õnnelikkuse õpituba

Kuidas õnne tunda? Kuskohast teda leida?
Kuidas õnnetundes püsida? Seda on küsinud vist igaüks meist tuhandeid kordi. Tuleb välja, et otsida pole kaugelt vajagi, pidevalt harjutada aga küll. Ning teha otsus olla õnnelik just nüüd, kohe ja praegu.

 

“Minu sees käib võitlus,” jutustab vana tšerokiipealik lapselapsele. “Vihane võitlus kahe hundi vahel. Üks on kuri – ta on viha, kadedus, mure, ahnus, kõrkus, ülbus, valed, upsakus ja egoism. Teine hunt on hea – tema on rõõm, rahu, armastus, lootus, tagasihoidlikkus, muretus, heldus, tõde ja kaastunne. Samasugune võitlus käib nii sinu kui iga inimese sees.” Poiss vajub minutikeseks mõttesse ja pärib siis: “Vanaisa, aga kumb hunt võidab?“ – “See, kumba sa toidad.” Nii pajatab muistne indiaani mõistujutt. Ja nii on lugu ka õnnetunde kogemisega. Mu lugu õnnest koos imearmsa Helena Väljastega ilmus ajakirja Tervis Pluss 2020. aasta mainumbris.

“Õnn on valik. Kui tahad olla kurb, ei suuda keegi maailmas
sind õnnelikuks teha. Ent kui otsustad olla õnnelik,
ei saa keegi ega miski seda õnne sult võtta.

Sul on iga hetk võimalus valida, millele oma tähelepanu pöörad ja mida tähtsaks pead,” kostab olevikuterapeut ja meelerahupsühholoog HELENA VÄLJASTE (36). “Öeldakse, et inimaju on kaldu negatiivsuse suunas. Me märkame halba ja inetut palju kergemini, kui ilusat ja õnnestavat. Uuringutest on selgunud seegi, et inimesed kogevad õnnetunnet mitte siis, kui uitmõtted peas ringi tiirutavad, vaid kui ollakse praeguses hetkes päriselt kohal. Sisemaailma reeglite järgi saab kõik see, mida sa kasutad, jõudu juurde.”

“Ma tunnen, et elan elusamat elu,” särab Helena.


ÕNNE KAKS ALLIKAT

Helena sõnul lääne psühholoogias õnnetundest väga palju juttu ei tehta. Seepärast toetub ta tuhandeid aastaid vanale budistlikule psühholoogiale, kus räägitakse kahest õnneallikast. On olemas maine õnn ehk see, mis on muutuv, kaduv, tingimustega ja alati põhjuslik. Õnnelik olemiseks peab sul olema midagi või kedagi, mis hetkel puudu. Ma olen õnnelik siis, kui… leian unistuste töökoha, saan auto, kohtun parima kaaslasega. Õnnetunde võib röövida ka see, kui arvad, et sa ise või asjaolud peaksid olema teistmoodi kui need parasjagu on.

Targad teavad öelda, et otsida õnne endast väljaspool on sama hea,
kui lassoga pilve püüda. Õnn pole asi, vaid meeleseisund.

Just see ongi õnne teine allikas. Joogamaailmas tuntud kui ananda – kerge õndsuse tunne, mis on su sees siis, kui sa teadvustad oma olemasolu ja kogemusi käesolevas hetkes. Ei klammerdu millegi külge, ei aja midagi taga, ei võitle millegi vastu. Sa oled rahujalal iseenda ja sellega, mis su elus praegu on. Oskajad suudavad seda seisundit kogeda ka väga rasketel hetkedel, kui keset kaost valgub ühtäkki su üle seletamatu rahu.

Psühholoog tunnistab, et õnnetundes olemise tarvis tuleb n-ö vaimses jõusaalis korrapäraselt trenni teha. “Teadmistest ja nippidest pole kasu, kui sa neid kasutada ei oska või need sul vajalikul hetkel meelest läinud. Sellepärast ongi oluline uusi oskusi praktiseerida, sest ainult nii muutuvad need tõeliselt sinu omaks.”

Alustada saab lihtsatest asjadest. Kasvõi küsides endalt, mis on sinu ja õnnetunde vahel? Ja jää siis kuulatama vastust enda seest.

Võid avastada, et sinu ja õnnetunde vahel on kas soov, et sul oleks midagi, mida sul ei ole või siis rahulolematus sellega, mis sul juba on. Ainuüksi selle, inimmeele juurde kuuluva seaduspära mõistmine aitab näha avaramat pilti.

Veel tasuks harjutada end tundma tänulikkust ja soovima head –
kas mõeldes mõne armsa inimese või lemmiklooma peale,
öeldes talle aitäh ja soovides, et tal kõik hästi läheks.

