igatsus

Elas kord Kiisu. Must, kohev, salapärane, kollasilmne, ulakas, hääletult kõndiv. Ta tuli kuskilt, kuskohast, ei tea. Võibolla tähtederiigist, võibolla Kassiopeialt, aga kindla peale oli ta tehtud tähetolmust. Ta oli hea, üdini, aga ta oli üksi. Tundis end üksi. Ei, mitte mahajäetu, hüljatu või väljatõugatuna. Ta lihtsalt tahtis olla mitte-üksi.

 

Kellegagi koos nurruda, hiiri püüda, maailma avastada, teineteise kaisus magada, teineteise kasukat sugeda, nagu emakass oma poegadega või kassipojad omavahel teevad. Talle oli tuttav pilt mingist ammusest ajast – ta päris täpselt ei teadnud, kas ta oli seda pilti kusagil näinud või oli ta seda kunagi ehk ise kogenud – et istuvad kaks kassi katuseharjal, kõrvuti-kõrvuti, sabad embamas. Tähistaevas ja kuu nende üle vaatamas. Ja nad lihtsalt istuvad, vaikuses, teineteise kõrval ja tunnevad, et on koju jõudnud. Et neile mõlemile on sõnadeta kõik selge, nad ei pea teineteisega mitte midagi rääkima, sest teavad, tunnevad, naudivad, nurruvad, elavad. Koos. Ja see on lihtsalt nii ilus, nii täiuslik, nii lõpmatu, nii ülev, nii hinge lennutav. Nii siin ja praegu, ja ka kõiksuses ja igavikus olev.

…Ja kui nad kuhugile rännanud või ära lennanud ei ole, istuvad nad seal kahekesi, üksolemises ja iseolemises teineteise kõrval senini. Musi!

kirjutatud Koolimäe loomemajas. november 2022. retriidil Üksildusest hoitusse. mu elu esimene omakirjutatud muinasjutt. inspiratsiooniks toosama Kiisu pildilt.