Sa oled nii terve, kui terve on su mikrobioom. Ja tema on nii terve, kui on muld. Ja tema omakorda nii terve, kui on meie planeet. Paraku ei oska me näha seoseid, mismoodi me kõigi ja kõigega seotud oleme rohkemgi, kui arvata oskame.
Mu lugu Ameerika keskkonnajuristi, leiutaja, permakultuuri tõelise asjatundja Albert Batesiga mikrobioomist, tervisest, metsade kõrbeteks muutumisest, biosöest, mullasöömisest, väikesest jääajast, inimese suutmatusest kuumas hakkama saada, meie steriilsuseihalusest ning sellest, kuidas on omavahel seotud mulla, taimede ja inimese tervis, ilmus ajakirja Tervis Pluss 2019. aasta novembrinumbris.
Teadlased on kindlaks teinud, et
mida mitmekesisem on meie mikrobioom – soolestikus, nahal, suus, ninas ja naistel ka tupes elav bakterite, seente, viiruste ja arhebakteritega asustatud “elund” – seda tervemad oleme ka me ise. Just mikrobioomi teha on, kui tugev ja tasakaalus on ainevahetus, immuun- ja hormonaalsüsteem, seedimine, närvid ja aju.
“Me ei ole lihtsalt meie, vaid me oleme kõik need tillukesed mikroorganismid, kellega me oma keha jagame. Vahetevahel oleks hea mõelda sellele, kui palju me neist pisikestest tegelastest tegelikult sõltume, sest
kui kaob meis olevate mikroorganismide tervis või mitmekesisus,
oleme ohus ka me ise,”
rääkis sügise hakul Lilleoru õppekeskuses toimunud vestlusõhtul aastakümneid kestliku eluviisi võimalusi ja kliimamuutusi uurinud Ameerika keskkonnajurist ja kirjanik ALBERT BATES. Muiates lisas ta, ehkki endal oli tõsi taga, et temaga siin ruumis viibides saame meiegi endasse killukese neist presidentidest, suursaadikuist ja kirjanikest, kellega tal maailma ökokülade võrgustiku ühe eestkõnelejana on olnud võimalus juttu ajada… sest inimestega kohtudes nopime me üksteist puudutades, ühist õhku hingates endasse kübekese ka teise inimese mikrobioomist.
TERVIS SÕLTUB… MIKROBIOOMIST
Mikrobioom – meie keha mikroorganismide ökosüsteem.
Mikrobioom hakkab kujunema emaüsas. Rikastub, kui laps mööda sünnitusteid liigub, ilmale tulles hapnikku hingama hakkab, teistega kokku puutub, mulda suhu topib ning looduses kasvanud värsket kraami sööb. Seega –
mida rikkalikum on pinnase mikroorganismide kooslus,
seda elujõulisemad on taimed ja seda tervemad oleme ka meie.
Sestap ongi nii oluline hoida mulla tervist ja tema bioloogilist mitmekesisust ning hoolitseda sellegi eest, et me neid enda sees elavaid silmale nähtamatuid tegelasi oma steriilsuseusinusega ära ei tapaks.
“Niisugusest kvanttasandil omavahelisest seotusest ei saa me paraku aru, sest inimene on õppinud mõtlema lineaarselt. Me lahendame ühe probleemi ja alles seejärel võtame ette järgmise ning mõnikord toob probleemi lahendamine kaasa uue probleemi. Ka on meile lapsest saadik õpetatud, et meist igaüks on eraldiseisev indiviid, kes peaks teistega muudkui võistlema,” seletab Bates. “Looduses käivad asjad teisiti, keerukamalt, on omavahel läbi põimunud. Ehkki igal liigil, olgu see mesilane, lind, kala, loom on talle omane mõtlemine, moodustab see kokku üksteist toetava terviksüsteemi. Sellepärast juhtubki nii, et kui saadad korda midagi siin, ilmnevad tagajärjed kusagil seal. Aga me ei näe seda, sest muutused võtavad kauem, kui kestab inimese eluiga.
