kolmekesi kodus sündinud

Eesti pärimuse kaitseingel, kuukalendri saladuste tundja, ürgselt naiselik Liisa Kaasik soovis oma lapsed sünnitada kodus. Nii ongi Laas, Tuul ja Hõbe Mari tulnud ilmale koduseinte vahel isa toel ja ema kaissu ning saanud oma erilised nimed Taevaskoja Emalättel muistsete eestlaste imeilusa kombe järgi. 

 

Ehkki nad elavad Tartus, ajasin Liisa ja Ahtoga juttu ühel pühapäevasel pärastlõunal Tallinnas, kõht Liisa tatraleiva küpsetamise õpitoas sündinud tatraleivast mõnusalt täis. Liisa ja Ahto on kuldaväärt! Nad hoiavad meie esivanemate pärandit, tunnevad seda põlist tarkust ja jagavad oma teadmisi lahkelt teistegagi. Liisa teab kuukalendri saladusi ning juhatab naisi vaikuseretkedele meie väe- ja tervendusallikate juurde. Pühapaikade tundja Ahto juhatab aga hiieretki looduse pühapaikadesse. Siinne lugu ilmus ajakirja Pere ja Kodu mulluses aprillinumbris.

Eesti pärimuse kaitseingel Liisa Kaasik.

LIISA KAASIK (34) otsustas veel enne, kui oma tulevase abikaasa
AHTO KAASIKUGA (49) tuttavaks sai, et soovib oma lapsed sünnitada kodus. Juura magistriõpingutega üheaegselt ka oma vaimse enesearengu teel käies juhtus ta nii mitmelgi üritusel kokku emadega, kelle lood teda ülimalt innustasid. “Kuulsin enda jaoks jahmatavalt uudseid ja teistsuguseid vaatenurki. Näiteks seda, et sünd saab olla hirmuvaba, ilus, isegi orgastiline kogemus, erinevalt levinud arusaamast, et see midagi koledat ja valusat on,” meenutab tänane kolme lapse ema.

Ühes sünnile pühendatud vabastava hingamise õpitoas nägi ta omaenese sündimist ning elas läbi toonase hirmu, valu ja eraldatuse kurbuse, mis naise kehamälus kuskil sügaval senini peidus oli. Ta oli oma ema esimene laps, kelle jaoks üle kolmekümne tunni kestnud sünnitus oli tõeliselt raske ja traumeeriv kogemus. Liisa arvab, et leidis julguse ja eneseusalduse valida kodusünnitus just tänu tollele sünnihirmu lahustamisele iseendas.

“Hirm on asi, mis võib elus nii paljut takistada ja ära rikkuda.

Ning kuna kõik mu rasedused kulgesid pealegi kergelt ja vaevusteta, tundus mulle lapse ilmaletoomine koduses keskkonnas täiesti turvaline valik.“

Kaasikute pere: Liisa, Hõbe Mari, Laas, Tuul ja Ahto.


POISTE ILMA TULEMINE
26-aastaselt esimese lapse ootele jäädes käis Liisa sünnitoetaja Mari Hansoni rasedateringis. Sest kui oled esmasünnitaja, kel pole kogemust, küll aga erinevad fantaasiad, on hea valmistada end ette toetavas õhkkonnas, kus sündi ei kardeta ega demoniseerita. Sünnituse ees tal hirmu polnud, pigem selle ees, et kui peab äkki haiglasse minema, ei saa ta tunda seda, et tõesti tema ise oma esimese lapse sünnitab, et tema ise protsessi juhib. Ent kui ämmaemand Siiri Põllumaa oleks öelnud, et tuleb minna, poleks ta vastu ajama hakanud. Liiati elati haiglast vaid mõne minuti kaugusel.

Laas (7) saabus siia ilma kodusauna kaminatoa sünnitusbasseinis. Kaua – esmaspäeva ööst kolmapäeva varahommikuni. Nõnda leebe ja kaunis, kui Liisa rasedana unistanud oli, polnud see kõik kohe kindlasti mitte. “Olin väriseva alahuulega tüdruk, kes pahandas oma toetajatega, et see, mis toimub, pole üldse see, mida ma ette olin kujutanud. Me võimlesime, laulsime, käisime saunas vihtlemas. Kui valu tundsin, krabasin Ahto, ämmaemand Siiri või sünnitoetaja Mari järele, kes mind mudisid ja julgustasid. Olin oma kehas toimuvast väga ehmunud, sest see kõik oli liiga raju,“ jagab Liisa. Näis, et vaatamata rasedateringis õpitule polnud tal korraga ei oskust, eneseusaldust ega jõudu ise sünnitusest läbi tulla,

kuni… ühel hetkel, presside ajal koos lapsega ise emaks sündides
jõudis ta kogu oma olemusega sellesse vägevasse kogemusse kohale.

