☼pure! Perú

colca-orus“Sa oled ju sealt pärit,” pahvatas mu intuitsiooniga õnnistatud tuttav, kui kuulis mu Peruusse minekust. Seda tunnet, et nüüd lõpuks koju olen jõudnud, ei tulnud, aga koduselt hästi tundsin end seal küll. Vaatamata kogetud ekstreemsustele. Või ehk just tänu neile!?

 

Oma iidses kodus – Peruus – käisin ma 2007. aasta novembris. Mitte pealinnas Limas, vaid hoopis kunagises inkade pealinnas Cuscos saatis surisev kõhutunne mulle sõnumi, et see ongi see, üks mu ürgsetest kodupaikadest. Lugu reisist ilmus ajakirjas Üks 2008. aastal.

Minu lemmikmemm Colca orust. Elus palju vatti näinud, aga silmis ei kübetki kibestumist. Hoopis piiritu soojus ja elutarkus. Minu sügav kummardus!

Minu lemmikmemm Colca orust. Elus palju vatti näinud, aga silmis ei kübetki kibestumist. Hoopis piiritu soojus ja elutarkus. Minu sügav kummardus!

Inkade kadunud linnast Machupicchust, müstilistest Nazca joontest ja naljaka nimega Titicaca järvest teadsin juba teismelisena. Aga et ma neid ise kaema pääsen. No ei, nii kaugele said nõukaajal ainult diplomaadid, eesrindlikud komnoored või KGB nuhid. Nüüd olin minagi seal, oma unistustemaal.


KÕIKVÕIMSAD ANDID

Võtavad sõnatuks… suursugused ja müstilised Andid – maailma pikim mäestik, põhjast lõunasse 9000 km.

Võtavad sõnatuks… suursugused ja müstilised Andid – maailma pikim mäestik, põhjast lõunasse 7000 km ja maailma kõrgeima vulkaani, Tšiili-Argentina piiril asuva 6893 m kõrguse Ojos del Salado kodu. Andide kõrgeim tipp on 6962 m Aconcagua Argentinas.

Andid võtsid hinge kinni sõna otseses ja kaudses mõttes. Nii igavikulised, majesteetlikud ja võimsad! Imetlesin nende hiiglaste ilu mokk töllakil. Peruu kõrgeimat 6768 m Huascarani ma ei näinud. Tema jäi tükkmaad põhjapoole, see-eest käisin ära 4800 m kõrgusel mäekurul. Mõelda vaid, et Austraalia ja Okeaania kõrgeim Carstensz Pyramid, mille otsa Alar Sikk ja teised meie vaprad alpinistid ronisid, on vaid 84 m kõrgem! Sina aga lihtsalt astud bussist välja, jalutad ringi ja kaed kividest laotud tornikesi – kõikjale jäetud ohverduspaiku. Ainsaks elusolendiks peale laamade, suveniirimüüjate ja turistide oli selles troostitus kandis ichurohi – tõeline tegija. Suudab kasvada kõrgel ning kõlbab ühtviisi nii katuse tegemiseks, nööri punumiseks, kolde alla panemiseks kui ka maiuspalaks laamadele ja tema sugulastele alpakadele, vikunjadele ja guanakodele. Inkade rippsilladki olid pampa-stepirohust meisterdatud.

Improviseeritud suveniiripood La Raya mäekurul 4313 m kõrgusel.

Improviseeritud suveniiripood La Raya mäekurul 4313 m kõrgusel.

Kuna keskmine kõrgus Andides ringi sõites jääb 3000–4000 m kanti, on õhk nii hõre, et hing jääb kiiremalt astudes pidevalt kinni. Austraallannast pensionär, kes mulle 3830 m kõrgusel asuvas Punos kaugekõnepunkti kätte juhatas – muide, Eestisse saab Titicaca “pealinnast” helistada superkuuldavusega imeodava raha eest – hoiatas Don’t gallop! Ju ma siis iseendalegi märkamatult tormasin. Ent oli ka põhjust. Õudus nimega soroche oli mu maha jätnud!


ENERGIARÖÖVEL
SOROCHE

Kohalik onu oma laamadega 4800 m kõrgusel. Tatsusin minagi soroche-pohmellisena seal ringi. Piltigi tegin.

Kohalik onu oma laamadega 4800 m kõrgusel. Tatsusin minagi soroche-pohmellisena seal ringi. Pildigi tegin.

