kogu aeg armunud

“Ma olen kogu aeg armunud… elusse enesesse. Armastuseks pole palju vaja, sest kui oled voolavas ühenduses, oledki kogu aeg armunud seisundis,” lagistab Aura – joogaõpetaja, kunstnik, seikleja, ema, tütar ja õde, ehkki tegelikult ei tahaks ta ennast üldse mingite rollide kaudu määratleda, sest: “Kui koorid inimese täiesti paljaks kõigest välisest, tuleb nähtavale see, kes ta päriselt on.”

 

Kohtusime AURA MENGELIGA tema kodulinnas Pärnus. Ja valisime jutustamiseks mitte mõne kohviku, vaid Janne Ristimetsa Tantsustuudio, sest ma tahtsin oma kehaga ära kogeda Aura kiigujoogatrenni. Etteruttavalt ütlen, et olen kiigujoogast täiesti vaimustuses! Ja hea, et me stuudiosse läksime, sest selleks ajaks, kui me oma jutustamised lõpetasime, olid kohvikud oma uksed juba ammu sulgenud. Mu lugu Aurast ja Auraga ilmus ajakirja Tervis Pluss 2021. aasta juulinumbris.

Ta on ka vee-, trummi- ja metshaldjas.

“Maailm on ühtaegu nii hingeavardavalt ilus kui ka hingematvalt valus, paradoksaalne ja müstiline – kuidas saab sellesse mitte armuda. Täna hommikulgi mööda linna uidates, hingates enesesse seda ilu ja elu, armusin uuesti. Mitte millessegi… mitte kellessegi… Lihtsalt Elusse. Jäägitult ja lõputult. Tingimusteta. Ja läbi selle kõigesse ja kõigisse. Kõik muu on selle kogemusseisundi tagajärg, kõrvalprodukt ja see kõik on pidevas muutumises, aga tunne ise – alati kohal, mind muutumatu allhoovusena kandmas. Minu eluarmastus on Elu ise,” on Aura kunagi kirjutanud.

Praegu tunnistab 36-aastane naine, et oma kirele – kirjutamisele – on ta häbematult vähe tähelepanu ja aega jaganud. Peaks tal olema jäänud elada kuus kuud, siis ta ainult kirjutakski. Kirjutaks lõpuni oma kuus-seitse pooleliolevat raamatut, et valada vormi kogemused ja inspiratsioon, mida ta elult saanud on.

VÄÄRTUSHINNANGUD METSATALUST

Armastuseks pole Aura sõnul palju vaja, sest kui oled voolavas ühenduses, oledki kogu aeg armunud seisundis.

Selle teadmise sai ta lapsepõlves Haanjamaa metsade vahel. Neil polnud ei telekat, raadiot ega meele-lahutust, s.t meel ei olnud tervikust lahutatud. Kodu ei olnud neli seina, vaid loodus su ümber. Kitsed ja jänesed hoovi peal, ilvesed metsas, konnakullesed tiigis, lilled, talvel rinnuni lumehanged. Kui oli söögiaeg, vilistas ema lihtsalt lapsed metsast tuppa.

Pere teise lapsena sündinud Aural, kes vanemate sõnul tuli siia maailma juba koos oma ebahariliku nimega, sest oli olnud nii helge ja helendav, on neli õde-venda. Loomingukanalid – igaühel omal moel – on avatud neil kõigil.

“See suure perena koos- ja üksolemine oli lapsena minu jaoks nii loomulik. Kui mõtisklen oma väärtushinnangute üle, on nende juured paljus just sealt metsatalust, kus möödusid mu esimesed viis-kuus eluaastat. Tundsin alati, et ema-isa näevad meid avaramana kui lihtsalt keha. Mul oli ruumi olla mina, selles väikeses Auras ei olnud lõhestatust, olin terviklik,” mõtiskleb ta. “Ehk just tänu sellele tunnen ma alati, et elu on turvaline. Olen hoitud, ükskõik, kuhu lähen.”

Ema ja isa Aura silmade ja pintsli läbi.

