelne hümnide kogumik veedad anti uskumuse järgi muistsetele tarkadele sügavas meditatsioonis. Neid pühade helidega inimese süvakihte mõjutavaid mantraid ja hümne retsiteeritakse tänapäeval väidetavalt samamoodi kui tuhandeid aastaid tagasi. Ning kuna tegu on hääle tekitamisega, on veedalaul lisaks vaimsele tasandile ka väga füüsiline, sest nõuab õiget hingamist, õhu täpset suunamist, kogu keha kaasatöötamist ning näolihaste ja keele kasutamist, et teksti õigesti hääldada.

“Radha ütleb nii lihtsalt, et see, mida veedalaul õpetab, on vaikus. Nii kui teadlikkus kukub, kas mõttele, emotsioonile või mõnele välisele segajale, eksid retsiteerimisel. Sinus peab olema vaikus, et saaksid tegeleda laulmisega ning et kuuleksid ja taipaksid, mida õpetaja sul teha palub,“ mõtiskleb Kärt.

Ta ütleb meie regilauluga olema sama. Selle laulmiseks peab olema nullpunktis. See tähendab olema tühjuses, vaikuses, alandlikkuses.
Alles siis hakkab see laul elama ja omas energias võnkuma.

Kärdu meelest on nende kahe puhul sarnane seegi, et kumbki pole mõeldud esinemise jaoks. “Ja vaat sellepärast ei saa neile lennata peale suhtumisega, et mina võtan ja teen. Tema hakkab sind laulma, mitte sina teda!“

Imeliselt puudutav “Õhtu ilu” on Kärdu elulaul.


PAINDLIKKUS ON PEAS KINNI
Nii, nagu tundis Kärt enda jaoks ära veedalaulu, tundis ta ära ka jooga. Ent mitte kohe. Ta joogatas juba noorena, aga huvi kadus, sest äratundmist ei tekkinud. Kuni kohtas pea kümme aastat tagasi krija-jooga õpetajat Ingvar Villidot, hakkas käima Tartus hatha-jooga õpetaja Kalev Kikase tundides ning jõudis sealt krija hatha-jooga õpetajate süvakursusele. Taas mõttega mitte õpetama hakata, vaid joogat sügavamalt tundma õppida.

“Ja siis juhtus niimoodi, et Peedul sai valmis kooli- ja kogukonnamaja ning mu käest tuldi uurima, et sa midagi teed: kas sa ei tahaks tunde andma hakata. No kui pakkumine uksest sisse trügib, tuleb see vastu võtta,“ naerab Kärt. Nüüd juhendab ta joogatunde juba kolmandat aastat. Lisaks Peedule ka Elvas ja Tartus. Ja on tunnis käijaile väga tänulik, et nood viitsivad teda iga nädal õpetada. Õpid ju igavesti. Tõnis ja tüdrukudki olid alguses agarad käijad, Tõnis teeb kodus siiani, ehkki mitte igal hommikul poolteist tundi nagu tema.

Kas sul keha hommikuti kinni ei ole? “On küll,“ tunnistab Kärt “aga siis ongi hea end lahti venitada, ehkki tegelikult, kuigi see kõlab paradoksaalsena, pole nii, et kui end füüsiliselt iga päev painutad, siis muutud paindlikuks.

See, et me ei paindu, on paljuski peas kinni. Kui kahe kõrva vahel hakkavad emotsionaalsed ja mentaalsed pinged vabanema,
muutub füüsiline keha vabamaks iseenesest.“


KUI TUNDE VASTU EI SAA
Mingid teekonnad rullivad Kärdu sõnul ta elus ennast lahti justkui ise. Nagu veedalaul, jooga ja… Tõnis. Temaga ei löönud armastus naisel pauh hinge kinni või silme eest mustaks. “See klõps käis teistmoodi, sügavamalt, aeglasemalt. Oli niisugune, mille vastu sa ei saa. Võtsid omaks kogu paketi ja olid valmis vastutama tagajärgede eest. Me polnud ju kumbki enam verinoored, ei mina, Tõnisest rääkimata. Meil kummalgi oli oma elatud eluga seljakott seljas,“ poetab ta end diivanile kerra kerides.

