millal sa viimati tänasid?

Millal sa tundsid tänulikkust kelle või mille iganes eest? Millal sa tänasid ka iseennast selle eest, et sa nii vinge oled? “Tänutunne on kohane isegi siis, kui saad n-ö “laksu” elu käest,” ütleb Ingvar Villido.

 

Millal sa viimati tänasid selle eest, et hingata saad? Et saad näha? Tunda ja kuulata? Käia kahel jalal siin maa peal, tallata heina ja rohtu? Kuulata lehtede sahinat ja linnulaulu? Millal sa tänasid metsast tulles metsa rahu eest, mis sa sealt kaasa said? Millal sa tänasid neid inimesi, kes sinust hoolivad? Millal sa kasvõi mõttes tänasid enda ema, isa, elukaaslast, lapsi, päikest, kuud, vihma, pilvi, lund, jääd, oma kodumaad, mesimummu, seda kägu seal puul? Tänutunne on kohane isegi siis, kui saad n-ö “laksu” elu käest – sa olid selle ära teeninud, sa lihtsalt ei mäleta, mille eest. Mida vähem sa vastu võitled, seda kiiremini lähevad rasked ajad mööda. Tänu on väga võimas vahend. Tänu on respekt.

Võtsin selle mõtiskluse Elulille aednikud Facebooki lehelt.

Foto: worldlifestyle.com