Kirna mõisas väge ammutamas

“Ma tahan, et minust jääks maha parem maailm,“ mõtiskleb 400-aastase ajalooga energeetiliselt väeka paigana tuntud Kirna mõisa ja mõisapargi omanik Reimo Lilienthal. “Oma tegevusega inimesi toetades areneme me ju ka ise – saame takistustele lahendusi luues kogemusi, õpime alandlikkust elu ees,“ toetab abikaasa Tuuli Org. Kohahoidjad, nagu nad endid kutsuvad.

 

“Ma mõtlen alati, kui midagi teen, kas ma loon väärtust… ja millist. Täna loon ma väärtust läbi inimeste aitamise ja kultuuriväärtuse taastamise. Ma tahan, et minust jääks maha parem maailm,“ mõtiskleb Kirna mõisa peremees REIMO LILIENTHAL (50). Juba sadu aastaid energeetiliselt väeka ja tervendava paigana tuntud Kirna mõisa ja pargi kohahoidjad on Reimo ja ta abikaasa TUULI ORG (53) olnud pea seitse aastat, abielus kolmkümmend. Mu lugu Tuulist, Reimost ja Kirnast ilmus ajakirja Tervis Pluss 2021. aasta oktoobrinumbris.

Helged, südamlikud, tundlikud ja teadlikud kohahoidjad oma mõisa uksel.

Tuuli ja Reimo on endised võistluspurjetajad. Pirital trenni tehes nad üksteisele silma jäidki. Purjetamisega tegeleb ka nende 16-aastane tütar Mia Marin. Merele aga on tänavu kahekesi koos jõutud vaid korra. Kirna mõis – Tuuli sõnul nende enesearenguprojekt, on võtnud pea kogu aja. Tal endal lisaks kangafirma Empresso juhtimine, Reimol tegemised vabatahtliku merepäästjana, tervendajana ja õpetajana Holistika Instituudis, kus tema juhendada on surmahirmu vabastamise töötuba. Äritaustaga on temagi. 

Mõnuleme Kirna mõisa õdusas kohvikus. Kõik on nagu päris – mööbel tolleaegne, põrandal uhked vaibad, laudadel pitslinad, sääri silitamas mõisa 18-aastane hiirekuningas Vuti. Tuulit tean ma kaua, peatoimetajaks olemise ajast ajakirja Stiil esimeses, n-ö Ivo Nikkolo versioonis, kui ta tuli toimetusse tutvustama imekvaliteediga prantsuse kangaid, mida oma firmaga maale tõi… ja toob siiani. Reimoga kohtun silmast silma esimest korda.


ELU NAGU KRIMIFILMIS
“Olen perest, kus ema kasvatas meid vennaga kooliajast alates üksi. Peenike oli pihus kogu aeg,“ jutustab Reimo. “Hakkasin varakult tegelema asjadega, mis ära elatada aitasid. Viieteistaastaselt teenisin nii palju, et sain emagi rahaliselt toetada. Kasvatasime vennaga lilli – naistepäevaks tulpe ja nartsisse, aastaläbi nelke.“

Kes poleks kuulnud Kirna pargi tulbiväljadest, mida tuhanded eestimaalased juba kaks kevadet imetlemas on saanud käia. Et päästa 2019. aasta uusaastaööl Nurmiko aiandi kasvuhoonesse lennanud raketi hävitustööst koduta jäänud
200 000 tulbisibulat, pakkus Reimo tuua need Kirnasse, kus sibulad talguliste abiga mulda said. Nüüd sügisel lõin kümne tuhande nartsissisibula maassekaevamisel käed külge minagi. Eks kevadel paista.  

Tere tulemast 400-aaastasesse Kirna mõisa.