Aasta oli siis 2001.

Talle ei meenu, et neil oleks 19 kooseluaasta jooksul olnud omavahel suuri sõnasõdu. Selles, mis elus kõige tähtsam, on neid juhtinud alati üksmeel ja sarnased väärtushinnangud. “No muidugi ajab mind närvi, et Tõnis ei viitsi koristada. Talle pole see nii oluline. Talle on kõige tähtsam muusika. Mulle järelikult mitte, sest ma pean enne segaduse ära koristama ja siis võib-olla sätin end laulma. Tõnis võib rahulikult istuda prügihunniku otsas ja laulda terve päev,“ muheleb Kärt. Ka huumorimeel on see, milles nad ühte klapivad. “Kui see on olemas, siis on elu ikka väga naljakas, ehkki vahetevahel kipun ma asju ka liiga tõsiselt võtma.“

Talle meeldib ta kodu ja et see oleks korras. Ja talle meeldib olla ema ja teada, mida ta lapsed teevad. See kõik on tema jaoks sama tähtis kui looming.

“Loominguline tegevus nõuab süvenemist, süvenemine nõuab pühendumist, pühendumine nõuab aega,” tähendab ta.

“Inspiratsioon ei tule juhuslikult ja iseenesest. Sa pead tööd tegema ja end ette valmistama, et tal oleks, kuhu tulla. Laulmiseks või pilli mängimiseks tuleb võtta aeg, puht tehniliselt juba, sest muidu pole su loomingul kanalit, mille kaudu end ilmutada.“


SÕNADEGA KIRJELDAMATU
Kärdu enda laulud on sündinud enamasti hetkedel, kui ta tahab kedagi aidata või tal on kellegi pärast mure või valu ning ei saa toetada muul moel kui läbi laulu. Tema praegu ehk kõige tuntumat laulu “Õhtu ilu” esitati Pärt Uusbergi kooriseades ka tänavusel laulupeol. “See on väga isiklik lugu.

Vanadel loodusrahvastel oli teadmine, et igaüks teeb oma elu jooksul endale laulu või annab ema sulle laulu kaasa. See on sinuga, kaitseb ja juhatab. “Õhtu ilu” on minu elulaul, mida ma oma kontserditel laulan ikka üksinda ja vaikselt ja iga kord natuke isemoodi.”

Tõnisega koos lauldes või näideldes – nad on mänginud Vanemuises Mikk Mikiveri lavastuses “Tšehhovi kolm õde“, Kärt õde Irinat ja Tõnis parun Tuzenbachi, ning Rakvere teatris Üllar Saaremäe lavastuses “Kadunud tsirkus“ – vaatab ta Tõnist kui võõrast. “Ma ei mõtle laval olles üldse peresidemetele. Too inimene seal on teine hing, mitte minu mees. Aga meie omavaheline tunnetus on tohutult hea. Sõnadega kirjeldamatu,“ tunnistab Eesti humanitaarinstituudi teatri õppetooli lõpetanud Kärt.

Kärt mängimas paberlumises “Lumeilmas”.

Detsembri keskpaigani näeb teda ennast mängimas laste jõulutükis “Lumeilm“, mille Tartu Uus teater koos paberimuuseumiga lavale on toonud ning selle visuaalselt oma paberlume ja muuga lummavalt ilusaks teinud.


ARMASTUS ON SEISUND
Ühest kummalisest kokkulangevusest jutustab Kärt veel. Tema kõige noorem vend Mart oli lapsena hull indiaanlaste fänn. Seljas pontšod ja peas tuvi- või kajakasuled oli tüdruk indiaanimängudes Väike ja Mart Suur Indiaanlane ning keskmine vend Ants kuri šeriff. Täiskasvanuks saades too nähtamatu side indiaanlastega küll jäi, ent seda tunnet, et peaks nendega lähemat kokkupuudet otsima, ei tulnud.

