Alistu imedele. Usalda iseennnast, elu ja kõiksust. Usu ja kuula oma südant ning kingituseks saad kogeda imesid, millest sa pole unistadagi osanud. Sinuni hakkab tulema kõik see, mis toetab, et tunneksid end tasakaalus ja õnnelikuna… Kaks kaunist naist jutustavad imeliselt maagilistest juhtumistest oma elus.
Ma tunnen neid kahte, naiselikkusest kiirgavat naist mõlemat ja tänu sellele teadsin ka nende imelugusid. Siin need lausa sürreaalsed juhtumised sullegi lugemiseks… ja mõtisklemiseks… ja ehk ka abiks. Katariina Helena ja Kristi on minu jaoks südametarkuse kehastused. Lugu ilmus ajakirja Tervis Pluss 2020. aasta detsembrinumbris.
“Usaldamine on elustiil, mitte nii, et täna usaldan, homme ei.
See on elamine seisundis “on nagu on”, mil oled voolamises, lased asjadel minna nagu need lähevad, loomata endasse pingeid. Ja oled tänulik.
Kogu aeg. Kõige eest.
Keskendudes mitte sellele, mida sul pole, vaid leides selle, mille eest tänulik olla. Ja seda on nii palju,” räägib ahvatlevalt naiselik KRISTI OTTI (55) oma naerusuisel häälel. Tema jaoks on usaldamise kullaproov see, kui inimene nii haiget saanuna, et valust kapslisse on pugenud, usaldab ja suudab saadud kogemuse eest tänada, isegi kui ei mõista, miks nii juhtus.
“Kui sa ei saa aru, miks midagi ränka su elus toimus, püüa olla hästi avatud olemises ja küsi: mida ma pean sellest kogemusest õppima. Tavaliselt aitavad katsumused kasvada meie teadlikkusel.
Kui inimesel on vaja oma elus midagi muuta, antakse talle sellest pidevalt märku. Alguses leebelt, siis üha tugevamalt hoiatades. Ära vastust ootama jää, see tuleb ajapikku, kui oled küsimises.”
Muidugi suhtuvad inimesed elu antud õppetundidesse erinevalt, möönab ta. On neid, kes valivad ohvriseisundi, süüdistades maailma ja keda-mida iganes, ka iseennast: miks see minuga juhtus, mida ma teinud olen. Ja on neid, kes imestunult kulme kergitavad: oo kui äge, mida mul siit õppida on, tore et nii läks, oleks ju võinud minna hullemini.
Sama tunneb KATARIINA HELENA SUVE (42):
“Usalda ja usu, et kõik on täiuslik, sest ükski inimene ega olukord ei ole su ellu tulnud juhuslikult.
Negatiivset kogemust ei ole tegelikult olemas, sest kui hakkad nägema kingitust selle nii-öelda negatiivse sees, kaob hinnang kogetule ning varem või hiljem tuleb mõistmine, milleks see kogemus vajalik oli.
Lubadki endal haiget saanuna tunda, et on nii viimse piirini valus, et enam ei jaksa, alistud, usaldad, usud… ning valu saab nähtud, et siis hajuda. Ainult et anna endale aega, sest üleöö ei juhtu midagi. Usaldamine ja usk, et sa oled alati hoitud, ongi ime!”
Katariina Helena on haldjas. Päriselt ka.
ANNA VABAKS
Katariina Helena ootas mind kodus aurava kõrvitsapüreesupi ja lõhnava angervaksateega. Ja palus enne kohtumist aega, et tunnetada, miks ja kas ta on valmis rääkima. Kas küsisid oma südame käest? “Jah, ikka. Kas tekib sees hea ja kerge tunne või ei. Kas see on ego, mis end upitada tahaks, millised on mu hirmud. Mulle ei meeldi väga pildis olla,” naeratab haldjalikult habras naine ja jutustab loo oma tänavusest hilissuvest, mil ta ihuüksinda lageda taeva all kolm päeva keset merd Pedassaarel veetis.
“Mul on aeg-ajalt vaja olla üksinda vaikuses, et saada vastuseid.
Enne saarele minekut polnud mul aimugi, miks just sinna
ja mis minuga seal toimuma hakkab. Lihtsalt kuulasin oma südant
ja lubasin kõik täielikku usaldusse.