Mõtete virvarrist välja tulema ja hetkele keskenduma õpetab aga oma viie meele tunnetamine, mida saad teha kus ja millal iganes. Nõusid pestes taju, mida tunnevad su käed: pehmet vahtu, karedat vett? Kohvi juues nuusuta selle lõhna, lonksa ruttamata, iga sõõmu maitstes. Mesilast kohates jää ta lendu lummatult imetlema. Nõndamoodi oma tegevusi aeglustades pikendad sa märkamise hetki.

Harjuta end õnnetundes olema iga päev ja aina kauem.

Pikendama tasuks õppida ka õnnehetkes olemist. Tundes midagi ilusat ja meeliülendavat, kasvõi midagi imeväikest, mis rõõmu hinge ja naeratuse näole toob, püüa kogeda seda kogu kehaga. Mitte et sa sellest küünte-hammastega kinni hoiaksid, vaid kujutle, kuidas sa seda hetke endasse ja ennast sellesse hingad, kuidas sa sellest mõnusalt otsekui läbi imbud. Kui alguses ei oska, saab
Helena kodulehel teha kaasa meditatsioone, kus ta oma sumesametiselt paitaval häälel juhendab sind tundma siirast heasoovlikkust, täielikku rahu ja lõdvestust, enesekaastunnet, tulema toime valu ja ebamugavusega, tunnetama oma keha.


ISEENDA SUURIM SÕBER

Just teadvelolek – mindfulness – on see, mille kaudu on mu vastas istuv rõõmu kiirgav naine ise õnnelik olemist õppinud. “Maailmas on mõned üksikud, nagu Eckhart Tolle, kes on selle oskuse kingituseks saanud. Enamusele tähendab see ikkagi samm sammu haaval enesearengut ja igapäevast praktiseerimist. Keegi ei arva, et trimmis lihased saab üks päev aastas trenni tehes. Meelega on sama lugu. Seda võin küll kinnitada, et kui alguses ongi ehk raske, siis ajapikku muutuvad asjad lihtsamaks,” naerab pea kümme aastat teadvelolekut õppinud ja õpetanud Helena.

Mis ta elus ja temas endas selle aja jooksul muutunud on? “Ma tunnen, et elan elusamat elu. Rahulolu- ja õnnetase on tõusnud ikka tohutult. Ja probleemide hulk kahanenud. Vanasti võis igast asjast probleemi tekitada ja sellesse takerduda. Nüüd oskan ma palju selgemalt eristada, mis on reaalne, mis väljamõeldis.

Aeg-ajalt tekib mu sees ikka segadus, aga ma ei võta seda enam
nii traagiliselt, sest tean kogemusest, et kõik möödub ja see ei ole
tegelik mina. Ning tänu harjutamisele oskan end taas
teadvelolekuseisundisse tagasi tuua.”

Kui ta vähegi saab – see tähendab, kui 2,5-aastane tütar ja 4-aastane poeg ema kukile turnima ei tule – kuuluvad ta hommikusse viie tiibetlase rituaal, hingamisharjutused ja meditatsioonid.

Päeva jooksul tehakse perega teadlikult heategusid, kasvõi pisikesi ning õhtuti püütakse traditsiooniliselt päev pihku ehk kogutakse möödunud päevast kokku viis olukorda või asja, mille eest olla tänulik.

Õhtuti püüab Helena pere traditsiooniliselt päeva pihku.

Teadveloleku praktikatega on naine saanud juurde julgust, inspiratsiooni ja intuitsiooni ning rohkem heasoovlikkust ja kaastundlikkust suhetesse, ka suhtesse iseendaga. Helena muigab, et kui vanasti oli ta iseenda suurim kriitik, näpuga näitaja, hurjutaja ja nüpeldaja, kes endal pidevalt vaipa jalge alt ära tõmbas, et küll pole ta piisavalt hea, seda ei oska ja toda ei tea, siis nüüd on ta õppinud ära enesesõbralikkuse ja enesekaastunde ehk iseenda kohtlemise oma parima sõbrana ning iseenda kannatuste märkamise ja omaksvõtmise. Mõlema tegemiseks jagab ta kohe ka harjutuse.


ENESEKAASTUNDE PAUSI HARJUTUS
Kõigepealt teadvusta, et sul on valus, äng, ärevus, paanika, hirm, stress, mis iganes. Paljud isegi ei märka oma kannatust, või siis vastupidi – pisendavad seda. Luba endal seda tunda ja see päriselt omaks võtta, tunnistades endale ilma igasuguse valehäbita: jah, mul on praegu raske ja valus ja niimoodi tunda on okei.

Enesekaastundel pole enesehaletsusega mingit pistmist.

Edasi avane inimlikkusele. Teadvusta, et kannatused kuuluvad elu juurde ja sa ei ole selles üksi – mida tavaliselt paraku arvama kiputakse. Tunnistades, et paljud võivad samas olukorras end sarnaselt tunda, ei koge sa end isolatsioonis, vaid teistega ühenduses olevana. Võid mõttes endale öelda: see on inimlik, ma ei ole selles üksi, ma võin ennast niimoodi tunda.

