kui on mure liiga lai…

…kas sa teeksid mulle pai… laulab Mari Jürjens.
Inimest, kes poleks tundnud kaotusvalu, ei ole olemas. Ja mõnikord on valust väljatulemiseks vaja vaid ühtainust ligimest, kes sind südamega, ilma hinnanguid, nõu ja soovitusi andmata lihtsalt kuulata suudaks ja oskaks.

 

Kaotusvalu on emotsionaalne, mitte mõistusekeskne. Miski, mille eest me põgeneda tahame – seda alla surudes, tõrjudes, ära peites… mõnikord aastakümneteks.

Kaotus, mis toob kaasa leina, ei pruugi alati olla seotud surmaga.
Kaotus on kõik see, mis toob su senisele elule lõpu.

Kaotusvalu põhjusteks võivad olla ka lahutus, lahkuminek, elukohavahetus, töökohast ilmajäämine, karjäärimuutus, rahaline kriis, lähedase mujalekolimine, pensionile jäämine, terviseprobleemid, usalduse ärakasutamine, liikumisvabaduse või suhtlemise piiramine, sõltuvuse lõpetamine.

Loo kaotusvalust ja sellest ülesaamisest tegin ma leinanõustaja ja -koolitaja,  suhtenõustaja, transpersonaalse psühhoterapeudi ja hüpnoterapeudi
MEELI LAANEGA ajakirja Tervis Pluss 2021. aasta mainumbrisse.

Meeli oskab teraapias luua väga koduse ja toetatud olemise.

Meeli iga teraapiaseanss valmib rätsepatööna vastavalt kliendile. “Ma valin alati meetodi vastavalt inimesele, mitte ei kohanda inimest meetodi järgi. Sest nii, nagu ei ole olemas ühesuguseid inimesi, ei ole olemas ka ühesugust kaotusvalu ega leina.”

Omaenda varaste valusate läbielamiste tõttu teadis ta juba 20. eluaastates, et tahab teha tööd, mis läheneb inimesele personaalselt, ehkki tollal polnud naisel aimugi, mis töö see olema peaks. “Ma tulen vägivaldsest keskkonnast, mis on mu enda üks kõige suuremaid kaotusi. Kasvasin isata, emotsionaalselt väga ebastabiilse emaga. Kui talle midagi ei meeldinud, karistas ta mind, tulles mulle kallale kas emotsionaalselt, verbaalselt või füüsiliselt. Nii õppisin ma juba lapsena, ellujäämiseks, tajuma ja märkama ema kehakeelt, et osata natukenegi ette aimata ta meeleolu ja vihapurskeid. Täna kasutan ma oma töös seda intuitiivset taju ja oskust kui kingitust.”


MILLINE NÄEB VÄLJA TÜHJUSETUNNE?
Et kogeda üht rätsepatööna läbiviidavat kaotusvaluga seotud teraapiaseanssi, hakkasin meelsasti “katsejäneseks”. Seanss algab kõikidel ühtemoodi – Meeli pakub teed ja annab valida, kus istun. Kas diivanil või tugitoolis, ees- või tagatoas. “Võib juhtuda, et palun sul vahepeal püsti tõusta, natuke liikuda või midagi tahvlile joonistada-kribada. Aga ma küsin su käest alati kõikide asjade tegemiseks luba. Ja kui sulle ei sobi, ei ole midagi valesti. Vahel käime ka alateadvuse rännakul, vahel lihtsalt räägime.” Minuga me nõnda kaugele ei läinud, sest leppisime kokku, et teeme läbi vaid seansi alguse. Et saada aimu ja maitse suhu.

