Maria Mehhiko vihmametsast

“Eestlaste kehad on täis hirmu, mehhiklaste omad süütunnet,“ teatab katalaani juurtega mehhiklanna Maria Ros, kes oskab keha sõnumitest, see tähendab liigutustest, kehakujust, lõhnast, jumest ja nahatekstuurist välja lugeda, millised emotsioonid inimest piiravad.

 

Loomulikult õpetab MARIA MARTINEZ ROS (39) neist ahistajatest ka vabaks saama, et suuta ennast uutmoodi näha, teisi paremini mõista ning rikkamat ja värvilisemat elu elada. Seda kõike me Maria tantsuteraapia kursusel Tallinnas isukalt ka maitsesime. Mu lugu Mariaga ja Mariast ilmus ajakirjas Üks aastal 2012. Tänaseks on Eestit oma teiseks koduks pidava ning siin kaks korda aastas erinevaid teraapiaid tegeva ja töötubasid-kursuseid juhendava Maria elus muutunud mõndagi. Näiteks on tal taskus meditsiinilise biomagnetismi diplom. See Mehhikos loodud meetod tervendab bakterite, viiruste, parasiitide ja seente põhjustatud haigustest. Sina lihtsalt lamad ja magnetid kas keha peal või all teevad oma töö – vaat nii põnev! 

Maria – päikeseline, temperamentne, naerusuine, soe.


ENNEOLEMATU RIKKUS
Maria on enneolematult rikas – oma teadmiste, oskuste ja kogemuste poolest. Erialalt kehatöö- ja psühhoterapeut, on ta õppinud tantsu- ja gestaltteraapiat, humanistlikku psühholoogiat, bioenergeetikat, tanatoloogiat, psühhodraamat, moedisaini, permakultuuri, perekonstellatsiooni ja Feldenkraisi meetodit. Ta on Mehhiko rahvusliku kaunite kunstide akadeemia haridusega lavakujundaja, rahvusliku spordikomitee diplomiga treener, permakultuuri disainer ja Ladina-Ameerika permakultuuri instituudi esindaja Mehhikos. Ja see pole veel kõik. Aastaid tagasi rajas ta kodusele Yucatáni poolsaarele Quintana Roo osariiki Tänulikkuse nime kandva ökoküla, esimese sealkandis.

“Esitasin meie – mulle meeldib endast rääkides kasutada “meie“ mitte “mina“. “Meie“ on minu sisemine, madalam, kõrgem, vanem mina – kõik mu minad,“ lagistab ta rõkkavat naeru. “Ühesõnaga tutvustasin ÜRO-s ökoküla Ecoaldea Gratitud projekti kui jätkusuutlikkuse mudelit arengumaades. Neile see meeldis. Ja siis hakkasime koos mõttekaaslastega otsima küla jaoks ideaalset paika, mis oleks täiusliku ökosüsteemiga, milles oleks olemas kõik loomad tillemast mutukast suurima jaaguarini ja kõik taimed väikseimast rohuliblest võimsaima puuni. Leidsime taolise ürgse ja puutumatu maalapi maia-indiaanlaste juures Yucatáni poolsaare džunglis. Me oleks nagu Eedeni aeda sattunud, ausõna!“

Kusagil templiserval, ja neid Mehhikos jagub.

Nad uurisid oma maatükil elavaid taimi ja loomi ning sõbrunesid maiade ja nende elukorraldusega, et rajatava ökokülaga looduse tasakaalu ja põlisrahvaste elu-olu mitte rikkuda. Hakkasid ehitama džunglisse ökomaju… ning siis tuli orkaan ja pühkis enam kui viie aasta töö hetkega olematuks. “Praegu me oma maatükil enam ei ela. Rendime maiadelt väikest maja paari kilomeetri kaugusel ning jätkame uuringuid, et ökokülale elu kunagi taas sisse puhuda. Aga see on parim paik, sest lisaks neitsilikule loodusele on seal säilinud ka maiade kultuur oma iidsete teadmiste, šamaanirituaalide, taimedega ravimise oskuse ja palju muuga, mida meil neilt õppida. Ja eks meilgi ole teadmisi, mida nendega jagada.“