“Tagasi mõeldes on kõige naljakam see, et kui tolle lõputuna näiva sünnituse järel terve ja armas tita mulle kaisus otsa vaatas, mõtlesin küll, et teeksin seda kõike kasvõi kohe praegu uuesti!”

Looduse väelt nime saanud Laas ema põues.

Tuule (5) sünd poolteist aastat hiljem hiljem oli ilus. Just niisugune, millest ta oli unistanud. Et nad on Ahtoga kahekesi ja teised ilmuvad alles siis, kui laps juba käes on. Mitte et nad poleks ämmaemandat ja sünnitoetajat kutsunud, aga Tuulel oli tulemisega tuul taga. Mõlemad naised jõudsid kohale täpselt õigeks ajaks, et rõõmustada lapse ja ema hea enesetunde üle.

“See sünd oli hoopis teistsugune kogemus,” paitab naeratus üle Liisa näo. “Lamasin voodis liikumatult oma mehe kaisus ja lihtsalt hingasin tuhudest läbi. Siis ma juba teadsin, kuidas seda teha, ja et valu on sünniteede avanemisega loomulikult kaasas käiv tunne, mille eest ei pea kuskile jooksma, tuleb vaid sügavalt hingata ja lõdvestuda.”

Ühtäkki läks aga kiireks… Ahto jõudis lasta basseini just nõnda palju vett, et laps sinna sündida sai. Lootevete puhkemisega koos tuli nähtavale pea ja peagi poiss ise. Ämmaemand Siiri astus tuppa hetkel, kui Tuul ema kätel juba maailma uudistas.


HÕBE MARJA SAABUMINE
Hõbe Mari (2) nägi ilmavalgust kolmandal moel. “See oli veel eriline kompvek,” muigab Liisa. Kuna laps ultrahelis oma sugu peitis, polnud teada, kas sünnib poiss või tüdruk. Lisaks laskis maimuke ennast oodata pea kaks nädalat üle tähtaja. Sünnitoetaja Mari oli täpselt sellel ajal Viljandi Folgil titelaulutuba juhendamas, ämmaemand Siiri puhkusel ning teine ämmemand, kes ka Tartus kodusünnitustel käib, jalaluu murdnud. “Tundsin end algul toetusest ilmajäänuna. Ehkki olin juba kaks last kodus sünnitanud, oli suur aukartus sünni ees alles. Kui siis mu sünnitoetajast sõber kinnitas, et tema on valmis kohal olema, rahunesin. Hea oli teada, et keegi tuleb, kui seda soovin.”

Mõttes mängiti Ahtoga siiski läbi kõikvõimalikud stsenaariumid, ka kõige koledamad. Kui hommikul kella kuue paiku tuhud sagenesid, ei saanud Liisa päris hästi aru, on’s sünnitus nüüd käes või ikka veel mitte. Vaatas suvehommiku imelist päikesetõusu ja leidis end arutlemas mõtte üle, kas hakata rõdu koristama või minna hoopis sooja vanni. Viimane tundus tunduvalt mõnusam.

“Kuulasin vannis kõrvaklappidest ühte võimsat regilaulu, mis mind sel hetkel tohutult toetas, tundsin alandlikkust ja tänulikkust naiseks olemise ja emaduse ees, hingasin sügavalt…

Ahto tuli täpselt õigel hetkel, aitas mind püstiasendisse ja toetas, et laps mu seest pehmelt vette sulpsata saaks. Meile sündis tütreke!”

Pehme, naiselik, tark ja ilus Liisa.

Kui poisid ärkasid, mõnules ema vastsündinuga juba elutoadiivanil. Eks nad olid pisut pettunud, et õe sünni maha magasid ning Tuulel jäi kuulmata ema karuhääl – Liisa oli rääkinud, et sünnitavad naised mõnikord karu moodi häälitsevad. Laas kostis õnnitluse peale vaid unesegaselt: “Ärge tehke nalja!”

Kas su sünnitused on möödunud ilma rebenditeta? – “Jah!“ tähendab Liisa. Kas nabanöörid on kõigil kolmel läbi lõiganud Ahto? – “Mhm,” kostab mees. “Ega sellist asja sageli ei juhtu, ent tunde mõttes on palju võimsam, kui laps sulle silma vaatab või sa ta esimest korda kätele võtad.”