Kõrgmäestikuhaigus tabab, kui tõusta järsult üle 2500 m. See on saatanlik kogemus! Sain teda tunda reisi esimesel Andide päeval, mil olime teel Lõuna-Ameerika kauneimast linnast Arequipast Colca orgu, ületades vahepeal tollesama tornikestega mäekuru. Tõusta poole päevaga 2,5 km on karm katsumus isegi elukutselisele mägironijale, saati siis eestlasele. Ei aidanud isegi kokalehtede – just, nendesamade, millest kokaiini tehakse – põses nätsutamine. Koll saatis mulle kallale jalustniitva väsimuse, ent magamisest ei tulnud välja midagi, sest pea lõhkus, justkui oleksin selle kruustangide vahele unustanud, rõhk mu sees tahtis kõrvadest välja pursata ja külmavärinate eest pugesin tekikuhja alla peitu. Palusin appi igasuguseid jõudusid, et see zombism ometi lõpeks. Aga ei, öösel vaakusin jubeduse ja veel enam jubeduse vahel.

Hommikul otsustasin kangelase mängimise lõpetada ja mangusin giidilt sorochepilli. Õhtuks olin taas mina ise. Õndsus! Muide, sama paha pidi olema Andide elanikel, kui nood rannikule lähevad.

Mis aga kokasse puutub, siis kuulub ta ammusest ajast kohalikku kultuuri kui abimees hapnikuvaeses õhus hakkamasaamiseks. Kuivatatud kokalehti müüakse vabalt, kokat pistetakse kommidesse, virgutav kokatee mate de coca oli hotellis alati olemas. Ent Euroopasse kaasa võtta giid teda ei soovitanud. Narkokoerad nuuskisidki lennukoridoris läbi kõik Limast Amsterdami saabujad.


SALAPÄRASED NAZCA JOONED

Kui nüüd hästi vaadata, siis paremat kätt mäekese küljel on astronaudi kujutis. Kuna minilennukis oli tegu, et mitte oksendama hakata, ei jäänud mul pildile ei kondor, ämblik ega teised olevused.

Kui nüüd hästi vaadata, siis mäekese paremapoolsel küljel on astronaudi kujutis. Kuna minilennukis oli tegu, et mitte oksendama hakata, ei jäänud mul pildile ei kondor, ämblik ega teised olevused.

Soroche kõrval oli 6-kohalise Cessnaga pooletunnine tiirutamine Nazca joonte kohal lapsemäng. Hiiglaslikke loomade ja lindude kujutisi peetakse senini suureks mõistatuseks. Saab neid ju näha vaid õhust, tehtud on nad aga siis, kui lennuki leiutamiseni jäi pea kaks tuhat aastat!

UNESCO maailmapärandi nimekirja kuuluvate joonte seas on 180 m pikkune sisalik ja 130 meetrine kondor. 110 m pikkune rõngas sabaga ahv pole aga mitte rannikulähedase Nazca, vaid tuhatkond kilomeetrit teiselpool Ande asuvate vihmametsade elanik, nagu ka fregattlind või kapuutsämblik. Müstiline! Ja öökullipeaga tegelane mäeküljel nägi välja kui pesuehtne skafandris astronaut.

Nazca kõrb maa pealt. Peegelsile, kivikõva ja igasugused jooned nähtamatud.

Nazca kõrb maa pealt. Peegelsile, kivikõva ja igasugused jooned nähtamatud.

200 eKr kuni 600 pKr tehtud jooned on tänini alles tänu Nazcat kaitsvatele ahelikele, kuivusele ja kipsile, mis hoiab pinnase tugeva. Sellele sai kinnitust, kui kivikõrbest jutipulgana läbi tõmmatud Panameerika maanteel tasandikku maa pealt uurisime. See oli sile kui peegel ja kõva kui teemant. Peenemate joonte vedamiseks tõstsid nazcalased kõrbepinda katvad tumedad kivid vajalikust kohast kõrvale, et nähtavale ilmuks heledam pinnas, laiemate jaoks uuristasid vaod. Jooni peetakse maailma suurimaks astronoomiliseks kalendriks, ohverduspaikadesse viinud teedeks, maa-aluseid veesooni näitavateks radadeks, aga ka maaväliste lennumasinate maandumispaigaks. Ehkki viimane teooria kõige ebateaduslikum on, meenutasid siledapinnalised trapetsid ja ristkülikud mulle küll pigem maandumisradu kui tseremooniaväljakuid. 