Reimo jätkab oma tasakaalukal häälel: “Siis hakkasime autoeriala õppinud vennaga autosid parandama, putitades enne iseenda jaoks sõidukorda juppideks lahtivõetud Moskvitši. Vaatasime, et jube hästi tuli välja ja tegime autoremonditöökoja.“ Edasi hakkas ta välismaalt autosid tooma, müüs need suure kasuga maha, tegi 1990-ndate alguses, kui see võimalikuks sai, oma autofirma… Ja elu muutus ühtäkki ohtlikuks nagu krimifilmis. “Olen ligi kümme aastat kuulivestiga tööl käinud. Vahel müüsime neli-viis kallist autot päevas. Sularahas. Välisvaluutas. Pankasid, kuhu raha viia, veel polnud.“ Ala vahetada ei tulnud tal mõttessegi. Igasuguseid hullusi teinud mehena oleks ta nii ehk naa valinud mõne sama ekstreemse.

Tuuli, aga sina? Kas sul kõhe polnud? “Ei, isegi siis mitte, kui mees koju tulles õpetas, milliseid haake teha, et raputada maha mõni taga sõitev kahtlasevõitu auto. Elu lihtsalt oli tollal selline.”


VÄLGULÖÖGIST TABATUD
Nüüd, aastakümneid hiljem, kõnnivad nad hoopis teistsuguseid radu pidi. Kui Tuuli ema üle kümne aasta tagasi vähki haigestus, hakkas tütar otsima alternatiivseid lahendusi.

“Tollal polnud mul muidugi praegust teadlikkust, et haiguse põhjuseks on emotsioonid, ent ma ei eitanud nähtamatu maailma olemasolu.”

Ta õppis reikit, kvantmeetodit ja Annely Sootsi tervisekoolis toitumisnõustamist. Reimole need teemad korda ei läinud. “Ilmselt naersin Tuuli välja.

Olin tollal egoistist jõmm, kelle jaoks polnud mingi probleem kolm päeva kodus mitte sõnakestki rääkida, sest ma solvusin Tuuli peale ära ja karistasin teda. Tänase teadlikkusega saan ma aru, et praadisin iseennast kõige rohkem, aga tollal olid mu närviajamises süüdi kõik teised peale mu enda.” 

Kuni… 2011. aasta sügis. Vahemeri. Reimo oli koos kaheksa kaaslasega teel Maltale, kui nende jaht sai välgu täistabamuse. Üles ütlesid kõik navigatsiooniseadmed, kogu elektrisüsteem, rool. Tänu maandusele suuremat tulekahju ei tulnud ja ka ellu jäid kõik. Ent endine ei olnud pärast seda neist enam keegi. “Muutused toimusid meis kõigis. Ühel rohkem, teisel vähem. Pikselöök tähendab, et sulle laetakse hetkega alla tohutu hulk infot. Mu väärtushinnangud ja peenmaailmatunnetus tegid sealt alates 180-kraadise pöörde,” meenutab mees.

Koos üle kolme aastakümne: hingesõbrad, koosarenejad, merelpurjetajad.


ÜLEMEELELINE KOGEMUS
Poolteist aastat hiljem toimus Eestis šamaaniretriit, kuhu Tuuli minna tahtis ja neil kodus sellest tüli tõusis, mille lõpus Reimo teatas, et kui sina lähed, lähen mina ka. Naise jaoks ei ole pärast seal saadud kogemust miski enam endine. Ei saagi olla, kui tunnetad, et sellel maailmal ja üldse kõigel pole mingisuguseid piire.

Retriidil läbi viidud rituaali jaoks oli vaja teha taotlus. Tuuli meenutab, et üks oli tal spirituaalse kogemuse saamine, teine suhe Reimoga. “Me elasime justkui paralleelselt ilma ühegi kokkupuutepunktita. Ma ei saanud aru, miks me üldse veel koos olime ega lahku läinud.” Tagasi tulles rääkis ta Reimole, et rituaalis kasutatav Aafrika taim kirjutab ümber ajusünapsid ning sellest ekstraheeritud molekuli kasutatakse ka sõltuvusravis.

Kuu aja pärast läks Reimo. Mitte om-i laulma või valgustuma, vaid vabanema alkoholisõltuvusest ja jubedatest pohmellidest. “Sinna sõitis mees, kel oli küünarnukk ülbelt mersuaknast väljas, kolme päeva pärast tuli tagasi kõige alandlikum, armastust täis inimene,” õhkab Tuuli temperamentselt.