Nii oli see keskkooli lõpus kahekesi koos poolteist aastat noorema õega läbi Euroopa Hispaaniani ja tagasi hääletades, kus oleks võinud juhtuda mida iganes. Või 19-aastasena Islandile lapsehoidjaks minnes või Balil kõrgest kosest alla hüpates või üksinda tuhendekilomeetrisel Camino de Santiago palverännakul kõndides. Ei, Aura ei ole hulljuge. Tal on alati varuks plaanid A, B ja ka C.

FANTASTILINE MESILASSÜLEM
Mesilassülem ehk My Fantastic Four nagu Aura oma pesakonda kutsub, tähendab teda ja ta kolme last, kes on ilmale tulnud kodus ja valuvabalt ning kelle kohta Aura senini imestab, kuidas sünd iseloomujooni nii täpselt peegeldada suudab.
14-aastane Aurora, kes sai nime virmaliste Aurora borealis järgi, tuli ilmale 30 tundi. Ja ta ongi laps, keda ei saa tagant kiirustada, kes on ühe jalaga siin ja teisega kusagil kõrgustes. 12-aastane Reynir Theodór on soe ja hoolitsev haldjasviiking, keda sünnitades laulis Aura indiaanilaulukesi, tantsis ja tundis end hästi mugavalt.
8-aastane Arabella ehk Bella – tasakaalukas tulesäde, kes ema meelest on mõnikord küpsem neist kõigist, saabus kiirelt kahe tunniga.

Auroras ja Reyniris on Islandi verd. Ehkki Aura oli mõelnud olla sel saarel vaid ühe suve, kohtas ta seal oma laste isa ja jäi viieks aastaks. Tegelikult läks ta sinna ennast aga kokku lappima. “Mul oli tormiline ja varane teismeiga. Ebaterved suhtemöllud ja ennasthävitavad harjumused. 16-aastaselt läksin kodust Surjust ära Pärnusse kooli. Vanemad lõid käega, sest ma olen ju kangekaelne Jäär,” meenutab Aura raju aega. “Õnneks tuli mul keskkooli lõpus mõistus pähe, et elupõletamisega lõhun ma ainult iseennast. Mu keha oli nii väsinud ja ma ise nii ribadeks.”

Lapsepõlvest teadis ta terviklikkuse tunnet, mil kõik on sinu sees olemas.

Kui see teismelisena kaduma läks, hakkas ta terviklikkust otsima välisest. Nüüd mõtiskleb ta oma tollase elu üle, et ju tal oli oma kesktee tunnetamiseks vaja kogeda ka seda teist äärmust, toda kaost ja anarhiat.

Islandil leidis ta jooga, hakkas maalima, õppis ära islandi keele. “See saar on tervenemiseks imeline koht.

Hõredus ja rahu, mida sa siin saavutad meditatsioonis, on seal olemas iseenesest. Islandil on küllusteadvus ka puuduse ajal.”

Lapsed otsustas Aura ilmale tuua Eestis, kellest kaks vanemat on sündinud Pärnu lähedal metsamajakeses, kuhu naine mõlemal korral suure kõhuga viimasel hetkel lendas ja mees talle kohe ka järele tuli.

Metsamajakene – Aura vaikne pelgupaik Pärnu lähedal.

…ja siis mindi lahku. “Me jäime kinni ema-isa rolli, ei osanud kasvatada naise-mehe suhet. Aga ma olen osanud valida oma lastele suurepärased isad. Iseendale partnerit mitte nii hästi.

Kooseluks ainult armastusest alati ei piisa.”

Bella isa on eestlane, kellega Aura kohtus Eestis tagasi olles ja kellega nad käisid abielu päästmiseks aasta kestnud Imago paariteraapias, mis tähendas tohutut tööd iseendaga, kuni kummaski ei olnud enam järel süütunnet, etteheiteid ega enese kaotamist oma emotsiooni ja valusse. Nad lahutasid nii, nagu olid abiellunud – käest kinni hoides.

JOOGA MATIL JA LAE ALL
Oma valutute sünnituste eest tänab Aura joogat. “Ma ei ole sünnitades lapsi kunagi välja pressinud, vaid alati lõdvestunult ja pehmelt vette hinganud. Jah, on pingeseisund, ent mitte valuaisting,” tähendab ta.

“Keha tahab loomult olla elastne ja pehme, kui oled aga jäik ja krambis, olgu pingest või hirmust, põrkub energia justkui vastu seina ja tekibki valu.”