IMELISED INKAD

Püha org – inkade impeeriumi süda Urubamba jõe orus. Ainult siin kogu Peruus on võimalik lühikese ajaga laskuda Andide pilvemetsast Amazonase džunglisse.

Püha org – inkade impeeriumi süda Urubamba jõe orus. Ainult siin kogu Peruus on võimalik lühikese ajaga laskuda Andide pilvemetsast Amazonase džunglisse.

Seletamatut jagub Peruus veelgi. No kuidas suutis üks rahvakild saja aastaga – just nii lühike oli inkade riigi Tawantinsuyo õitseaeg – rajada Kolumbuse-eelse Ameerika rikkaima impeeriumi, mis ulatus põhjast lõunasse 4500 km ning hõlmas lisaks Peruule tänapäeva Kolumbia, Ecuadori, Boliivia, Tšiili ja Argentiina alasid! Tema tohutut territooriumi kattis inka radadest koosnev teedevõrk pikkusega pea 40 000 km. Töötuid polnud ja raha ei tuntud, ehkki hõbedat ja kulda jagus. Abielu oli kohustuslik, ent enne võis aastakese prooviks koos elada. Mitmenaisepidamist said endale lubada siiski vaid ülikud.

Inka risti chakana kujuline pursskaev Pühas orus oleva keraamikatöökoja õuel.

Inka risti chakana kujuline pursskaev Pühas orus oleva keraamikatöökoja õuel.

Ratast, atra, rauda ja kirja – mis minu arvates meelega hävitati – see kõrgkultuur ei tundnud, oskas aga teha koljuoperatsioone, aretada taimi, mida maailmas siiani toiduks kasutatakse ning oli suurepärane kosmosetundja. Kogu elukorraldust juhtis taoistlik yin ja yang – püüd tasakaalu poole iseenda, looduse ja universumiga. Inkade elutarkus ja filosoofia võeti kokku 12-kandilisse inka risti chakana, mida praegu talismanina müüakse. Selle neli külge tähistasid ilmakaari ja impeeriumi nelja provintsi, risti keskel olev auk aga riigi südant, pealinna Cuscot. Chakana astmed sümboliseerisid inkade maailma kolme dimensiooni: hingede, jumalate ja tähtede riiki, mida esindas kondor, maist riiki, mida esindas puuma ning surnute riiki, mida esindas madu. Ka kujutasid need inkadele olulisi väärtuskolmikuid: tööd riigi, kogukonna ja perekonna heaks, tõearmastust, ausust ja tublidust ning tööd, armastust ja teadmisi.


PERFEKTSUSE TIPP QORIKANCHA

Inkade ehituskunsti musternäide pühas templis Qorikancha – nende siledakslihvitud ja mördita laotud kivimürakate vahele ei mahu isegi õhuke paberileht.

Inkade ehituskunsti musternäide pühas templis Qorikancha – nende siledakslihvitud ja mördita laotud kivimürakate vahele ei mahu isegi õhuke paberileht.

Mõtle, kui saaksid küsimusele: Mis rahvusest sa oled? vastata: Olen valitseja. Sõnaga “inka” nõnda ongi, sest see tähendab ketšua keeles nii indiaani hõimu kui sellest pärinevat valitsejatekihti.

Legendi järgi sai kõik alguse 12. sajandil, mil Titicaca järvest ilmunud päikesejumal Inti poeg rajas Cusco orgu asula. Paarsada aastat hiljem oli sel pealinna staatus ja puuma kuju. Jalutasin ringi nii tolle metskiisu kujuteldavas peas Saqsaywamani kindluses, südames keskväljakul kui ka kõhus Qorikancha templis.

Kolm korrust inimesest kõrgemaid kivimürakaid inkadele pühas Saqsaywamanis.

Kolm korrust inimesest kõrgemaid kivimürakaid inkadele pühas Saqsaywamanis.