“Ma arvan, et kui Vahemerel juhtunut poleks olnud, ei oleks ma retriidile jõudnud.

Ma olin maailma suurim skeptik, kes uskus ainult fakte, ning omast arust üliäge vend kah veel, kelle elu mõtteks oli vaid jõukuse tagaajamine,” muigab Reimo. “Läksin sõltlasena, tagasi tulin inimesena, kes oma vana elu enam ei tahtnud. Mulle avanes seal midagi seletamatut.

Hakkasin kõige elava ümber nägema värvilist välja, milles oli info selle kohta, mida inimene oma elus teinud on, mida mõtleb, kuidas tal tervis on. Sain inimesele otsa vaadata ainult kümme sekundit, edasi nägin ainult ta energiat koos infoga. Vaatasin korraks kõrvale, otsa vaadates nägin taas inimest, aga jälle ainult kümneks sekundiks. Mõtlesin, et olen hulluks läinud.”

Ta istus kodus, väljas käis kapuuts sügavalt silmil – Tuuli kutsub seda Reimo mungaperioodiks. Abi otsides jõudis meheni Barbara Ann Brennani raamat “Valgus kätest”, millest ta sai teada, et värvidel inimese ümber on tähendus ja et need kõrred inimese sees, mida ta näeb ja milles voolab mingi substants, mis ei ole vedelik, on energiameridiaanid.


ELUÜLESANNE – TERVENDADA, VÕI MUIDU…
Kui inglastest retriidi läbiviijad mõne kuu pärast tagasi tulid, küsis üks neist, kas Reimo on piksega pihta saanud ning lisas, et see on välgu kingitus, mitte needus, millega tal tuleb elama õppida, mille eest tänulik olla ning mida inimeste aitamiseks kasutama hakata. Või muidu…

Algas Reimo enesearengutee: Ülar Lindepuu Inimese informatiivse arengu keskus IIKA, Ingvar Luhaääre Intuitiivteaduste kool, Holistika Instituut, konstellatsioonimeetod, reiki, teetatervendamine, hüpnoos, homöopaatia, Access Consciousness, energeetiline psühholoogia, DEIR Kool, Ingvar Villido Teadliku Muutuse Kunsti kursused, kundalini jooga, šamanism, vabastav hingamine ja muu, ikka koos Tuuliga, ehkki mitte ühel ajal. Üheskoos käivad nad seitsmes aasta Helen Star Cave’i juures Raplamaal indiaanitarkusi, traditsioone, tseremooniaid uurimas.

Kirna – nende kahe väljakutse, rännakupaik, õpikoht.

“Kui vaimsel teekonnal liigutakse enamasti järkjärgult oma intuitiivseid võimeid arendades, teooriat ja mõisteid õppides, siis minul toimus kõik üleöö ja vastupidises järjekorras. Kõigepealt sain kogemuse, mis see selgeltnägemine ja muu on, teooriaosa oli täiesti null. Selle olen saanud nüüd neis koolides tagantjärgi,” mõlgutab ta.

Praegu oskab Reimo oma infovälja nägemise nuppu omatahtsi sisse-välja lülitada. Ja võtab juba neljas aasta tervendamiseks vastu kliente, keda tal on olnud 2500 ringis. Tullakse haigustega, suhte- ja pereprobleemidega, teada saama oma eluülesannet. Tullakse väga kurbade ja karmide lugudega.

Esimest kohtumist nimetab mees kaardistamiseks, et teada saada, kuskohas inimene oma teadmiste ja tunnetusega on. Selleks küsib ta, miks tuldi ja mida soovitakse. Üle poolte viimasele pärimisele vastata ei oskagi. 

“Minu reaalsuses on kõik haigused ja probleemid psühhosomaatilised, kinni kahe kõrva vahel. 3000–4000 aasta vanused idamaised meditsiinid teavad, et füüsiline tervis hakkab pihta vaimsest. Kui oled kümme aastat stressi toitnud, on loomulik, et keha kümne aasta pärast lagunema hakkab. Veidi enam kui saja aasta vanune teaduspõhine meditsiin on vaimse ja füüsilise aga lahutanud,” arutleb ta mõtlikult. 