Ja siis, ühel päeval mitu head aastat tagasi, kutsus Peedu naaber neid hommikukohvile, saama tuttavaks ehtsa indiaanlase ja tema tütrega. “Tõnisel käisid just Draamateatris proovid etendusega “Vihmatants“, kus ta mängis kuulsat indiaanipealikku Istuvat Sõnni. Muidugi kibelesime, aga no kuidas sa lähed… tühja juttu me ajada ei oska ja ei astu ju sisse, et tere, me tulime indiaanlast vaatama. Veider!“ rõkkab ta naerda.

Rupert ehk Lendav Kotkas meenutas Istuvat Sõnni ning teda Eesti ringreisil saatnud naisel oli täiesti juhuslikult kaasas DVD dokfilmiga Istuvast Sõnnist, mida Kärt ja Tõnis õhtul kahekesi koos vaatasid. Vaatasid ja nutsid.

Indiaanimaal – Tõnis, Kärt ja Rupert.

Nüüd on nad Rupertil USA-s Tucsonis külas käinud ning Kärt indiaanlaste maailmanägemise,  loodusesse ja ümbritsevasse alandlikkuse ja austusega suhtumise endas ära tundnud. Suur Kanjon on igavikuline ja suursugune, ent ta on tajunud ja pisaraid valanud samamoodi siin, Elva Vaikse järve ääres istudes. Vaadanud vee peegeldust, metsa ja kogu seda harmooniat… Nii ilus on, et teeb hellaks!

“Armastus ei ole tunne, vaid seisund, mis võib kesta vaid hetke või siis igavesti, käib su seest jutina läbi… Niimoodi võib tajuda jumalat.
Kas looduses olles või muusikat kuulates, kui miski sind äkki puudutab… puudutab nii, et sa tunned, et oled hetkeks millelegi pihta saanud… ja siis see libiseb jälle minema. Aga sa tead, et ta on olemas ega kahtle tema olemasolus enam kunagi.“


VAIKUSES JA OMAETTE
Sellal, kui Sensa tiim Kärtu pildistamiseks sätib, näitab Tõnis mulle nende kodu. Kümme aastat tagasi elas Tallinnas sündinud ja kasvanud paar veel Tartus ja otsis endale uut elamist. “Tead, selline pilt tuleb silme ette: on sume suveõhtu, näiteks Elvas. Jalutad mööda väikseid tänavaid. Aiad õitsevad. Aknad on lahti. Ühest majast möödudes kuuled, läbi avatud akna, kuidas keegi mängib klaverit. Kerged kardinad liiguvad tuule käes…“ Kärdu mõtisklusest sündis Tõnisel lugu “Vestlus Hermaniga / Mõeldes Mirdile”.

Selle eestiaegse maja fotosid internetis nähes tundsid nad kohe, et see on see. Peedule oma silmaga kaema tulles oli otsus sündinud. Kärdu sõnul ei kujuta ta Tallinnas elamist enam hästi ette. Tartus küll, sest Tartu on mõnus linn.

Tal on vaja vaikust ja omaette olemist. Oma aega ja ruumi.
Ta ei tunne ennast kunagi üksinda, aga tal on aeg-ajalt vaja üksi olla.

Metsa ta igal vabal hetkel selleks ei torma, ninapidi samblasse ei poe ja puid pidevalt ei kallista, ent metsas olles tunneb end hästi. Kui loodus on osa sinust, siis ei pööra sa talle eraldi tähelepanu ja ei räägi temast kogu aeg.

Koduaknal.

“Eestlase mõttelaad on veel terve,” paotab naine. “Kui küsida, kuidas elad, vastab ta, et pole viga, ja see tähendab, et kõik on hästi.