100-, 500-, 8000-aastasel ajaskaalal vaadates on planeedi kliimas inimtegevuse tulemusel toimunud ümberkorraldused tohutud.”
Suurema pildi adumiseks meenutab loodustehnoloogiate uurija, et paikadest, mida me teame tsivilisatsiooni hällina – Mesopotaamia, Põhja-Aafrika, Põhja-Hiina, on saanud kõrbed. Inimene tegi kuivendamise ja adra abil neist kunagistest metsaaladest rohefarmid. Ning kui pinnas seal vaesemaks jäädes saaki enam ei andnud, liikus edasi võtma maha uusi metsi. Ja teeb nii tänaseni.
TERVIS SÕLTUB… METSAST
Mets – planeedi looduslik jahutaja.
Muu hulgas ka metsamajandust õppinud Bates toob ilmsiks teisedki oskamatule silmale nähtamatuks jäävad seosed, millel pole pistmist mitte üksnes inimese tervise, vaid ka inimliigi allesjäämisega. Kui kõrbete, raadatud metsade ja mahasaetud puude asemele istutada uusi, seovad need kasvades süsihappegaasi, jahutades sellega planeeti, mille temperatuur CO2 hulga suurenedes üha tõusnud on.
“Inimene saab jahedas hakkama hoopis paremini kui kuumuses, sest üks evolutsiooni käigus kujunenud keha omapärasid on higinäärmed ja higistamine, tänu millele suudab organism end ülekuumenemise korral jahutada. Temperatuuril 45 kraadi higistamist ei toimu ning meil tuleb kuumuse eest peitu pugeda. Viimastel aastatel on siin-seal mõõdetud juba lausa 50-kraadiseid läitsakuid.
Kui inimkond jätkab majandamist praeguse ärimudeli järgi, võime jõuda selleni, et sajandi lõpuks tõuseb maakera temperatuur 4–5 kraadi võrra – inimene pole eluks niisugusel temperatuuril kohanenud.”
Temperatuuri tõus toob kaasa ka maailmameretaseme tõusu, rannikulinnade hävimise, sagedased ja pikad põuad, vihasemad orkaanid ning äärmuslikud ilmad kesksuviste rahehoogude ja südatalviste soojalainetega.
Et metsad planeeti jahutavad, näitab või 15.–16. sajandil Euroopat ja Põhja-Ameerikat tabanud nn väike jääaeg, mil Läänemeri külmus paar korda täielikult kinni, Londonis peeti Thamesi jõel külmalaatasid ja Hollandis sai kanalitel uisutada. Nüüd on teada, et samal ajal kasvasid tagasi vihmametsad Lõuna-Ameerikas, kus Hispaania ja Portugali konkistadoorid olid hävitanud suure osa kohalikest põliselanikest koos linnade, asulate ja põldudega. Söötis ja mahajäetud aladel sai taas kuningaks loodus.
Planeedile on vaja just metsi, mitte üheainsa liigiga puudeistandusi. Need ei ole Batesi silmis mets. Mets on ikka paik, kus kasvavad koos erinevas vanuses erinevad puud, elavad loomad, linnud ja muud taimed. Kus on ühtne, mitmekesine ja terviklik ökosüsteem.
TERVIS SÕLTUB… BIOSÖEST
Biosüsi – mikrobioomi tervise eest hoolitseja.
Mida me iseenda, oma laste ja planeedi tervise hoidmiseks teha saame? “Metsi istutada,” tähendab enam kui 60 maailma rahvale oma teadmisi jaganud mees veendunult. “Kliima soojenemise peatamiseks ja atmosfääri saadetud CO2 kinnipüüdmiseks
peaksime me sajandi lõpuni istutama puid igal aastal viie Hispaania suuruse territooriumi jagu. Siis hakkab ka jää Gröönimaale ja
Arktikasse tagasi tulema.
Väikesel jääajal oli maakeral 6 triljonit puud, nüüd kolm triljonit. Selle arvu selgitas kümne aasta pikkuse töö tulemusena välja üks Šveitsi uurimislabor.”