See, mida ma seal kogesin, oli kirjeldamatult ülivõimas,” teatab ta silmade särades õhinal. “Sellepärast ei saagi ühtegi hetke või seika oma elus pidada mittevajalikuks. Taipamine, et see oli ettevalmistus millekski muuks, tuleb enamasti hiljem suurt pilti nähes.”
Pedassaarest sai Katariina Helena teada ja seal olla suvisel naistepunaretriidil. Ning just tänu sellele sinna ka naasta. Saarele ja tagasi sõidutati ta romantiliselt paadiga. Ta magas rannas magamiskotis, tähistaevas pea kohal, lõke kõrval praksumas. Kellaajast polnud tal aimugi, sest kella ja mobiili jättis meelega maha. Pidas paastu, juues vaid allikavett, mille kaasa oli võtnud ja süües mustikaid, millest saar sinetas. Lippas päeval ihualasti ringi, ujus, päevitas, mediteeris, tunnetas endaga toimuvat, kirjutas ning tundis end turvaliselt kui paradiisis.
Teisel õhtul meenus talle, et noorkuu on hea aeg soovimiseks ning lubas endal lõkke ääres istudes paberile panna kõik, mis tuleb. Andes vabaks kontrolli ja soovi toimuvat mõista. Lasta kõrgemal minal toimetada ja käel olla üksnes tööriist.
Kõik ta soovid, Katariina Helena endagi suureks imestuseks,
olid seotud kõigi ja kõige vabaksandmisega õnnelikku ellu.
“Ma valetaksin, kui ütleksin, et mu peast ei käinud läbi, et mis mõttes, lasta lastest vabaks! Või et minus poleks olnud hirmu, et nendega midagi juhtub sellepärast, et ma nad vabaks olen andnud. Aga see hirm on lihtsalt üks uskumus, mille samuti vabaks lased,” ütleb 14-aastaste kaksikutest tütarde ema. “Raske oli ette kujutada, kuidas lapsed ühtäkki ilma sinuta hakkama saavad, sinuga enam kõike ei jaga. Sellisel hetkel ei jäägi üle muud, kui uskuda ja usaldada juhatust. Nad ei kao su elust kuhugile nagu sina nendegi omast. See uus tasand suhetes tekib muidugi tasapisi, mitte kohe ning
vabakslaskmine nõuab teadlikku tööd iseendaga. Ent küll on ilus tunda ja kogeda, kuidas armastus seejärel sügavama mõõtme võtab ja te hoopis lähedasemateks saate.”
INGLI PUUDUTUS
Aeg-ajalt sahistab pere nurruv karvakera Shanti vaatama, kuidas meil läheb. Ta on imekiisu mitte ainult sellepärast, et läheb kookosrasva peale pöördesse ja armastab brokolipüreesuppi või pärmihelbeid. Temagi on Katariina Helenale õpetanud usaldamises olemist ja vabakslaskmist. Omal moel.
Ühel suveõhtul mõned aastad tagasi läks ta kaduma. Hüppas lahtisest aknast välja ja haihtus. “Sõitsin maale vanemate juurde ja mõtlesin, et teen talle pihlaka alla altari ja panen küünla. Mõte oli, aga keha keeldus tegemast, justkui teades… Me ei käinud Shantit ümberkaudsetelt tänavatelt otsimas, ehkki kümnendal päeval vaatasin küll varjupaiga kodulehte, et äkki on ta pilt seal. Ei olnud. Ja siis andsin kõik vabaks, palusin vaid, et Shanti saaks pere, kes teda tõeliselt armastab või kui ta lahkub, siis valutult,” meenutab Katariina Helena.
Tollesama päeva õhtul oli ta vannis, kui helises uksekell. Tüdrukud avasid ja… ukse taga seisis piltilus mees, kes inglise keeles küsis, kas see on teie kass. Nende maja välisuks käib lukus, sisse saab vaid ukse kõrval puldilt korterinumbrit vajutades, neil pole ühtegi välismaalasest naabrit ning mõistagi ei olnud Shantil kaelas aadressilipikut. Küll oli kass aga justkui transis, “ära tehtud”, kuni hetkeni, mil ta Katariina Helena juurde vanni potsatas ja jälle endiseks sai. “Oleme sellele ei tea kust ilmunud müstilisele mehele, keda tüdrukud pole enne ega pärast näinud, ülitänulikud. Romiina ja Katarina arvates oli ta ingel.”