Kuna hetkel tullakse teraapiasse kõige enam sisemise tühjuse tundega – ka mina tean, mida see tähendab – siis seda me uurima asusimegi. “Kus sa oma kehas tühjusetunnet tajud?” – “Rinnus… mõnikord ka torsos,” tuletan meelde tühjuse asupaiga enda sees. – “Kumb sul praegu aktiivne on?” – “Rinnak.” – “On sel tühjusetundel mingi kuju?” – Otsin mõttes sõna, mis kõige paremini kirjeldaks, mida endas tajun. – “Ma tahan millegipärast öelda vari,” poetab Meeli. – “Just, täpselt õige sõna!” hõiskan. – “Kui sa seda varju vaatad, mis värvi ta on?” – “Tumehall.” – “On tal mingi kuju?” – “Selline amööbikujuline laik.” – “On ta läbipaistev?” – “Ei. Tihke ja paindlik.”  – “On ta sul keha sees või väljas?” – “Mõnikord, kui tühjusetunne väga peal on, on ta mu ümber, aga praegu ma tühjusetunnet ei tunne ja ta on mul selja taga, abaluude all. On mu rahule jätnud, magab,” vastused tulevad justkui iseenesest mu seest, aga mitte peast. – “Kui sa teda seal abaluude all vaatad, mida sa märkad?” – “Ta on nihuke rahulik ja nunnuke. Tahaks talle lausa pai teha, nagu magavale lapsele,” itsitan. – “Mulle tundub ka, et sa ei taha tast üldse lahti lasta. Ma esitan sulle küsimuse, vaata mis vastus tuleb. Tunneta, kaua ta on su sees olnud?” – “Kaua.” – “Kas juba väikesest peale?” – “Ei… ai kui huvitav… ma ei tea miks, aga mul tuli teadmine, et sellest ajast, kui mu isa üle kahekümne aasta tagasi suri… Vaat, mismoodi lein välja tuli!” olen tõeliselt üllatunud. – “Just.” Siin jätame katki. Küll ma tulen seda leinast tulnud tühjusetunnet teinekord edasi vaatama. Aga endalegi imestuseks sain järgmisel päeval üle pika aja hingata taas täiel rinnal, kopsu alumiste sagarateni välja.

Minu tühjusetunne oli kui magav lapsuke.


KUULA SÜDAME, MITTE MÕISTUSEGA
Võluvahendid või tööriistad, mida Meeli Laane teraapiaseansil palju kasutab, on uudishimuga ehk südamega kuulamine, kehatöö ja intuitiivne tunnetamine.

Südamega kuulamine tähendab sõbraliku uudishimuga küsimuste esitamist, andmata inimesele ja kuuldule hinnagut, kritiseerimata, analüüsimata. Vestlust stiilis: räägi mulle veel, ma tahan teada, mitte stiilis: see oli sinust küll rumal või sa pead nüüd niimoodi tegema.

“Südamega kuulamise oskus on nii oluline. Ja selle reeglid
tegelikult lihtsad: kuula, ära anna hinnanguid, nõu ega soovitusi.

Kui me oskaksime teist inimest kuulata südamega, mitte mõistusega, poleks terapeute paljuski enam vaja,” on naine kindel. “Inimene, kes sind lihtsalt ära kuulab, kellele saab end tühjaks rääkida, on nii oluline.”

Aeg-ajalt kasutab ta ka kehatööd, paludes inimesel tunda, kuskohas ja kuidas ta oma kehas kurbust, valu, viha või misiganes tunnet tajub. Ning ehkki enamasti keegi ühtki neist emotsioonidest tunda ei taha, asutakse üheskoos uudistama, mis selles n-ö halvas head on. Sest

aktsepteerimine on tähtis – mingil põhjusel oled sa selle tunde ju enda sisse loonud ja temast kinni hoiad.

“Ma usaldan alateadvust. Kõik vastused on meie sees olemas,” teab terapeut. “Igaühega kohe alateadlikku tööd teha ei saa. Siis arutame inimese lugu mõistuse ja uskumuste tasandil ning jätame tunnetusetasandi puutumata.”

Veel ütleb Meeli, et tema teraapiates sageli naerdakse. Ka need, kes ei ole olemuselt rõõmsad või on väga sügavas leinas. Naer ei ole tabu. See on, vastupidi, hästi oluline, sest tasakaalustab ning toob kehasse energiat ja jaksu.

Meeli ja tema sõber Scooby metsaringil.


VASTUTUS TULEB VÕTTA ISEENDAL
Vahetevahel kasutab ta emotsionaalse kaotusega toimetulemise puhul ka Suurbritannias loodud kaotusvalust taastumise meetodit, mis on hästi süsteemne ja koosneb seitsmest seansist.