Joogatundides hakkas Aura Islandil käima mitte ainult hinge ja meele tervendamiseks, vaid ka enda füüsiliseks tugevdamiseks, sest keha oli ta nõrk koht. Nüüd on ta 15 aastaga arendanud oma füüsise läbi tahte, pühendumise ja õppimise endale tugevaks toeks. Ja no see idüll Islandil… Jalutas kodust pisikesse sinisesse majja ookeani ääres, kus nad kümne naisega lainetekohina saatel joogatasid ja kus teinekord  tuiskas uksetaguse nii lund täis, et nad väljagi ei saanud. Sealt majakesest tema joogateekond alguse saigi.

Aura suudab oma kehaga teha imeasju.

Tagasi Pärnus kutsuti Aura hatha-jooga tunde andma. Siis tuli beebiootajate jooga, mida ta oli teinud ise lapseootel ning teadmisi lisaks juurde uurinud. Edasi emmede ja beebide jooga, sest eks joogatas ta ju koos oma imikutegagi. Nüüd annab lisaks erinevaid õhujooga stiile.

Mina sain kõigist neist Pärnus Janne Ristimetsa Tantsustuudios Aura juhendamisel maitsta kiigujoogat. Ebamaine kogemus! Kõikusin põranda kohal pea alaspidi ja trikitasin kiigulinal seistes. Lapsepõlve turnimised tulid meelde. Ja see lõpulõdvestus… loksud justkui ookeanilainetel täies pikkuses lina sees nagu emaüsas. Ja siis mudib Aura su siia ilma tagasitoomiseks hellalt läbi nii su varbad kui pea ning tammub lõpuks pehmelt jalataldade ja kätega läbi su selja. Oeh, seda keha trimmivat õndsust läheks kogeks veel ja veel, aga Tallinnas ei tee seda minu teada keegi. 

Mina kiigujoogatamas.

Aura ise iga päev ei joogata. Teeb enesetunde järgi, võibolla seisab pea peal, võibolla ripub. Ning see, milliseid poose ta keha võtta suudab, paneb ikka ahhetama!

ISEMOODI SÜNNIPÄEVAD
Tal on äge traditsioon tähistada oma sünnipäeva aprilli alguses ihuüksinda. Minna sinna, kuhu süda kutsub ja teha seda, mida hing ihkab. Esimese soolotripi tegi ta Rumeeniasse, kus kinkis endale uhke üleselja tätoveeringu. Otsis mitu aastat seda õiget meistrit, kellel on silma, kunstiannet, maitset ja oskusi. “Minu jaoks on hästi oluline, kelle ma oma naha alla lasen. Iga kunstnik jätab ju loomingusse tüki oma hingest,” kostab ta ja lisab itsitades, et isegi alasti olles ei ole ta enam kunagi päris paljas.

Laskis teha kirsiõied, sest Jaapanis ja Aasia kultuuris tähendavad need armastust, rõõmu, lootust, uut algust, hetkes olemist. Nad on ka vaimse kasvamise märk. Tahtis midagi naiselikku, sest temas on jõulist mehelikku ma-saan-kõigega-hakkama energiat niigi palju.

Sünnipäevakingitus iseendale selja peal.

Järgmisel aastal hüppas Balil alla 16 m kõrgusest kosest. Kolmandal kutsus kokku sõbrad, et koos kanuutada, tantsida ja koosolemist nautida. Koroonasünnipäevad on pidanud oma metsamajakeses saunatades, jões sulpsates ja lõket tehes.

Eks oli omamoodi sünnipäevareis ka kahe aasta tagune Camino de Santiago palverännak Hispaanias. Ikka üksi. Tegelikult tahtis ta minna sinna juba keskkoolis pärast Paulo Coelho “Palverännak: Maagi päeviku” lugemist. Siis tulid lapsed ja kui oled beebiootel või imetad sa Caminost ei mõtle. Ent ühel hetkel see kutse enam rahu ei andnud. Ema ja Moona lubasid lapsi vaadata, tuttav andis varustuse ja läinud ta oligi. Kaheks kuuks. Kõndis kokku 1000 km, keskmiselt 20 km päevas, mõnikord ka 50 km. Turjal 15-kilone seljakott. Ilma ühegi villi või vigastuseta. Alustas öösel nelja paiku tähistaeva all, kristalselges õhus, mil kõik ümberringi magas. Kell seitse tõusis päike ja kella 11 paiku tuli lõpetada, sest ilm muutus talumatult kuumaks.