NIME VÄGI

Liisa, tollane Tartu linnavalitsuse jurist, polnud enne kohtumist looduslike pühapaikade vaimset pärandit uuriva Ahtoga pärimuse teemaga varem teadlikult kokku puutunud. Mehega tulid noore naise maailmapilti ja -tunnetamisse tohutu avardumine ja huvi. Laant ootama jäädes käis ta kirjandusmuuseumi arhiivides lugemas isuga kõike, mida seal lapsekandmise, sünnituse ja sünniga seotud traditsioonide kohta leida oli.

Noorpaar pulmalaupäeval ehk päev enne pulmi Taevaskojas.

Nii uskusid meie esivanemad, et nimesaamise lugu ei saa võõrastele rääkida, sestap jätab Liisa saladuseks, miks Laanele, Tuulele ja Hõbe Marjale just sellised nimed on pandud. Ahto valgustab veidi:

“Vanema nimetraditsiooni järgi ei sünni laps nimega, vaid ema-isa peavad ära tundma, milline looduse vägi tema sünni paiku kõige tugevamalt ilmub ja selle väe siis nimena lapsele andma.

Hõbe Marja puhul oli meil võimalikke nimesid poolteist lehekülge.” Liisa lisab, et kui häälestada end lapse sünni eel ennete märkamisele, ilmub neid tõesti rohkelt.

Lõpliku nime valib ema siis, kui laps on juba sündinud. See üks ja ainus neist kõigist heliseb ühel hetkel su sees lihtsalt väga tugevalt. Valjusti ei öelda nime välja enne, kui laps seda emalt kuulda on saanud.

“Laas sündis talvel ja see oli väga võimas tunne, kui ma – paarinädalane tita soojas linas mu rinna vastas – läbi paksu lume Taevaskoja Emalätte poole sumpasin, et pojale seal nimi anda. Pühalikkus mu sees kasvas iga sammuga… Allikale jõudes laususin lapsele ta nime ja rääkisin, mida talle ellu kaasa soovin,“ jutustab Liisa, mismoodi nimepanemine traditsiooni järgi käib.

Taevaskoja hiie Emalättel soovitab ta vähemalt korra elus käia ära aga igal naisel, sest see allikas toetab naiseks ja emaks olemist nii vägevalt… ning kuulata seal, mida pühal allikal sulle rääkida on.


MIDA LAPS KOGEB, SEDA TA OSKAB
Raseduse ja sünnitusega seotud endeid ja uskumusi oli vaaremadel teisigi. Lapseootuse algus on tulevase ema ja isa hoolega hoitud saladus, millest teistele ei kõneldud seni, kuni loodus ise ema paisuva kõhuga sellest ilmale märku andis. Ka lapse sündimise täpne aeg jäeti enda teada, et sünnituba võõrastest ja segavatest mõtetest puhas ja häirimata oleks. Rahvapärimuse järgi ei tohtinud võõrad silmad lisaks sünnile näha ka emakooki, mida suure au sees hoiti kui lapse teist ema, kes teda üsas hoidnud ja kaitsnud ning ka lapse ja ema tervise ja väega seotud. Platsenta pesti ja mähiti valge lina sisse, mõnel pool pandi talle kaasa hõberaha või kanamuna. Kaasikute pere laste omad on maetud Ahto sünnitallu Virumaal. Kui need on ühes kohas, jäävad lapsed elus kokku hoidma.

Pühad hiied, kuukalender, väeallikad, esivanemate kombed – Liisa oskab neist lugu pidada.

Ärge nüüd arvake, et see pere pasteldes ringi käib, laantesügavuses elab ja vaid linnulaulu kuulab. Nad elavad kaasaja inimese elu Tartus linnakorteris. Nutiseadmed on, tõsi, seni vaid emal ja isal. Laas, Tuul ja Hõbe Mari õpivad maailma ja loodust tundma ja tunnetama mitte läbi sinise ekraani, vaid vahetult ja ehedalt ühes tavalisest teistmoodi lasteaias – Taaralinna esimeses õuelastehoius, sest…

Mida laps kuuleb, selle ta unustab.
Mida laps näeb, seda ta mäletab.
Mida laps kogeb, seda ta oskab.

Fotod:
1 ja 6 Merilin Kaustel-Lehemets
2 Nele Tammeaid
3 ja 4 Liisa Facebooki lehelt
5 Sven-Kristjan Kreisberg

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s