“Ma ei pane diagnoosi ega konkureeri sümptomeid raviva arstiteadusega. Minul algab kõik inimese energiaväljast, mille nägemiseks ma end vastavasse seisundisse viin ning peegeldan siis inimesele seda, mis võib olla tema füüsilise, emotsionaalse või mis iganes valu põhjuseks. Selle põhjusega tulebki tööle hakata.

Minu panus inimese tervenemise loos on 50%.
Teine 50% tuleb inimesel endal teha.”

Kui Reimo enda tervis enesevaenulikust elustiilist neljakümneselt alt hakkas vedama – südame rütmihäired, veresuhkru kõrge tase, prillid – avastas mees miks-küsimusi esitades põhjuse.

Põletikulised protsessid kehas, mis saavad aga tekkida ja areneda ainult happelises keskkonnas. See omakorda on 30% kinni selles, mida me sööme, joome, hingame, mis me ümber on, ning 70% meie mõtetes –
me ise mõtleme ennast happeliseks.

“Kas poleks mõtekam hakata esmalt tööle selle 70 protsendi, kui kolmekümnega?” hõikab ta õhku.

Tervenemiseks on olulised kaks asja – taibata oma probleemi põhjust
ning võtta vastutus oma tervise eest.

Paraku on lõviosa teraapiasse tulijaist andnud selle ära arstile. Inimesele, kes näeb sind võibolla kord aastas paarikümneks minutiks!

Vastuvõtu järel saadab Reimo kliendile alati ka kodutöö, mida tervenemise jaoks edasi teha tuleks. On see vabastav hingamine, meditatsioon, rännak, konstellatsioon, mõni praktika. Kodutöö valmib alati rätsepatööna, arvestades inimest ja tema probleemi.

Kolm väekohtadele paigutatud pinkidest, mida kokku 46.


PAIK TERVIKLIKULT TERVENEMISEKS
Kirnasse juhtusid Reimo-Tuuli-Mia esimest korda 2013, kui Reimo Intuitiivteaduste kooli astus. Vastuvõtt toimus seal. Jalutasid pargis, istusid pinkidel ja tundsid end väga hästi. Mõte sellest, et Reimo oma välgult saadud kingitust kasutama peab, tiksus kuklas mõlemil. Aga äkki luua hoopis holistiline tervisekeskus?

“Olin jälle oma keskusemõtetes, kui korraga turgatas pähe, et vaat Kirna mõis oleks selleks ideaalne. Noh et läheks vaataks kinnisvaraportaalist, et ega see müüa pole. Ja oligi!” kilkab energiapomm Tuuli. 2014. aasta lõpus sai Reimost Kirna mõisa omanik. See ost oli omamoodi ka Kirna päästeoperatsioon, sest sinna taheti teha spaa või hotell, mis hävitanuks tervendava energiapargi pärandi.

“Meie mõte Kirnat ostes oli hoida teda nii hästi kui oskame, et see koht sellisena nagu ta on sadu aastaid püsinud, edasi elaks. Me tunneme, et mõis ise on lubanud meid siia toimetama,” tunnistavad nad tänutundes.

Veel lubasid nad endile, et kõik peab voolama kerguse ja rõõmuga, et ei oleks läbi halli kivi minemise tunnet. Kui see vahest siiski tuleb, ei suhtu pererahvas takistusse kui probleemi, vaid kui väljakutsesse leida lahendus ning kui võimalusse areneda nii mõisal, veel enam aga neil endil.