Seejärel ole enda vastu sõbralik. Kui vaja, pane käed südamele, kallista ennast, paita põske või kujuta end väikese lapsena, kes on haiget saanud või hirmu tunneb ja lohutamist vajab. Samal ajal ütle endale mõttes midagi, mis troostiks, toetaks ja leevendust tooks. Just see on aeg kohelda end kui oma parimat sõpra, olla hästi armastavana iseenda jaoks olemas. Enese materdamine, et mis sul viga, kuidas sa hakkama ei saa, miks sa selline äpu oled, on nagu haavale soola riputamine.

Enesekaastunde pausiks kutsutav harjutus aitab muuta raske olemise kaastundeks ja hoolivuseks, et saaksid negatiivsuse küüsi jäädes
tuua tähelepanu kurbadelt mõtetelt ja tunnetelt ning lõpetada nende peasketramise.

Kasvõi endalt küsides, kas see ängistus on mulle praegu kasulik? Kas see aitab ja toetab mind kuidagi? Kui vastus on ei, pole mõtet kurja hunti toita. Too hoopis tähelepanu millelegi, mis maandab.

Kas tunneta jalataldu põrandal, keskendu hingamisele, kuula väljast tulevaid helisid. Kui tähelepanu taas probleemile uitab,
juhata see tagasi hingamisele, helidele, keha tunnetamisele.

Võlusõna kogu asja juures on teadlikkus ja kohalolu. Punkt i-le ja valule pane endale igivanu tarkuseteri korrates:

“On, nagu on.” või “See kõik möödub.” Ning soovi endale suurima sõbralikkuse ja kaastundega: “Jumalikku rahu!”
…Tšahh! Kas tunned?


KUIDAS OLLA ÕNNELIK
?
• Vali õnnelikkus.
Mitte nii, et ükskord valisid ära ja tehtud. Vali olla õnnelik teadlikult iga päev uuesti, sest sinna, kuhu suunad oma tähelepanu, seda sa võimendad. Kuhu sa aga suunad, on sinu valik ja otsus.

• Naerata. Isegi kui tuju ei ole, keri suunurgad tahtlikult ülespoole ning varsti märkad, kuidas su meel ja olemine helgemaks muutuvad.

• Tunne tänulikkust. Iga päev. Isegi kui sul on raske hetk, otsi midagigi, millele öelda oma tänu. Olgu see puuoks, tuulehoog, soe tuba. Südamega aitäh öeldes tunned endas väikest muutust ja korraga oledki end oma jamast rohkem lahti haakinud.

• Tee heategusid. Need ei pea olema suured. Kellelegi kasvõi rõõmsalt tere ütlemine teeb teisel meele rõõmsaks. Ja sul endal ka.

• Kosuta ennast. Küsi endalt, mis on see, mis sulle praegu rõõmu tooks, õnnetunnet tekitaks, sind rikastaks. Olgu see või midagi mööduvat, nagu viivuks päikese kätte minemine. Ja kui sa seal päikese käes oled, teadvusta endale, et see väestav hetk kuulub ainult sulle. Hinga seda endasse ja lase sel valguda kõikjale iseendas.

• Ole enda vastu sõbralik. Kes veel, kui mitte sina ise teaks paremini, kuidas olla iseenda jaoks olemas just nii nagu sa vajad, just siis kui sa vajad.

Sumesametine Helena.


KES ON HELENA VÄLJASTE?
Nõustamisele spetsialiseerunud psühholoog, kes toimetab oma teraapiakeskuses Meelerahu hingespaa, armastab oma tööd ja inimesi, on lisaks Tallinna ülikoolis õpitule uurinud erinevaid psühhoteraapiaid ja nõustamistehnikaid nagu teadvelolekut, enesesõbralikkust, enesekaastunnet, motiveerivat intervjueerimist, kognitiiv-käitumisteraapiat, pereteraapiat, rännakuteraapiat, kriya hatha jooga traditsiooni ning teinud läbi Teadliku Muutuse Kunsti kursused. Ta on ka Vaikuseminutite üks eestvedajaid, teadveloleku kursuste koolitaja ja harjutuste looja ning sertifitseeritud teadveloleku õpetaja.

Loe lisaks ja kuula Helena meeleharjutusi Helena kodulehelt Meelerahu.
Mõned neist siin. Kliki pealkirjal:
Enesekaastunde paus

Täieliku rahu lõdvestusasend

Siiras heasoovlikkus – harjutus, mis külvab häid seemneid

Toimetulek valu ja ebamugavusega

Mõtete vaatlemine

Hingamise teadvustamine

Helena fotod: Aivar Kullamaa. Mustvalge, pere- ja viimane foto: Helena Facebooki lehelt.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s