hetkes elamise vägi

“Hinga,“ ütles mulle kunagi üks tark mees, kui ma mõtted hajevil keskenduda üritasin. Seda maailma kõige lihtsamat meditatsiooni, mida oskavad kõik, ei saa teha minevikus, ammugi tulevikus. See on võimalik vaid olevikus, hetkes. Siin ja praegu.

 

Hingamise kõrval on viise elu teadlikult elamiseks, meele vaigistamiseks ja tasakaaluseisundis püsimiseks enamgi. Kolm naist – (moe)kunstnik
ANU SAMARÜÜTEL-LONG, joogaõpetaja PIRET LAASIK ja Vaikuseminutite eestvedaja NELLI JUNG – jagavad, kuidas teha südamemeditatsiooni ja joogalikku sügavat hingamist, olla õndsuseseisundis ja pidada vaikuseminuteid. Ikka selleks, et hetkes elamisest väge ammutada, olla siin ja selles, mis on päriselt. Mu lugu ilmus ajakirja Sensa 2017. aasta septembrinumbris. 

 

Loodusest sügavalt lugu pidav Anu.

“SÜDAMEMEDITATSIOON TÄIDAB ÕNDSUSETUNDEGA.”
“Ütlen kohe alguses ära, et ma ei ole selle hetkes olemise-elamise trendi järgija. Ma pole isegi täpselt aru saanud, kuidas see peaks käima,” prahvatab kunstnik, ajakirjanik ja Eesti disaini kaupluse NuNordik üks asutajaid ANU SAMARÜÜTEL-LONG (49). “Kui kõik ühes suunas jooksevad ja ühte juttu ajavad, tekib mul hoopis soov teise suunda jalutada või põõsasse hüpata.”

Ehkki ta hetkes olemise-elamise õpetusi ja õpetajaid ei tea, on ta oma tegemistes ja mõtetes väga siin ja praegu kohal. Anu teades – tegin temaga aastal 2012 ajakirja Üks loo Värviliselt valge Anu – saan ma seda öelda täie vastutusega. Lihtsalt tal tuleb see välja kuidagi intuitiivselt, ent eks ta ole neis asjus ka rohkem kodus, kui paljud meist. Nagu naine ise ütleb, tõmbasid sellised nii-öelda “imelikuks” tembeldatud teemad nagu mediteerimine, jooga, Gunnar Aarma ja Vigala Sassi tarkused teda juba teismelisena. Ta loeb Deepak Choprat, Neil Kramerit ning teisi filosoofe ja mõtlejaid. Kuulab sõltumatute raadiojaamade ja -blogide saateid. Miksib kokku segu varjatud ajaloost, vaimsusest, müstikast, okultsemast ainesest, vahel kuulab sekka mõnd kvaliteetsemat ufouurijate või vandenõuteoreetikute juttu. 

Ka mediteerides usaldab ta pigem oma sisetunnet, kui järgib mingeid traditsioonilisi süsteeme. “Meditatsioon, mida ma püüan päevasündmuste neutraliseerimiseks ja oma süsteemile restardi andmiseks ikka igal õhtul teha tähendab minu jaoks iseenda sügavaima olemuse, Jumalikkusega, kontakti loomist ja selles seisundis püsimist nii kaua kui vaja ja võimalik.“

Vahel mediteerib ta pikemalt, vahel lühemalt, vahel kasutab tehnikaid, millest on kusagilt lugenud, vahel lihtsalt hoiab oma olemuses ja teadvuses mingit jumalikku joont… sest nagu ta ütleb, on ju nii, et

millele keskendume, see hakkab meis kasvama
ning kui midagi oma teadvuses hoida, saab see meie osaks.

Veel ütleb ta, et kui mõtetes või emotsioonides möllab turbulents, on parem lasta sel mööduda või see mõne nipi abil maandada. Illustraatori, ehte- ja moekunstnikuna teab Anu omast kogemusest, et kui erutuse või emotsioonide tulvas midagi looma hakata, kipuvad juhtuma väikesed õnnetused, käevääratused, veepurk läheb ümber ja maalipaberit kulub tavalisest rohkem. Tal sujub töö kõige paremini rahu ja tasakaalu seisundis ning keskendumiseks kasutab ta sageli heli vaigistavaid kõrvatroppe. “Lugesin, et kui inimest töö juures segada, kulub tal keskendumisse tagasijõudmiseks 20 minutit. Õnneks töötan ma oma ateljees üksinda ja mulle nii meeldib. On olnud projekte, kus on tulnud teistega tuba jagada. Minu jaoks ei ole see sobiv variant. Suhelda on ju lõbus, aga tehtud ei saa midagi,” itsitab Anu rõõmust pakatades. Kõrvatroppidega tekib tal mingi teistmoodi seisund. Välised helid on summutatud, hakkad kuulma omaenese südamelööke ja hingamist, mis on hästi rahustavad. Tekib selline omaette mina-ruum.