Kristi on alati tahtnud kõik uue ise läbi ja ära kogeda.
JUTUAJAMISED JUMALAGA
Taevalikku kogemust jagab ka Kristi, kes enda teadmata palverännakul käis ja on tänulik, et temaga midagi sellist juhtus.
“See seik õpetas mind usaldama elu, nägema, kuidas üks asi juhatab teiseni ning mõistma, kuidas hirm ja endale mitte lubamine
võivad jätta inimese ilma imelisest.”
Ta oli külas oma Islandi kolleegil – Kristi on holistiline hambaarst – kui õhtuhämaruse eriline valgus ta õue meelitas ning mingi vägi ta eemal oleva mäe poole kutsus. Ainult et tema ja selle mäe vahel oli jõgi ja mägi nii kaugel. Mõtte peale, kas ei saaks sinna kuidagi lähemalt, sosistas sisemine hääl – esimest korda naise elus nõnda selgelt – et siinsamas on ju rippsild.
“Kogu see teekond oli nagu Neale Donald Walschi raamatust “Jutuajamised jumalaga”, ehkki ma Walschist tollal midagi veel ei teadnud. Alles hiljem sain aru, ah et sellised need jutuajamised siis ongi, kui su sees on ühtäkki teadmine. Sain sel teekonnal oma küsimustele kogu aeg vastuseid, mida polnud kunagi saanud. Nii et vahepeal oli tunne, et äkki ma mõtlen neid ise välja,” lagistab ta. “Aga tõesti, see kõik toimus nagu mingis täiesti teises dimensioonis.”
Retke alguses, kui ta hinge puges kartus, et kus ta nüüd siis on, ihuüksinda ja puha, tuli rahustav sõnum, et temaga on kaasas lind, kes teed näitab. Oligi. Hüüdis hämaras tsiudi ja juhatas kätte teeotsa. Kella üheks öösel oli Kristi nelja-viie tunnise ronimise järel jõudnud pilvedest kõrgemale 2000 m peale. Mäe teiselt küljelt allatulemine võttis tunnikese, päevalgi hõreda liiklusega Islandil sai ta kohe auto peale ning jõudis sutsti oma peatuspaika.
Aga lind? Kristi oli ta mäest alla tulles sootuks unustanud, kui ühtäkki autos istudes nägi üht tiivulist madallennul auto ette tuiskamas, ümber pööramas ja niisuguse kiirusega auto poole tuhisemas, et roolis istunud naine ehmatusest vaid ahhetada jõudis… ja lendu tõusnud ta oligi. Aga miks palverännak?
Pilvepiiril jalgu puhates tundis Kristi, et ei taha sellest häälest,
sellest teadlikkusest enda sees lahkuda. Kohe saabus vastus:
ma olen ju kogu aeg olemas, ainult küsi ja kuula.
Mõtte peale, kas kodus oleks kedagi, kes teda enesearengu teel edasi aitaks, ilmus – Aivar Haller. Kristi polnud temaga kunagi kohtunud, teadis vaid nime järgi. Kuna aga kogu see mäeretk teda nii sügavalt puudutas, otsis mehe üles. Aivar on Kristi mentor tänaseni, toob talle tarvilikke teadmisi hetkel, mil ta neid vajab ning on juhatanud temani nii Walschi, Human Designi kui TimeWaveri.
KELLAVIIEHOMMIKUD
Kristi hommikud algavad kell viis. Kõigepealt dressid selga ning 20 minutiks parki jooksma ja jõutrenni tegema. Kodus tagasi natuke joogat, dušš ja uuesti voodisse linade vahele 20 minutiks mediteerima.
“Teaduslikult on uuritud, et kell viis hommikul on suurepärane aeg õnnehormoonide endorfiinide käivitamiseks, mil need tekitavad ajus niisuguse võnkesageduse, et sa suudad magama jäämata minna sügavasse meditatiivsesse seisundisse
ning alustad oma päeva eriliselt erksa enesetundega.” Ta on elu aeg olnud uudishimulik ja tahtnud “kõik” asjad enda peal ära kogeda. Kõige lõppu toimetab ta 20 minutit oma päevaga ehk kirjutab voodis istudes poolmeditatiivses olemises märkmikusse vähemalt viis soovi, mida ta päevalt tahab. Näiteks tööga seotult, et tänane lõikus selle patsiendiga õnnestub suurepäraselt ja paranemine toimub imeliselt. Lõppu lisab veel pitserina kinnistamiseks: nii see on.