Saqsaywaman on tänini au sees paik, sest 24. juunil peetakse seal inkade tähtsaima püha Inti Raymi auks eestlaste tantsupidu meenutavat päikesefestivali. Ehkki koha kunagisest vägevusest on alles vaid veerand – ülejäänu tassisid konkistadoorid laiali, jätkub suursugusust ohtralt. Kolmel tasapinnal on külg külje kõrval tohutud tahutud kivilahmakad, mille alumise “korruse” omadel kõrgust kolm meetrit ja raskust 300 tonni. Ent laotud on nad üksteise otsa mörti kasutamata nii, et isegi paberileht kahe müraka vahele ei mahu! Müürikunsti kõrgemat pilotaaži nägin aga inkade tähtsaimas pühamus Qorikanchas. Kunagi oli see ehitud kuldplaatide, kalliskivide ja värvilistest linnusulgedest kangastega. Praegu on hiilgusest järel imesiledaks lihvitud seinad, mis tänu inka ehitusmeistrite tarkusele maavärinatele vastu pidanud. Nimelt on kõik ehitised sissepoole veidi kaldu ning seintes asuvad nišid, ukse- ja aknaavad trapetsikujulised. Qorikanchas olin tunnistajaks äärmuseni viidud perfektsionismile – et templimüür tõesti täiuslik välja näeks oli kahe kivitahuka vahele sokutatud veel pöidlaküüne suurune kivike!


KADUNUD LINN MACHUPICCHU

Vaade Machupicchul olles Waynapicchule. Tüüpiline turistikas, aga eks proovi ilma selleta öelda, et inkade kadunud linna oma silmaga nägid ja jalgadega puudutasid:)

Vaade Machupicchul olles Waynapicchule. Tüüpiline turistikas, aga eks proovi ilma selleta öelda, et inkade kadunud linna oma silmaga nägid ja jalaga puudutasid:)

Lõpuks! Imetlesin inkade pühas linnas terrassi serval istudes võimast vaatepilti. Issand, milline ilu! Nii kaugele kui pilk kandis laiusid rohelusse uppuvad mäeahelikud. Waynapicchu järsul nõlval mu vastas tabas fotokazuum ukerdamas sipelgasuurused inimesed, kes olid teel tippu Kuutemplit kaema. Kogu 2400 m kõrgusel asuv kondorikujuline pühapaik oli mu peopesal. Templid, majad, väljakud, tänavad, trepid… Ja üle saja terrassi. Kõike seda kaitsmas kolmest küljest sügaval kuristikus vahutav ja inkade jaoks Linnutee maapealseks kehastuseks olev püha Vilcanota jõgi.

Kui Himaalaja on põhjapoolkera kõige energeetilisem paik, siis lõunapoolkeral olevat seda Machupicchu. Veel olevat ta maailma aju, Cusco on tema naba ja Ollantaytambo tema süda. Talvisel pööripäeval 21. juunil ja suvisel 22. detsembril keeldub siin töötamast viimane kui üks mobiil! Suurima positiivse energiaga on aga Machupicchu süda – Päikese sidumispost Intiwatana. See astmikpüramiidikujulise künka otsas asuv kivipost oli inka observatoorium, mille järgi saab siiani määrata pööripäevi, magnetilist põhjapoolust, ilmakaari ja tähtkujude asetust taevalael. On seal teinegi, veidi väiksema energiaga koht – Püha kivi Wank’a, mille najal istudes end laadida. Toetasin selja vastu siledaks lihvitud kivimürakat ja lihtsalt olin…

Päikese sidumispost Intiwatana – Machupicchu süda ja suurima positiivse energiaga koht.

Päikese sidumispost Intiwatana – Machupicchu süda ja suurima positiivse energiaga koht.

Mismoodi kutsusid linna inkad, pole teada. Nime Machupicchu panid talle kohalikud põlluharijad mäe järgi, mis paika neljandast küljest kaitseb ja kust on klõpsitud tema ilmakuulsad vaated. Nii hüüdis teda ka Yale’i ülikooli professor Hiram Bingham, kes pühapaiga aastal 1911 avastas. Vaid valitud eliidile mõeldud Machupicchu ehitati 15. sajandi keskel. See oli vaimukeskus, kus hoiti tallel inkade kultuur ja koolitati tulevasi valitsejaid. Lihtsurelikest said seda üliturvatud linna külastada vaid palverändurid. Maha jäeti ta inka käsul mõni aasta pärast hispaanlaste sissetungi 1532.