PSÜHHOLOOGIATEHNIKATE SEGASALAT
Jätkusuutlikkus, mitte ainult silmaga nähtavas maailmas, vaid ka tunnetes ja mõtetes, on Maria jaoks ääretult oluline väärtus. Emotsionaalse jätkusuutlikkuse otsinguist sündis ka sisemine ökoloogia – tema enda loodud teraapiline meetod, mille eesmärk kõlab ühte lausesse pandult nii: suuta ära tunda ja omaks võtta aeg või protsess, milles sa parajasti viibid koos kõigi ootuste ja lõpptulemusega ning osata nautida seda ilma, et ihkaksid olla kuskil mujal kui just seal, kus parajasti oled.

Sellesse mõistmise, andestamise, omaksvõtmise, armastamise, empaatia, teadveloleku ja iseenda jõustamise tehnikasse on ta ühendanud paari aastakümne jooksul kogutu. Tantsuteraapia kursusel saime meiegi mekkida toda psühholoogiatehnikate segasalatit – nii Maria oma loodut naljatamisi kutsub – ning vabastada emotsioone, mille olemasolust aimugi polnud. Vähemalt minul küll!


ÜLLATUS ÜLLATUSE OTSA
Seisime ringis üksteise kõrval, no nii tihedalt, et lausa ebamugav oli. Laskusime põlvest allapoole, võhivõõrale inimesele veel lähemale kleepudes – prr! Viimaks tuli kogu keharaskus toetada kõrvalseisja peale. See oli totaalne iseenda ja teise usaldamise õppetund. Hmm, huvitav, mis edasi?

Bioenergeetiliste venitustega sikutasime lihastes energia niimoodi voolama, et keha surisema hakkas, ehkki kõrvalt vaadates näis, nagu laseksime põrandal pikutades niisama leiba luusse. Meie tegime aga lihastele ülitõhusat trenni. Venitasime end abaluust küünarnukini ja sealt sõrmedeni – sisemiselt, silmale nähtamatult. Edasi puusast põlve ja pahkluuni. Siis kõiki nelja jäset korraga. Uhh, kuumaks võttis. Lihastes andis trenn end tunda veel järgmisel päevalgi!

Maria: “Mõtle, milliseid häid emotsioone tahaksid endast välja venitada.“ – Noo, helgust, rõõmu, armastust. – Maria: “Kus sa neid kehas tunned? Võta see emotsioon sealt välja ja venita nagu nätsu igale poole, tunne oma tundeid, liiguta, tantsi, häälitse, jaga teistega.“ – Võtsin pihku helguse oma rinnast ja kujutasin ette, et see kleepub kui näts üles-alla-paremale-vasemale.

Tantsuga vabaks, terveks ja tasakaalu.

Kaks näitsikut olid teineteise leidnud ja koos tantsides jagasid vallatult naeru kihistades oma rõõmu. Oeh, kui ainult keegi mu juurde ei tuleks! Tahaks üksi ja omaette! Niigi harjumatu olla! Mida ma pelgan või häbenen? Et tants ei kuku kaunilt välja, liigutused pole piisavalt sujuvad? Kümneid mõtteid oma keha ja selle antavate sõnumite kohta käis mul peast läbi. Ja siis, äkki, oli keegi mu selja taga ja liibus mu vastu. Avasin silmad. Maria! Ta kaisutas mind ja nii me seal kahekesi õndsalt koos õõtsusime.


KEHAMÄLU EI VALETA
See oli kursus, mis õpetas võhivõõraste inimestega nii otseses kui kaudses mõttes kontaktis olemise kaudu ära tundma alateadvusesse peitunud pingeid, mille siis keha sõnumina teadvusesse tõi. Tema ei valeta, tal on kõik meeles.

Sünnisagedusega kohtumiseks kõverdasime põlved, tõstsime kannad veidi põrandalt ja ootasime sutsu, mil saabus hetk, kus jalad iseenesest võdisema hakkasid. Hingasime sügavalt sisse ja hääle või ohkega välja.