Südamelööke saab kuulata ka südamemeditatsioonis, mida võib teha ükskõik kus, ja mida Anu kohe nüüdsama õpetab:

“Süda on üks tundlikumaid ja imelisemaid tehnoloogiad, mis meile antud. Ta on holistiline, ühenduses kõigega siin universumis ning teab asju enne, kui info meie ajuni jõuab.

Kõige lihtsam ja loomulikum meditatsioon ongi südamemeditatsioon, kus keskendud südamepiirkonnale, kuulad südamelööke, tunnetad oma südant.

Võib käe või ka mõlemad panna südame peale ning kujutleda, kuidas sisse hingates voolab õhk läbi südame ning välja hingates voolavad südamest õndsus ja rahu kogu kehasse…

täites keha, toa, maja, tänava, kontinendi, planeedi… Aga võib ka lihtsamalt – suunad tähelepanu südamele ning portaal, otseliin Kõiksusega, avanebki ja jumalikkus tulvab sealt välja.“

Õndsus – Anu meelest tore vanaaegne sõna, mis näikse kuuluvat kokku pühakute, kirikutegelaste ja siitilmast lahkunutega, vulab inimesse, kui olla vaikselt, ilma mingite mõteteta. See on selline omamoodi vaikse rõõmu seisund, mis kiirgab ilma mingi välise põhjuseta meie sisemusest ning täidab meid rahuliku soojuse ja südame avanemise või avardumise tundega. Tundega, et kõik on hästi. Selles heaolutundes võiks püsida kasvõi mõni minut iga päev. Hirm ja ärevus kaovad, tervis paraneb, haigestumised vähenevad ning elu hakkab kulgema hoopis rõõmsamalt kui enne. Anu kodulehele saab siit.

 

Kauase joogataja ja -õpetaja kogemusega Piret.

“JOOGAGA ON MINUSSE TULNUD TEADLIKKUS.”
“Mäletan, kui andsin oma esimese joogatunni, ei suutnud ma uskuda, et on võimalik poolteist tundi järjest olla täie teadlikkusega täiesti kohal selles, mida teed. See oli nagu meditatsioon,“ meenutab City Yoga Studio joogaõpetaja PIRET LAASIK (29) aega kolm aastat tagasi. Kui mõni joogataja istub maha ja juba mediteerib, siis tema peab sügavate meditatsioonide ja teiste vaimsete praktikateni jõudmiseks saama enne energia kehast maha laadida ja keha füüsiliselt ära väsitada. Seepärast jõudiski ta kriya hatha ja teiste joogastiilide juurest jõulise vinyasa joogani.

Vinyasa joogas on poosid tehniliselt võrdlemisi keerulised. Sa pead kogu aeg kaasa mõtlema, kuhu paned oma käe ja jala, püsima tasakaalus, tooma oma fookuse asanasse. Uitava meelega pole see võimalik,” naerab naine leebel häälel ning lisab, et õpetajana näeb ta juba harjutaja pilgust, kas too on kohal või mitte. Ta ise on,

lisaks keha paremale tunnetamisele, õppinud tänu joogaga tulnud teadlikkusele märkama varasemast rohkem ka oma meeles ja emotsioonides toimuvat. Mõistnud, et inimene saab kontrollida oma käitumist ja valida oma mõtteid. Ise.

“Minu jaoks oli see täiesti uus kogemus, kuidas joogatund suudab muuta ajukeemiat nii, et sa vaatad ennast uue pilguga. Mul on kogu elu olnud kehakaaluga seoses ennasthävitavaid mõtteid,” poetab Piret. “Aga just pärast joogatundi kogesin esmakordselt, et see teema mind absoluustelt ei vaevanud, ma ei tundnud mingit alaväärsuskompleksi, pigem enesekindlust, et näen oma kurvidega väga hea välja. Väliselt ei muutnud see tund-poolteist ju suurt midagi, meeleseisundit aga küll.”