Tegin tiiru peale teistelegi pühamutele – Päikese-, Kondori-, Pea-, Päikeseneitside ja Kolme Akna Templile. Sobitasin tutvust julgelt ringisebivate laamadega. Ronisin treppidel üles-alla. No inkad pidid ikka jube sportlikud olema, sest trepiastmed, mida tuleb ühtekokku 3000, on nii järsud, et mul käis põlv alatasa kurguauku. Jalutasin ka kiviplaatidega sillutatud kõnniteel, mis oli kuulsa, 35 km pikkuse Inka Traili lõpp. Matkajal võtab selle läbimine neli päeva, inka käskjalad suutsid viia sõlmnööri kipusse kodeeritud teate 2400 km kaugusele viie päevaga.

Kurioosne fakt – aastal 2000 pani Peruu valitsus UNESCO maailmapärandi nimekirjas oleva Machupicchu müüki! Kui samal aastal poleks toimunud valitsuskriisi, siis mine tea, kes seal praegu ringi jalutaks.


KÕRGMÄESTIKUJÄRV TITICACA

Urose indiaanlased oma totora roost valmistatud kodusaarel 3812 m kõrgusel Titicaca järvel.

Urose indiaanlased oma totora roost valmistatud kodusaarel 3812 m kõrgusel Titicaca järvel.

Maailma kõrgeim laevatatav järv tervitas meid päikeselõõsa ja lahkete urose indiaanlastega – kalajastajatehõimuga, kes elab järvel aasta läbi. Selles poleks midagi imelikku, kui nende kodu oleks toekas tükk maad keset vett. Neil aga jalgealune kõigub ja vetrub, sest on ehitatud järves kasvavast totora roost. Taolisi ujuvaid saarekesi on Titicacas poolesaja ringis. Täpset arvu ei tea keegi, sest kui koos elavad sugulased või sõbrad tülli lähevad, tehakse valmis lihtsalt uus saar. Roost on nii nende majakesed kui ka uhked sõudepaadid, millest mõned suisa kahekorruselised. Elektrit annab päikesepatarei ja meelelahutust pakub telekas. Prrr! aga nad kõik, kaasa arvatud lapsed, olid paljajalu ega kanna kingi kunagi. Ööd on aga 3800 m kõrgusel külmad, ehkki päike päeval põletab, ning vesigi on Titicacas isegi suvel vaid 10 kraadi.

Küllusega ei hiilga Peruus ei urose ega teisedki indiaanlased. Allpool vaesuspiiri elab rahvast pea pool. Mina end aga lüpsilehmana, kellele kõike kaela määrida või keda paljaks varastada üritati, millest enne ja ka pärast reisi kodupressist lugesin, ei tundnud. Huvitav, millises Peruus need kirjatsurad käisid? Ei rünnatud mind siis, kui Cuscos õhtul kella kümne ajal ihuüksi ringi uitasin ega pressitud mult raha välja, kui vaeses Yucay külas vastutulijaile Buenas noches! soovisin. Aga ma ei suhtunud kohalikesse valge inimese nipsakusega ja mul ei ülbitsenud rahakott ega kaameraobjektiiv ahvatlevalt nähtaval. Turistil võidakse ka Viru tänaval nahk üle kõrvade tõmmata. Nõnda et halalugusid peruulaste ebasõbralikkusest ja gringopõlgusest ei maksa võtta tõsiselt. Nii palju sooje naeratusi kui seal, pole ma Eestis saanud ealeski!

Mu teine lemmikperuulanna – pisike piiga Urose saarelt Titicaca järve peal.

Mu teine lemmikperuulanna – pisike piiga Urose saarelt Titicaca järve peal.

Ah et mida tähendab pealkiri Pure! Perú? Seda lustakat nime kandis Peruu reisifirma, kes meie eest hoolt kandis ning kelle giidid oma maad ja kultuuri kadestamisväärse siirusega armastasid.


KAS TEADSID, ET… 

Laama – peruulaste töö-, kodu-, villa- ja lemmikloom. Iludus kah veel kõigele lisaks. See kaameli sugulane suudab mööda kiviseid kõrgmäestikuradu vedada päevas kuni 50 kg koormat 25 km.

Laama – peruulaste töö-, kodu-, villa- ja lemmikloom. Iludus kah veel kõigele lisaks. See kaameli sugulane suudab mööda kiviseid kõrgmäestikuradu vedada päevas kuni 50 kg koormat 25 km.

PEALINN – Lima, 8 miljonit.

RAHVASTIK – 29 miljonit. Indiaanlasi, kellest enamuse moodustavad ketšuad, on 45%, mestiitse 37%, valgeid 15%.