No mis nüüd? Nutuklomp tuli kurku ja silmadesse valgusid pisarad. Täiesti heast peast, mul polnud ju ei kurb, valus ega iseendast hale… Aga olemine sai endalegi üllatuseks helgemaks!

Iga harjutusteseeria lõpus kuulasime, mida keha tunneb, kõndisime edas- ja tagurpidi ning jagasime saadud tundmusi ja sõnumeid teistega. Tegime muidki harjutusi. Heitsime kujuteldavasse lõkkesse oma hirmud – hundid, nagu Maria ütles, keda ei pea kartma ja kes pole alati ka vaenlased. Pigem õpetajad. Jagunesime kahte rühma –

ühes täiuseihalejad, kelle hirmuks on enese väärtusetuse tundmine.
Teises kontrollifriigid, kelle hirmuks kõige ja kõigi üle kontrolli
ja sellega ka turvalisuse kaotamine.

Oi kui põneval moel me neist hirmudest siis vabanema hakkasime! Sosina ja karjumise, jooksmise ja tagaajamise, hea ja halva, häbematult ausalt tõele ja enda sisse vaatamisega. Küll rullisime tennispallil valupiirini jalatallaaluseid ja keha. Tantsisime sügisega ja võrgutasime oma sügismeest. Hingasime ja hüüdsime välja abaluude vahele, alaselga ja puusadesse kogunenud negatiivseid mõtteid, pingeid ja tundeid. Hooga ja häälega nagu karates. Venitasime ja voogasime. Selle üle, et me nii erinevaid stiile kasutasime, pole midagi imestada. Marial on tantsija ja treenerina enam kui 30-aastane kogemus. Viieaastasena alustas ta balletiõpinguid, edasi tulid rütmiline võimlemine, jooga, stretšing, Pilates, bioenergeetika, stepp-, peo-, džäss- ja moderntants.

Emaga, keda Maria sügavalt austab ja hindab.


TÄHTSAMAST TÄHTSAM
“Mulle meeldib õpetamine ja kõige selle jagamine, mida ma tean ja oskan,“ seletab naine, kes oma esimese õpetajakogemuse sai 14-aastaselt. “Need olid mu ema üliõpilased, kellel ta palus mu tundi tulla. Ega sel õppeainel kindlat nime polnudki. Mäletan, et lasksin neil esimestel õpilastel mõelda end puuks, et milline ja miks nad seda oleksid. Hiljem veetsime terve päeva džunglis. Laulsime, tunnetasime loodust. Juba vanem olles sattusid mu rühma kord täiesti inkognito seitse psühhoterapeuti, kes pärast uurisid, kas olen õppinud psühholoogiat. Mida ma muidugi polnud, olin ju lavakujundaja! Kuna nende meelest olin ma aga sündinud psühholoog, kutsusid nad mind gestaltteraapiat õppima. Nii ma kõikide nende erinevate õpetuste ja meetoditega kokku puutusin.“

Samamoodi vaistlikult tuli Marial huvi ka keha sõnumite lugemise vastu. Mehhiko ülikoolis inglise keele õppejõuks olnud ema võttis tüdruku tööle kaasa, kes siis sellal, kui emal tunnid olid, käis ühelt loengult teisele. Ning ehkki õppejõudude jutust läks lapsel enamus kaduma, kasvas vilumus kehakeelt mõista. Tirts istus vaikselt tagareas ja nuputas tudengite selgade ja kukalde järgi, on nad elevil või igavuse kätte suremas. “Vajusid pead lõuale, hakati köhima või ringutama, oldi jube tüdinud. Jälgisin ja võrdlesin sedagi, kuidas õpetajad klassis ringi liikusid, istusid, seisid, rääkisid. Vaatasin, mis töötab, mis ei. See oli lapsele ju nii põnev ja mulle hilisemas töös nii vajalik.“

Ema, kes nüüd juba pensionil ning Maria kaks vanemat venda on temperamentsele ja naeruhimulisele naisele kõigest ja kõigist siiski kõige tähtsamad. Nagu isagi, kes maisest ilmast küll lahkunud, keda tütar aga sellest hoolimata alati pere hulka arvestab – “Meid on viis inimest.“

Haapsalus 2015. aasta Joogafestivalil õpetajana.