“Kõndimine on tõeline meditatsioon ja inimkehale kõige loomulikum liikumisviis.

Caminol astusin ma välja kõikidest rollidest ema, tütre, partneri, õe, joogajuhendajana. Olin Aura ilma ühegi sildita. Ma poleks saanud seda kogemust, kui ma ei oleks üksi läinud,” meenutab ta. Koju jõudes ei raatsinud seljakottigi ära võtta, sest see tähendanuks, et rännak ongi päriselt läbi. “Selline tunne oli, et seljakotiga olen ma nagu koduga tigu. Aga ilma olen nagu nälkjas.”

Camino de Santiago palverännakul, seljas kogu elu kaheks kuuks.

Aura randmelt piilub pärlikarbi kujutisega tätoveering – Camino sümbol.

Et ta ei unustaks usaldada elu. Ei hakkaks elult märke saades kahtlema,
et äkki see ei ole ikka see. Kui sa igal teeristil noolt nähes kõhklema jääksid, ei teeks sa elu sees oma palverännakut ära.

NAISEKS KASVAMINE JA TEISED KUNSTID
Joonistamiskihk on Aural juba kooliajast tänu kunstikoolis käinud vanema õe innustusele. Oma esimese maali tegi ta Islandil. Maalib praegugi, mil köögi- või elutoapõrand stuudioks muutuvad. Või käib kodudes seintele tellimustöid joonistamas. Aura kunsti saab imetleda siit lehelt. Ühel päeval tahaks ta aga vahetada oma maalipintslid tätoveerimisnõela vastu. Et luua kunsti naha, mitte lõuendi peale. On selle unistuse jaoks käinud tolle Rumeenia tätoveerimismeistri koolitusel, uurinud vastavat loodusrahvaste pärandit. Oma viimase suure tätoka – pildi kiilide, mustikate ja muude lapsepõlvetalu taimedega – joonistas ta ühel kevadhommikul käsivarrele. Tätoveerijast sõbranna, nähes seda, kutsus: tule, teeme ära! Tegidki, öö läbi, lühikeste pissi- ja teepausidega 14 tundi järjest.

Aura maal “Transcendence”.

Eks omamoodi kunst ole ka naiseks kasvamine. Nagu Aura ise ütleb, oli ta teismeiga mehelikus energias. Emadus ja jooga tõid ta pehmusesse. Lastega palju üksi kodus olemine tõi tagasi meheliku energia, sest sa pead ju hakkama saama.

Perenaise energia on mehelik, armastaja oma naiselik.

Tema naiseks ja iseendaks kasvamine on käinud paarisuhete kaudu. See on olnud jõudmine suhte püsimise nimel iseenda kaotamisest ja äraandmisest taas oma terviklikkuse ülesleidmise juurde. “Ma olen olnud nagu amööb, kes võtab selle kuju ja rolli, keda partneril vaja on. Ja siis ühel hetkel jõudis mulle kohale, et aga kes ma siis ise olen. Nüüd on see etapp mu elus lõppenud ja alanud on iseenda tee. Ma olen ka üksinda piisav ja terviklik.

Sellises olemises pole paarisuhegi enam väärtuste vahetamise vorm ja enda täiendamine läbi kellegi teise, vaid sügavam koosloomine ja jagamine,

kasvukeskkond juba kahe terviku vahel, mille aluseks on vabadus kõndida armastuses ja aususes oma südame teed,” poetab naine, kes ei tahaks enda juures muuta ühtegi asja, küll aga kogu oma olemuse terviklikkuses aina kasvada ja areneda.

Aura annab joogatunde ka beebiootajatele.

Eks 1000-kilomeetrisel Camino-rännakul kulu lihaste venitamiseks ka väike spagaat ära.

Õde-venda Aura ja Johannes.

Fotod: haldjana ja tätoveeringuga Aura – Triin Maasik, lapseootel Aura – Nele Tasane, õde-venda – Ehtel Kanarbik, ülejäänud – Aura Facebooki lehelt, mina kiigujoogatamas – Aura tehtud.