Kuulsin Albert Batesilt ka seda, et kui kasvades seob puu atmosfäärist süsihappegaasi, siis kõdunedes hakkab ta seda, vastupidi, sinna eritama. Et seda ei juhtuks, on mehe sõnul olemas üks suurepärane vahend – teha mahakukkunud surnud puudest biosütt. Seda enam kui viiesaja aastast tarkust õppis ta Lõuna-Ameerikas lopsakas Amazonase jõgikonnas elavatelt põlisrahvastelt.
Biosöe tegemiseks sobivad nii puunotid, puidutööstuse jäätmed, viljajäägid, sõnnik, biojäätmed. Interneti-Amazonist saab seda osta kalli raha eest, ent on endalgi imelihtne teha.
Võta puudega köetud ahjust, kaminast, saunakerisest, lõkkest põlemata jäänud tukid, jahvata peeneks ja sul ongi biosüsi, millega väetada viljakaks koduaia või rõdukasti muld. Must poorne pulber mitte ainult ei seo atmosfäärist süsihappegaasi, muutes sellega jahedamaks kliimat, vaid puhastab ka vett ning saadab korda kümneid muidki imesid. Ka on tal erakordne võime tõsta mulla toitaine- ja liigirikkust. Pinnasesse kaevatuna asuvad temasse justkui korallrifi sisse elama erinevad mikroorganismid, kes meelitavad ligi seeni, kes omakorda oma niidistikku pidi taimejuurtesse biosöes olevaid toitaineid kannavad. Niisuguses elust vohavas pinnases sirgunud taimi süües saab liigirikkamaks ka meie mikrobioom ja tänu sellele tugevamaks ka tervis.
“Me peame muutma Maa taas aedade planeediks, siniroheliseks planeediks, millel kosmosest vaadates kõik pruunid kõrbestunud alad rohetama on löönud,” kostab tark ja südamega mõtlev muhe habemik.
*
MIS ON MIKROBIOOM?
See on kõigi kehas olevate mikroorganismide ökosüsteem, millest sõltub nii inimese tervis kui tervisehädad ja haigused, toidu seedimine, aju ja närvisüsteemi töö ning palju muud. 80% mikrobioomist elab soolestikus. Meie kehas on mikroorganisme umbes kolm korda rohkem kui rakke ning iga inimgeeni kohta tuleb 100–1000 mikroorganismi geeni. Oma mikrobioom on ka maakera erinevatel ökosüsteemidel.
KES ON ALBERT BATES?
Keskkonnajurist, leiutaja, suurimaid permakultuuri asjatundjaid maailmas, uurinud kliimamuutusi 1980. aastate keskpaigast alates ning osalenud kõikidel kliimakonverentsidel alates Kyoto omast 1997. aastal. Ta on öelnud:
“Probleem ei ole tehnoloogias. Me teame, kuidas kliimat parandada. Probleem on inimeses.”
Maailma ökokülade liikumise ühe algatajana on ta esindanud ülemaailmset ökokülade võrgustikku GEN ka ÜRO kliimakõnelustel. Ta elab USA-s Tennessee osariigis asuvas ökokogukonnas The Farm, on asutanud sealse tehnoloogiate uurimisinstituudi ning kirjutanud pea 20 raamatut, sealhulgas niisugused nagu “Kliima kriisis”, “Naftajärgse ellujäämise juhend ja kokaraamat” ning viimastena “Põleta. Tule kasutamine Maa jahutamiseks” ja “Muundades plastikut”. Eestit külastas Bates esmakordselt 2010. aastal Lilleoru õppekeskuse kutsel, kui ta tuli siia jagama permakultuuri tarkusi. Tänavu rääkis ta ökosüsteemide taastavast ja uuendavast arengust ehk uue suhte kujundamisest Maaga, milles inimene on tervendaja ja hoolekandja rollis. Samuti biosöe kasutamisest ja valmistamisest ning shiitake seene kasvatamisest. Albert Batesi koduleht.
Fotod: mikrobioom – news-medical.net, Albert Bates – Aivar Kullamaa, teised on mu enda tehtud.
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 