KEEL – riigikeeled on hispaania ja ketšua (inkade riigikeel), räägitakse ka aimaraa ja muid kohalikke keeli.

KÕIGE-KÕIGE – Peruus asuvad maailma kõige sügavamad kanjonid – Cañon del Cotahuasi 3345 m ja Cañon del Colca 3191 m ning kõrgeim liivadüün Cerro Blanco 2078 m. Peruus saab alguse ka maailma veerikkaim jõgi Amazonas.

Taevase jõe Linnutee kujutis Qorikancha templis Cuscos.

Taevase jõe Linnutee kujutis Qorikancha templis Cuscos.

LINNUTEE – Andides kutsutakse teda taevaseks jõeks Mayu. Püha oru rajasid inkad kui Linnutee peegelduse, kus inkade pühapaigad vastavad konstellatsioonidele Linnuteel. Astronoomias on Linnutee taevasfääri läbiv nõrgalt helendav tumedate laikudega vöö, mille moodustavad Galaktikasse kuuluvad tähed ja nendevahelised tolmupilved. Eesti rahvauskumuste kohaselt näitab Linnutee, mida meil näeb selgetel sügis- ja talveöödel, rändlindudele teed lõunamaale ja tagasi. Ka on seda peetud teeks, mida mööda surnute hinged lendavad lindudena kaugele maale.

INKAD ketšua keelkonda kuuluvat keelt kõnelev indiaani hõim, kes uskus uuestisündi, seepärast palsameeriti looteasendis ka valitsejad ja ülikud. Igavesti kestvat maailma teati koosnevat taevast, nähtavast vahemaailmast ja allilmast, mida ühendas hiidmadu. Kõige tähtsam esivanem oli päikesejumal Inti, au sees olid maaema Pachamama ning inimeste ja kõikide asjade looja, merevahu ja vihmajumal Viracocha – valge habemega jumal, kes ilmus umbes samal ajal, kui suur üleujutus maailma hävitas. Pärast üleujutust lõi Viracocha päikese, kuu ja tähed ning kadus merre, lubades tagasi tulla. Kuld tähendas inkadele Päikese higi ja hõbe Kuu pisaraid, kumbagi väärismetalli ei kasutatud rahana.

3399 m kõrgusel asuv inkade iidne pealinn ja impeeriumi süda Cusco.

3399 m kõrgusel asuv inkade iidne pealinn ja impeeriumi süda Cusco.

CUSCO – ketšua keeles Qosq’o – naba, asub 3399 m kõrgusel üle merepinna. Pärimuse järgi rajas selle inkade impeeriumi pealinna ja usukeskuse esimene inkade valitseja Manco Cápac 12. sajandil, mil päikesejumal Inti käskis tal leida maailma naba, kuhu ta saaks heita oma kuldse oda. Aastal 1438 sai sellest inkade suurriigi pealinn. 1533 marssis linna oma väega konkistadoor Pizarro. Hispaanlaste vallutuste ja 1650. aasta maavärina tagajärjel jäi Cusco varemeisse, millele ehitati juba peamiselt barokste ehitistega asustus. Inkade kosmoloogias etendas tähtsat rolli Linnutee, Cuscos kaardub see pea kohal üle seniidi, mistõttu pidasidki inkad linna maailma nabaks. Cuzcost väljus joonte süsteem, mille osi nimetati ceque’deks ja pühasid paiku huaca’deks. Cusco ümbruse mägedes, kaljudes ja ojades võib leida tuhandeid huaca’sid.

MACHUPICCHU – keskmiselt 2450 m kõrgusel asuv inkade kadunud linn. Machu tähendab ketšua keeles vana, picchu mäge või mäetippu, ehkki Lonely Planet väidab, et picchu tähendab hoopis kokatroppi põses. Mine tea, äkki tähendabki? Kujult kujutab Machupicchu kondorit – Andide iidset ja inkade poolt austatud lindu. Rajati see preestrite, preestrinnade, päikeseneitside ja inka valitsuse elupaik umbes 30 aasta jooksul ning arvatavalt elas selles umbes 500 inimest. 1537–45 jäeti ta hispaanlaste sissetungi tõttu valitseja käsul maha. Kõik hooned linnas, mis muide joonduvad üksteise suhtes astronoomiliselt, on ehitatud mineraalide poolest rikkast graniidist, milles päevakivi 60%, kvartsi 30%, vilgukivi 10%. Siin on leitud 109 treppi ja üle 100 terrassi.