Kuna Meeli on terapeudina ise rohkem intuitiivne, kasutab ta seanssidel lisaks oma tunnetusele ja kogemusele mitte vaid ühtainust meetodit, vaid pigem kõike õpitut koos.

Esimesel seansil jagavad nii terapeut kui abivajaja mõlemad oma leina lugu. Meelil on, millest rääkida. Ta on väiksena peaaegu surnud vingumürgitusse, jäänud sisse põlevasse majja ning sattunud haiglasse, kui oli korraga pistnud nahka kaks purki ema retseptiravimeid. Ta on kaks korda tulnud napilt välja autoavariist, mil elu ongi selle murdosa sekundi jooksul filmina silme eest läbi jooksnud. Ning on kogenud oma sündimata lapse, vanaema, tädi, isa ja oma suure lapse 17–18-aastaste sõprade surma.

Järgmistel seanssidel vaadatakse üle teraapiasse tulnu kõik elu jooksul läbielatud kaotused. Taolist inventuuri tehes võib jõuda selleni, et inimese kaotusvalu on saanud alguse kolmeaastaselt pärast lemmikkoera surma või ema-isa lahutust. Ning ta on seda koormat enese teadmata elu jooksul muudkui kasvatanud. Ka võetakse ette iga üksik inimene, kellega mingi kaotus elus seotud on.

Lõpuks kirjutatakse kõige olulisemale neist kiri. Mitte andeks palumiseks, sest see tähendaks enese sidumist selle inimesega või soovi teenida ära tema heakskiit. Too kirja kirjutamine on emotsionaalselt väga sügav sisemine protsess ja enda sisse vaatamine, mis töötab uskumuste ja lugude tasandil, mida sa kogu elu endale jutustanud oled ja mis su kas ohvrirolli või vihasse on jätnud. Et kaotusvalu lõpetatuse saaks, tuleb kiri terapeudile viimaks ette lugeda. Ja teha kirjaga seejärel mis paslik tundub: ära põletada, maha matta, alles hoida.

“Mulle meeldib kaotusvalu meetodi juures väga, et see õpetab inimest võtma oma tunnete eest vastutuse.

See on sinu tunne sinu sees, milles ei saa süüdistada mitte kedagi teist väljaspool sind. Me pole justkui senini täiskasvnuks saanud,
et olla piisavalt küpsed võtma vastutust olgu oma emotsioonide,
tervise, keha või elu eest,”

mõtiskleb rohkelt kaotusi kogenud ja iseendaga tohutult tööd teinud terapeut. “Aga jah, eks see vastutuse võtmine olegi paljudele õppimise koht, nagu südamega kuulamise oskuski.”


7 LEVINUD LEINAMÜÜTI
1.
Naermine on kohatu. On neid, kes on ka kaotusvalus olles rõõmsad, ent ei julge välja näidata, sest leinaajal naermist peetakse kohatuks. Ja on ka neid, kes keelavad endal leinas olles üldse naerda ja rõõmu tunda.

2. Kurbust peab tundma. Meil on uskumus, et kui ma kaotusvalus või leinas kurbust ei tunne, siis unustan tolle inimese ära. Ma pean olema kurb. See on nii lahkumineku, eriti aga surma puhul.

3. Leina üksinda. Meile õpetatakse juba lastena, et kurbi tundeid tuleb varjata või kogeda üksinda, anda inimesele ruumi ja lasta tal olla omaette.

4. Leia endale tegevusi. Kuigi pealtnäha tundub, et kui kaotuses olles oma elu ülitegusaks elada, ringi sahmida või mõtted mujale suunata, saab valust justkui eemalduda, siis paraku on see petlik kujutelm. Valu ei kao iseenesest kuhugile, vaid läheb aina sügavamale peitu.

5. Aeg parandab haavad. Ei paranda! Aeg on abstraktne mõõtühik, millel puudub tervendav vägi. Tervendust toovad aja jooksul tehtavad konkreetsed sammud. Valearusaam on ka see, et sügavat kaotusvalu tunda on normaalne mitte üle kolme kuu. Inimesed leinavad erinevalt. Meeli rühmateraapias jagas üks naine kõikide ees oma kaotusvalu, mida oli hoidnud enda sees pea nelikümmend aastat. Ning sai sellest vabaks sealsamas, ühe korraga.