Pargi pingid on eelmise omaniku, tervendaja Elle Anniko paika sätitud. Vahest peab mõnda maa seest tulevate energiate liikumise tõttu küll teise kohta nihutama, mõni on oma ravimisetöö lõpetanud, mõnele uuele on vaja koht leida. Nii oli viimase, pingiga number 46, mis leevendab kiirgusi, olgu see mobiilililevi, wifi, kiiritus- või keemiaravist saadu. Ühel pingil istumine maandab, teisel toob elurõõmu ja hingerahu, kolmandal kergendab alateadvuse hirme, neljandal toetab immuunsust või erinevaid elundeid ja kehaosi. On rohkem naistele sobivaid ja ka meestepink. Rahu toob pingil iseendaga vaikuses istumine aga igaühele. Ehk ka taipamisi, kujutluspilte, vastuseid, tervenemisi.

Eestis on looduslikke väekohti üksjagu. Meil on hiied ja ohvrikivid, põlispuud ja ürgorud. Kirna on üks neist. Paik, kuhu Tuuli ja Reimo on loomas toetavat keskkonda terveks ja terviklikuks saada soovivale inimesele, kes on iseenda ja ümbritsevaga tasakaalus, kellel on kontroll oma elu üle ning kes on võtnud isikliku vastutuse, et olla sisemiselt püsivalt õnnelik.

See südamega puuleht poetas end mu taskusse.


REIMO SOOVITUSED

Külluseloojale:
Lähtu oma mõtetes küllusest. Kui sead eesmärke, siis selliseid, mis elevust tekitavad. Enne, kui sa otsustad, et millegi saavutamine on võimatu, otsusta, mida sa soovid. Küsi endalt: “Mida ma teeksin, kui mul oleks raha külluses ja ebaõnnestuda ei oleks võimalik?” 

Solvujale: Ära võta midagi isiklikult, sest iga inimene räägib alati iseendale ja iseendast, süüdistab iseennast (kuigi pealtnäha sind), kritiseerib iseennast (kuigi pealtnäha sind), pahandab iseendaga (kuigi pealtnäha sinuga).

Draamakerijale: Lase lahti vajadusest kerida draamat. Mõne inimese jaoks on see meelelahutusliku loomuga, sest annab põhjust tagarääkimiseks. Draama eelduseks on madala sagedusega mõtted, emotsioonid ja uskumused, millest kinnihoidmine ei ole seda väärt. Andesta ja liigu oma eluga edasi.

Mõisapargi tagaaia rohelus ja lummus.


KIRNA MÕIS JA PARK AJAST AEGA
1620. aastatel rajatud Kirna mõis ja park asuvad Eestimaa südames Järvamaal. Enne mõisa 400-aastast ajalugu asus sealsamas mungaklooster, kus inimesed end tervendamas käisid. Sellest räägivad legendid ja lugulaulud. Pärast võõrandamist 1919 on mõisahoones olnud kool, raamatukogu, sidekontor, kolhoosikeskus, söökla ja korterid. 1997 sai mõisa omanikuks Elle Anniko, 2014 Reimo Lilienthal.

Maakoore suure murrangulõhe kohale rajatud park oma 46 tervendava pingiga toetab looduslikult inimese bioloogilisi rütme. Mõis ja park on avatud kõigile iga päev. Mõisahoones on kohvik, korraldatakse gongi- ja muid kontserte, intuitiivse maali kursuseid, loenguid, seminare ja töötubasid. Mõisas toimuv on kogukondlik algatus, tegutseb vabatahtlike toel ja rahastatakse peamiselt annetustest.

2017 valis turismiinfoportaal “Puhka Eestis” Kirna mõisa Eesti 10 kõige põnevama, 2018 Eesti 10 kõige ainukordsema paiga hulka. 2018 toimunud terviseseminaride sari tõi tiitli Järvamaa aasta tervisetegu 2018. Tulbiaia rajamine tunnistati Järvamaa aasta teoks 2020. Mullu külastas Kirnat umbes 35 000 inimest. Kirna mõisa koduleht on kirna.ee.

Kirna mõisa kohvik – kõik nii päris, nagu vanasti.

Portaal tagaaeda.

Kirna uhked tulbiväljad 2020. aasta maikuus.

Tuuli ja Reimo ning pinkidega fotod – Triin Maasik, tulbivälja foto – Silja Paavle, ülejäänud fotod – minu tehtud.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s