Naise sõnul on teaduslikult leidnud kinnitust, et lõpulõdvestuse, laibaasendi savasana ajal toimub kehakeemias muutus, mil õnnehormoonid endorfiinid nõristuvad organismi. Ta ise tunneb pärast võrdlemisi jõulise füüsilise joogatunni lõpus pool tundi lõdvestavaid venitusi ja savasanat tehes nii heaolutunnet kui ka teadvelolekut. Kui aga joogaga “minnakse spordiklubilikuks” ehk et asendite tegemise vahel või tunni lõpus ei võeta hetke energiate tunnetamiseks, muutust kehakeemias ei toimu ning seda õnnist siin ja praegu kohalolemist ei tunne.

Ning ega ta tundides siis ainuüksi liigutamas käida. Brasiilias David Lee Lurey ja Mirjam Wagneri käe all vinyasa joogat õppinud Piret rõõmustab, et tullakse ka vaikust ja rahu kogema. Olema poolteist tundi segamatult oma mõtetega, kus telefon ei helise, meilidele ei pea vastama ja lapsed ei sikuta. Mõtlemist ta tunnis ära ei keela, küll aga soovitab mõelda olulistest asjadest ning mõelda mõte, mis lahendust vajab, lõpuni, mitte silgata ühelt teemalt teisele. “Me alustame tihti ühe mõttega, siis tuleb järgmine vahele ja siis veel kolmas ja neljas. Aju on tegelikult vägev tööriist, ainult me ei oska teda kasutada.

Läbi jooga saab õppida keskenduma ka vaid üheleainsale mõttele,
ilma emotsioonideta, lahenduse ilmumiseni. Ja teinekord võib juhtuda nii, et tunni lõpuks on see kõige-hullem-asi-üldse-mis-minuga-toimuda-sai muutunud väiksemaks või kaotanud tähtsuse sootuks.”

Üks asi on suuta olla kohal lühikeseks hetkeks, hoopis teine asi on oskus sellesse teadlikkusse seisundisse püsima jääda. Mismoodi? Pireti ütlemist mööda on sellega nagu muude asjadegagi, et mida rohkem teed, seda osavamaks saad. Joogatunnis aitavad omapäi uitama läinud mõtte tuua tagasi asanad ning muidugi hingamine.

Just selle viimasega on seotud ka kõige lihtsam praktika, mida igaüks siin ja praegu olemiseks igal pool teha saab, mis mõjub alati ega ole seotud ühegi joogapoosiga – see on kolm sügavat hingetõmmet, mida tehes keskendud õhu liikumisele.

Hingad nina kaudu rahulikult sisse nii palju, et kopsudesse rohkem õhku ei mahu ning siis hingad kogu õhu rahulikult välja. Alustades märkad kõigepealt õhu liikumist ninasõõrmetes, siis seda, kuidas su rindkere kerkib, võib-olla liigub ka kõht kaasa. Välja hingates jälgid, kuidas rindkere surub kopsud tühjaks ja õhk ninasõõrmetest välja voolab.

Joogaõpetaja kinnitab, et täiuslikkust seejuures otsida pole vaja. Pigem anna endast parim, tee nii hästi kui oskad… ning oledki hetkes. Siin ja praegu.

 

Nelli Tartu ülikooli eetikakeskuses.

“SISEMISES VAIKUSES OLLES OLED KOHAL.”
“Valikuid teha ja midagi muuta saab ainult selles hetkes. Kui ma samal ajal mõtlen, et kunagi oli mul sarnane probleem, võivad võimalused jääda märkamata. Ka keerulisemate olukordadega on nii, et olles päriselt kohal ja avatud, sünnivad ootamatud lahendused. Nii et

hetkes elamine – olla kohal selle jaoks, mis päriselt on, olla kontaktis sellega, mis parasjagu toimub kas enda ümber või sees,
annab juurde valikuvabadust,”

mõtiskleb Tartu ülikooli väärtuskasvatuse õppejõud ja eetikakeskuse koolitaja, Vaikuseminutite algatuse eestvedaja NELLI JUNG (36). 