KONDOR – suurim kulliline, kelle tiibade siruulatus on kuni 3 m ning pea ja kael sulgedeta ja kortus nahaga. Vanadele Peruu rahvastele oli ta jumala, inkadele spirituaalsuse sümbol. Ta on sõnumitooja selle maailma ja taeva vahel. Selle maailma ja kondori vahel vahendas sõnumeid aga koolibri.

PUUMA – kassi perekonna suurim esindaja, teised kaslased on ilves, karakal, serval, otselot, manul ning mets-, roo-, ooker-, luite-, kala- ja kodukass. Inkadele sümboliseeris puuma võimu ja väge. Oma pealinna Cusco planeerisid nad puumakujulisena.

MADU – sümboliseeris inkadele tarkust.

Päris ehtne kokapõõsas Machupicchul. Ei, temalt ma lehti nätsutamiseks ei võtnud, sain neid vabalt mujalt.

Päris ehtne kokapõõsas Machupicchul. Ei, temalt ma lehti nätsutamiseks ei võtnud, sain neid vabalt mujalt.

KOKAPÕÕSAS – osa kohalikust kultuurist. Annetades inkade templis või Machupicchul kolm kokapõõsa lehte, saab soovida ühe soovi. Inkad närisid kokaiini kättesaamiseks kaltsiumirikkaid ja umbes 1% kokaiini sisaldavaid kokalehti koos lubjaga.

AREQUIPA – elanike arvult Peruu teine linn. Tänu paljudele valgest vulkaanilisest kivist ehitistele kutsutakse seda 2335 m kõrgusel asuvat linna ka Valgeks linnaks. Koloniaalaegsetes kaunites majades on praegu kunstigaleriid või muuseumid. Ühes neist käisin kaemas ka jääprintsess Juanitat – inka neiu 500-aastast külmunud muumiat.

TITICACA – Peruu ja Boliivia vahel asuv Lõuna-Ameerika suurim, 3812 m kõrgusel asuv järv. Järve kagurannikul ja saartel leiab inkade-eelse Tiahuanaco kõrgkultuuri ehitiste varemeid.

Mõned laisklevad ja mõnulevad merilõvid Ballestase saarte merilõvide kolooniast. Meid, paadituriste, ei teinud nad kuulma ega nägema.

Mõned laisklevad ja mõnulevad merilõvid Ballestase saarte merilõvide kolooniast. Meid, paadituriste, ei teinud nad kuulma ega nägema.

BALLESTASE SAARED – Islas Ballestas, mida kutsutakse naljatamisi ka vaese mehe Galápagoseks. Saartel elavad merilõvid ning tuhandestes kolooniates Humbolti pingviinid, Peruu pelikanid ja guanot – merelindude kakat “tootvad” guanay kormoranid. Seda esmaklassilist lämmastikväetist, mis oli 19. sajandi keskel Peruu tähtsaim ekspordiartikkel, kasutasid juba inkade-eelsed tsivilisatsioonid. Laevasõit kaldalt mööda peegelsiledat ookeani kestis 1,5 tundi.

MIDA SÜÜA – kohalikku delikatessi, röstitud merisiga cuy‘d (meie kodust lemmiklooma), alpakapraadi, kinoa- ja amarandi ehk kiwicha-roogi, mõnda 500 kartulisordist ning kõikvõimalikke puuvilju.

MIDA JUUA – kohalikust viinamarjapuskarist, värskelt pressitud laimimahlast ja munavalgest segatud pisco sourit. Mõnusat lapsepõlvemaigulist krellkollast inka colat, mis maitseb kui segu nõukaaegsest düšessi ja tarhuni limonaadist. Fermenteeritud maisiõlut chicha ning oivalisi värkselt pressitud puuviljamahlu.

*

See video ei ole küll Peruu muusikaga, aga on paljust sellest, millest siin loos juttu on. Tina Turner laulab Om Sarvesham Svastir Bhavatu.

 

Ketšua keeles laulev Peruu ansambel Alborada. Nende muusika, mida Cuscos suveniirikaupluse lahtisest uksest kuulsin, lummas mind nii, et keerasin otsa ringi, astusin poodi ja lahkusin sealt Alborada CD-ga.

 

1 thought on “☼pure! Perú

  1. Pingback: Peruu - 30 nädalat reisini | HELGUS

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s