6. Elust lahkumise mõtted on patt. Kaotusvalus või leinas olles selliseid mõtteid mõelda on täiesti normaalne. Sa oled kaoses, ei saa enam endistviisi elada ning sul pole õrna aimugi, mismoodi saab olema, sest sul puudub kogemus. Lisaks pole sul veel energiat ega jaksu ka uue loomiseks. See vahepealne aeg on hästi-hästi raske. Küll peetakse psühholoogiliselt ohumärgiks seda, kui inimene on teinud juba plaani, kuidas ta täpselt elust lahkub, enesetapu teeb. Ent selgi juhul on piir väga ähmane.

7. Kaotus ja lein on isiksusehäire. Lein sildistatakse tihtipeale ekslikult tähelepanuhäireks, depressiooniks, traumajärgseks stressihäireks, sest leinal ja depressioonil on sarnased sümptomid: keskendumisraskused, emotsioonidemöll, tuimusetunne, unehäired, toitumisharjumuste muutumine, totaalne energiaauk ja eluisu kadumine. Väga sageli pole aga tegu mitte kliinilise depressiooni, vaid sellega, et inimene kogeb varasemate kaotuste tulemusena lahendamata jäänud leinasid.

Joonista lein ja kaotusvalu endast välja.


MIS LEEVENDAB?
Räägi inimesega. Leia inimene, kellele saad oma valu hinge pealt ära rääkida. See ei pea olema sõbranna, sõber, abi- või elukaaslane, küll aga keegi, kes sind hinnanguvabalt kuulata suudab.

Räägi emotsiooniga. Võta pulbitsev emotsioon enda seest mõttes peopesale ja räägi temaga: miks sa tulid, mida sa mulle näidata tahad, mis tunne sa päriselt oled. Ja kuula. Vastused on me sees olemas, mõnikord me lihtsalt esitame valesid küsimusi.

Hinga. Kui valu lämmatama kipub ja emotsioonid pea kohal kokku löövad, hinga. Aeglaselt, rahulikult ning sügavalt sisse ja välja. Emotsioon on energia, mis tahab liikuda, mitte kehasse kinni jääda.

Joonista. Kui su sees midagi toimub ja sa ei saa täpselt aru mis, võta paber ja pliiats, pane kasvõi silmad kinni ning joonista see enda seest välja, lastes käel omatahtsi liikuda selliselt ja sinna, kuhu ta tahab. Võiksid võtta veel oma mittejuhtiva käe. Läbi selle toimub kas rahunemine või saad hoopis ahhaa-elamuse. Oluline on protsess, mitte nii palju sündiv pilt ise.

Häälitse. Helivibratsioonil me sees on tohutu tervendav vägi, mis aitab vabastada olgu viha, ängistuse-, üksinduse-, jõuetusetunnet. Taju, kus see klomp on – kurgus, rinnas, kõhus ja siis ohi, jorise, oiga, karju, möirata see enda seest välja just sellise häälega ja nii kõvasti, nagu see välja tulla tahab.

Kirjuta kiri. Nii nagu tuleb, et saaksid emotsioonid enda seest välja. Hea oleks, kui sul on ka usaldusväärne inimene, kellele see pärast ette lugeda. Võid alustada näiteks: kallis isa (ema, abi-, elukaaslane, laps nimepidi). Ma tahan sulle rääkida, mismoodi oli olla sinu tütar. Ning panna siis kirja kõik, nii positiivne kui negatiivne. Kui tunned negatiivset, alusta just sellest, et saaksid pinged maha laadida ja suuta seejärel näha positiivset.

Meeli Laane koduleht Kuula leinajat.

Siit saad kuulata Mari Jürjensi laulu “Kuldse liilia saladus” /mida mina kutsun “Kui on mure liiga lai, kas sa teeksid mulle pai…” Meenutab mulle millegipärast Karupoeg Puhhi/.

Fotod: avafoto – pinterest, Meeli fotod – Mihkel Maripuu ja Marko Mumm,
magav laps – livepassion.org, joonistus – bbc.com.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s