Mis on permakultuur, mille disaineriks sa õppinud oled?
Inglise keeles on see pikemalt permanent culture. See on viis, kuidas looduse ja ligimese eest jätkusuutlikult hoolt kanda, oskus ühendada erinevaid ja vajalikke mooduseid looduse ja inimasustuse kestvaks arenguks. Permakultuuri disainer kavandab viisi, mis on üheaegselt nii kasulik, nauditav kui jätkusuutlik, olgu ehituses, teenustes, otsuste tegemises, eakatega töötamises, ökokülade rajamises… Tegelikult on permakultuur, too loodusega kooskõlas elamine, millega ma puutusin esmakordselt kokku 1999. aastal Boliivias, olnud mu sees juba lapsest saadik.

Oled kokku puutunud põnevate distsipliinidega, mille nimed asjasse mittepühendunule suurt midagi ei ütle. Mis on humanistlik psühholoogia, tanatoloogia, Feldenkraisi meetod?
Humanistlik psühholoogia on psühholoogia haru, mille tehnikad ja teraapiad põhinevad tingimusteta armastusel. Tanatoloogia uurib muutusi, mida inimene surma või kaotusega läbi elab ja kogeb, ning õpetab, kuidas näiteks toime tulla, kui lähedane sureb või kui lahutad või kuidas olla surmaks ette valmistatud. Feldenkraisi meetod on psühhoteraapia meetod, mis aitab taastada füüsilise keha painduvuse. Selle üks tehnikaid on lapsepõlve meenutamine, mil said end muretult igapidi liigutada, ning siis selle teadlikkuse kehasse, liigutustesse ja mällu tagasi toomine.

Valdkondi, mis sind huvitavad ja millega sa tegeled, on palju ja erinevaid. Kus on nende omavaheline kokkupuutepunkt, näiteks kunstil ja ökoloogial?
See kokkupuutepunkt on inimese südames. Kunst, ökoloogia ja ka inimese areng on kõik südamele tervendajaks. Nad on tööriistad, et olla tervem ja luua sellega ka tervem maailm, sest

maailm tervikuna ei saa olla terve, kui seda pole tema osakesed.

Kujuta oma elu ette kümne aasta pärast…
Ma soovin, et mul 49-aastasena oleks maja kuskil džunglis, et mul oleksid lapsed, vähemalt üks, et ma saaksin kogeda rahutunnet mitte millegi tegemisest… katsetada, et kui tahan, teen seda, kui tahan, siis toda…  ilma igasuguse rahalise või perekondliku surveta.

Tõeline vihmametsanaine.

Oled palju reisinud, kas Eesti ka su lemmikute hulka kuulub?
Kui saaksin, elaksin osa aega tõesti Eestis, ehkki siinne kliima on mulle paras väljakutse. Plaanin tulla tagasi juba järgmisel suvel, andma erinevaid kursusi nii Lilleorus kui Tallinnas.

Mida me peaksime tegema, et jätkusuutlikult elada?
Seda, mida ma soovitasin ka Brasiilia kultuuriministrile. Esmalt lõpeta kõik, millega tegeled, tõmba sügavalt hinge ja võta endale aega.

Mine kuhugile, kus saad olla segamatult, üksi iseendaga. Ja alusta puhtalt lehelt, nullist. Tee algust praktikatega, mis õpetavad sind kuulama
oma südant, saama ühendust oma sisemise ja kõrgema minaga,
mõistma, kes sa oled, millised on su emotsioonid, valud.

Esimene asi sel teel on saada teadlikuks oma vajadustest, kirjeldada neid ning siis leida viis, kuidas rahuldada neid kõige loomingulisemal ja nauditavamal viisil nii iseenda kui planeedi hüvanguks.

Fotod: Maria ja ajakirja Üks Facebooki lehelt.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s