Eestlane ei tee suuri sõnu, sest ei taha ära sõnada. Ta hoiab keskele, sest esimesed heidetakse ja tagumised tapetakse, keskmised koju tulevad.
See ei tähenda keskpärasust, vaid tasakaalus püsimist.

Viimasel ajal räägitakse palju avatusest, positiivsusest, tolerantsusest, võrdsusest, globaalsusest. Tuututatakse nii palju, et inimesed lähevad omavahel tülli. Need sõnad, oma päris tähenduses, kuuluvad hea lastetoa juurde. Need ilmnevad inimeses iseenesest, juhul kui riik tagab oma rahvale turvatunde. Kui inimene tunneb, et on oma rahva esindajana väärtustatud, tema keel ja kultuur kaitstud, tema elukeskkond ei ole ohus. Me õpetame lastele, et valetada ei ole ilus ja et kõik, mis teed, tee vastutustundlikult. Kas me täiskasvanutena järgime neid reegleid, kas meie valitud riigimehed järgivad neid reegleid? Kas meie rahvas ja keel jäävad püsima? Mis on meie ühine siht rahvana, et me püsima jääksime? Sellistele küsimustele mõtlen ma viimasel ajal tihti.”


TÕNIS MÄGI: KÄRT ON MU KÕIGE PAREM SÕBER
Ma austan Kärtu ja pean temast väga lugu, just tema väärikuse, aususe, huumorimeele, loomingu ja maailmavaate tõttu. Kärt ei tee mitte midagi formaalselt, olgu need ettevalmistused kontserdiks või joogatunniks, teatriproovidega seonduv või kodused aiatööd… Ei mingit suhtumist “Ah käib küll…” Mäletan selgelt meie esimesi kohtumisi. Kuidas ta oma seisukohtade eest kirglikult seisis, silmis kummaline hõõguv sära. Kuidas ta naeris, kuidas ta väga tähelepanelikult vaatas. Ilmselt siis ma temasse armusingi. Temas peidus olevasse väga erilisse leeki… ning pühendasin talle laulu “Tuhat aastat üksindust”.
Aknad, uksed on avatud,
justkui valguskiir näitaks teed.
Kas sajandi lõppu kodeeritud
on äkki mõni üllatus veel…
Ja üllatused tulid… Meie tütred Liidia ja Mirt. Kärdu silmavaade ja naer, sihikindlus ja uudishimu uute teadmiste järele pole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Olen temasse siiani armunud, kuigi oleme koos olnud pea 20 aastat.

Skorpionite pesa: Liidia, Kärt, Tõnis ja Mirt.

KAS TEADSID?
 Kärdul on kaks sooloplaati: “Unistadt” (2007) ja “Seitse une nägu” (2004).
 Kärt Johanson ja Tõnis Mägi abiellusid 2001.
 Kärdu sõnul on nad omavahel hästi läbi saav Skorpionite pesa – kõik novembris sündinud. 8 – Kärt, 16 – Mirt, 18 – Tõnis, 22 – Liidia.
 Kärdu kolm vanemat venda – Jaak, Ants ja Mart – on kõik muusikud.
 Kärdu bioloogist ema Mall ja insenerist isa Juhan olid usinad koorilauljad.
 Kärdu emapoolne tädi on teatriteadlane Lea Tormis ja emapoolne onu kirjanik Paul-Eerik Rummo.

Muusika: Tõnis Mägi Sõnad: Zbigniew Herbert

Ja siin kuulamiseks mõtisklev, voolav ja meditatiivne “Ommik”. Laulavad Tõnis ja Kärt, kes lõpus lusikaga kannelt silitab, millest sünnib ulmeline heli.

Fotod:
Marmoriga, koduaknal ja Kärdu portree – Triin Maasik.
“Lumeilm” – Gabriela Liivamägi.
Skorpionite pesa – Margus Tõnnov.
Ülejäänud Kärdu Facebooki lehelt. 

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s