Tema teekond teadlikkuse radadel algas emakssaamisega. Last kõhus kandes hakkas naine vaatama üha rohkem enda sisse ja sai oma kehaga aina enam ühendust. Ka sünnitusjärgne depressioon, mis tõi valusalt nähtavale nii äärmusliku eneseohverduse kui ego, oli osa sellest rännakust. Väikse tite kõrvalt kriya hatha jooga tundides käima hakates koges Nelli täielikku keskendatust ja sai süveneda hetkes toimuvasse. Tasapisi muutusid need teemad tema elu oluliseks osaks.

Nüüd, kolme lapse emana, kuuluvad ta hommikutesse viie tiibetlase harjutused, mis annavad energiat, teadlikkust ja tulemuslikkust. Veel on neis, nagu ta õhtuteski, paarikümneminutiline keskendumise treenimine. See oli nende peres pikka aega osa laste magamauinutamise rutiinist. “Pärat kallistusi ja paitusi oli meil vaikuse kokkulepe. Lapsed olid voodis ja nautisid mu turvalist lähedust, samas teadsid, et teen praktikat. Kui vaikusekokkulepe ei pidanud, saingi neile selgitada, et harjutan keskendumist ja kui samas toas käib sosistamine, ei tule see hästi välja. Lastel tärkas huvi ja nad hakkasid pärima: Emme, mida sa seal täpselt teed, tahaks ka proovida.”

Kuna noorim tütar polnud kolmenegi, lihtsustas Nelli Vaikuseminutite harjutusi veelgi. Üks neist oli näiteks helikausiga heli tekitamine ja selle kuulamine kuni vaibumiseni – lühike, samas põnev tähelepanu koondamiseks ja ka tujude maandamiseks.

Kuueaastane Saskia palub emalt sageli Vaikuseminuteid, mis enamasti hingamise jälgimise, kuulamise või keha tunnetamise harjutused on. Ning jagab pärast, mida ta märkas ja koges. Ka on ta öelnud, et kui tuleb lollitamise tuju ja ülemeelik olek, läheb ta neist ülesaamiseks kas jalutama või teeb mõnd Vaikuseminutite harjutust. Viimastest olevat kasu rohkem. Sageli sätib end “naiste” seltsi ka kolmeaastane Nora, kellel on vabadus kaasa teha või vaikselt pealt vaadata.

Kümnese Kareliga on veidi teistmoodi. Tema oli alguses pigem protestimeelne, sest ema tööasjad ei puutuvat temasse. Nemad on emaga neil teemadel pigem arutlenud ning nüüdseks on poisis üha enam oskust märgata, kuidas teda mõjutab see, millele on suunatud ta tähelepanu. On see hõivatud mõttega: Ma ei saa hakkama, on koduste ülesannete tegemine vaevaline kannatus. Jättes aga muud mõtted kõrvale, saavad koolitööd tehtud kiiresti.

“Mis on need Vaikuseminutid?” pärin. “Lühikesed ja lihtsad tähelepanu-
ja meelerahuharjutused lastele ja ka nende vanematele, mis arendavad keskendumist ja püsivust, aitavad uinuda ning tulla leebemalt toime emotsioonide, muremõtete ja ärevusega.

Harjutuste tegemist kodus ning lasteaias ja koolis toetavad äsjailmunud käsiraamat ja nutiäpp,” tutvustab naine, kelle teadvuses võttis Vaikuseminutite idee kuju 2013. aastal. Kui laps on õppinud emotsioonide rahustamise või tähelepanu koondamise harjutusi, piisab tal rahulikuma ja keskendatuma olemiseni jõudmiseks vaid paarist minutist. Ning see on oskus, mille ta võtab kaasa ka oma täiskasvanuellu.

Mõte ise sai alguse tutvumisest inglaste väärtuskasvatusprogrammiga, kus taolisi lühikesi harjutusi kasutati. Koos Tartu ülikooli sotsiaalteaduste professori Halliki Harro-Loidiga leiti, et need oleksid laste jõustamiseks ülimalt vajalikud, meil aga täiesti puudu. Samasugused mõtted keerlesid teistegi peas. Kohtudes tõdesid erinevate kohalolupraktikatega kokkupuutunud asjatundjad rõõmuga, et jagavad ühist visiooni – oskused enda sees toimuvat mõista ja juhtida peavad saama normaalsuseks ning kui on olemas lihtsad vahendid enda seesmise heaolu eest hoolitsemiseks, peavad need olema tuntud, kättesaadavad ja mugavad kasutada.

Kõigi kolme kogemustejagaja fotod võtsin nende Facebooki lehtedelt. Avafoto tegin koduõues.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s