Soovimiseks ja nõndamoodi päevale energeetiliselt plussmärgiga hakatuse andmiseks pole vaja ennem ei joogatada ega mediteerida.
Küll aga tuleb soovid kirjutada üles mitte kujul “ma tahaksin”, vaid: täna olen ma rõõmsas ja mõnusas voolamises ning mu juurde tulevad parimal moel parimad asjad minu kõrgeimaks hüvanguks.
“Mõttel on jõud. Kui sa selle mõtte veel oma käega paberile paned või veel parem, kõva häälega välja ütled, muutub see veelgi tugevamaks. Ning annad siis kõiksusesse tööle ja… unustad. Oma soovides peab olema aga väga teadlik,” tähendab ta. Veel annab Kristi nõu kogeda elu läbi nautimise ja rõõmu, mitte valida kannatust ja kurbust. Pea püsti, selg sirgu, sest sa oled imeline!
Alistu imedele.
ELA SÜDAMES
Hommikust voodiskirjutamist, küll veidi teisel moel, teeb ka Katariina Helena. Ent kohe ärgates esimese asjana. Kirjuta lihtsalt mis tuleb, ära aja järge punktidel, komadel ega lauseehitusel, sest seda kirjapandut ei loe sa kunagi. Aga
saad enda seest, kui mõtted veel virgunud pole, välja selle, mis nähtud saamist ja vabastamist vajab. Taoline teraapiline kirjutamine on iseäranis hea neile, kel pole kedagi, kellele turvaliselt südant puistata.
“Ma olen õnnelik inimene, sest saan ise oma aja üle otsustada, nii et võin kirjutada nii kaua kui tarvis. Hiljem põletan need paberid sõprade juures lõkkes ära. Ka olen loonud nii, et kui mul on vaja olla iseendaga, mingeid protsesse tunnetada ja kogeda, juhtub mul klientidega rahulikum periood,” jagab kakskümmend aastat kosmeetikuna töötanud naine. Viimased paar aastat on ta pühendunud ainult jalgadele – mu enda jaoks tundub see kuidagi eriti pühalik viis teenida, teenida teist inimest. “Tead, nii ilus on hoida turvalist ruumi, milles inimene ennast avada ja endas toimuvat jagada saab.”
Kõva häälega iseendaga või iseendale asju selgemaks rääkida soovitab ka Katariina Helena. Peaks tal juhtuma mõni äpardus, no läheb midagi nässu või upakile, lohutab end sõnadega: no mis sa nüüd tegid, kallikene ning mõtiskleb, oli ta iseendas ikka kohalolus… mida see koht talle näidata soovis.
Ennast tuleb armastada, mitte madaldada ja maha teha, sest iga su rakk kehas tunneb ja kuuleb, kuidas sa reageerid. Just nii, nähtamatuid ja kuuldavaid sõnumeid jagades me ise oma reaalsust loomegi.
“Iseendast hoolides saame sama pakkuda ka teistele, südames elades saame jagada armastusest kantud olemist, millel on kõike tervendav jõud ja vägi. Ja see loob imesid,” meeliskleb habras haldjas.
“Soovides ei keskendu ma sellele, mida tahaksin omada, vaid pigem sellele, mida tahaksin tunda, ning minuni hakkab tulema kõik, mis toetab, et tunneksin end tasakaalus ja õnneikuna…
Aga jah, selleks tuleb olla südames.
Teekond peast südamesse on aga kõige pikem ja seda ei saa astuda mitte keegi teine kui sina ise.”
•
Iidne Ho’oponopono palve.
Siit saad lugeda Hawaii iidsest andestamispalvest Hoʻoponopono ja teistest imelistest juhtumistest Katariina Helena elus.
Ja siit nende õilsate hinge- ja vaimuomaduste kohta, millest loos juttu: andestamisest, armastusest, tänulikkusest, õnnelikkusest, teadlikkusest.
Katariina Helena ja Kristi fotod – Triin Maasik, delfiinikaart – Pinterest, Ho’oponopono – consciouslifenews.com
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 