☼siiras Siiri Sisask

00Kui toimetuses uuriti, kes tahab teha lugu Siiriga, hüüdsin nii, et tuba rõkkas: “Minaaaaaaa!“ Lugu ilmus ajakirjas Üks 2013. aastal. Ma ei olnud Siiriga kunagi kohtunud, aga tahtsin temast rohkem teada, ise küsides ja kuulates, mitte teiste kirjutatut lugedes.

Oma 44 eluaasta kohta on Siiri jõudnud imeväärselt palju. Ta laulab, kirjutab muusikat, luuletab, mängib klaverit, annab kontserte, maalib, juhib heategevusfondi. Ta on näidelnud laval ja filmis, esinenud muusikalides ja varietees, kirjutanud koos poeg Jostiga lasteraamatu ja joonistanud sellele illustratsioonid. Ent ta on olnud ka Riigikogus, Riigikaitsekomisjonis ja Eesti NATO Ühingus. Materiaalse maailma asjadest ja kaduvatest väärtustest me palju ei räägi, rohkem sellest, mis puudutab hinge ja vaimu.

Siiri on just mõned päevad enne meie kohtumist jõudnud tagasi Argentinast, kus andis kontserte ja ammutas hingetarkust. Päikesejumekas ja rahulik. Mõtlik ja otsekohene. Tema hoolivus soojendab südant ja tundlikkus võlub vaimu.

Siiri. foto: Laura Kallasvee.

foto: Laura Kallasvee. internet.


MIKS LEINAD MIND ARGENTINA…

“Ma polnud laulnud seda lugu aastaid. Isegi mitte harjutanud. Kuidas ma seda teen? Kas mul sõnadki peas on? Ja siis lihtsalt hakkasin laulma, a cappella, ja laulsin ja laulsin… ja kõik tuli… Kui lõpetasin, oli rahvas saalis püsti,“ meenutab Siiri kübegi eneseupitamiseta hääles, kuidas Argentina kontserdipublik tal “Don’t Cry for Me Argentina“ laulda palus. Eesti keeles. Rahvas, kes oma iidolit tänini jäägitult armastab, kellele ei meeldi ei “Evita“ muusikal ega film Madonnaga, sest mõlemas on Eva Perónile lisatud talle mitteomast läänelikku pinnapealsust, tänas võõras keeles laulnud võõrast naist sügava kummardusega.

“Evita on argentiinlaste jaoks nii püha, ja minu jaoks samamoodi, et mulle ei mahtunud pähegi võtta tema oreoolist killuke päikesekiirt enese upitamiseks ja öelda, et olen laval Evita olnud,“ pahvab Siiri. Ega pidanudki. Tema 2002. aastal mängitud ja lauldud rollist rääkis publikule naise kontserte korraldanud kohalik eestlanna Tiiu Bolzmann.

Eks ole Siirigi Evita kombel läbi tule, vee ja vasktorude käinud ning ehk just seepärast peab ta oma ligi kahekümnest teatri- ja filmirollist Evitat enda jaoks kõige tähendusrikkamaks. “See etendus pani mu tugevuse proovile igas mõttes. Ma kaotasin ülepingutusest hääle, häälepaelale tuli verevalum, nii et etendusel laulsin nõelraviarsti pandud nõelad kõrvas. Samas ega arst üksi ei aita, kui sa ise seda ei tee. Vaim peab tugev olema, eriti niisuguse keerulise rolli puhul. Vahepeal mõeldi võtta mu asemel laulma keegi teine, nii et ma oleksin laval ainult suud liigutanud. No see poleks üldse kõne alla tulnud! Oleks murdnud sisemiselt mu selgroo… Ent võibolla just tänu neile võitlustele tuli Evita mu sisse nii, et andsin endast etendustel viimse veretilgani kõik, mis mul tema eest anda oli.“

Kui jätta tegelane enda sisse sulandamata, jätta tegemata see siksak tema ellu ja olemisse, ei saa Siiri arvates mängida südamega. Etendused läbi, võtab ta rolli suhtes muidugi distantsi, et päriselu ja lavaelu sassi ei läheks.

Siirust ja sisseminemist on tema näitlejatöödes kuhjaga. Mäletate ju? Nimekaimust lastekodutüdruk filmis “Naerata ometi”, Marlene Dietrich muusikalis “Marlene”, Juliette Marchande etenduses “Mahtra sõda”, tugev ja isepäine setu lauluema kinotükis “Taarka”…


MIS MAA SEE ON, MIS SAAB MIND KINNI HOIDA…
Siiri enda laul on üks sügav mõtisklus ja tema kontsert üks pikk loits. Iseäranis nüüd, kui ta vaid klaveriga kahekesi oma lugusid jutustab. Et laulmine tema jaoks rituaal on, tajub ta üha enam. Argentinaski esitas oma loomingut eesti keeles, saatjaks vaid klaver ja suurel ekraanil vahelduvad pildid Eestimaast. “Need olid laste ja noorte fotovõistluse tööd Eesti Looduskaitse Seltsile… Väike heledapäine ja sinisilmne tüdruk uudistamas peopesale lennanud liblikat, sõdur järve ääres kellelegi helistamas, mees, kel vuntside otsas rippumas jääpurikad… Tiiu luges taustaks hispaania keeles “Mis maa see on?“ ja mina mängisin tasa klaverit…Too temperamentne rahvas kuulas hiirvaikselt ja sai neist sissepoole vaatamise lauludest aru, me olime nii üks, see publik ja mina.“

Et Siiri on multitalent, pole kahtlustki. Ta on helilooja, luuletaja, pianist, laulja. Vähe sellest, et ta oskab laulda mitmes keeles, ta oskab ka häält tekitada mitmel ürgsel moel. Näiteks joiub ja kurgulaulab. Joigumist uuris ta Mongoolias, ehkki oskas seda tegelikult juba varem. “Sõitsin autoga ja harjutasin häält lahti, kui korraga kuulsin… mis asi see on? Mingi ülemheli lihtsalt tuli kuskilt. Hakkasin seda siis arendama ja Mongoolias vaatasin, kuidas mägilalulikud seda teevad. Kõrilaulu ja ülemhelisid kokku panema õppisin ise. See on harjutamise asi. Pead laskma kurgu lõdvaks, tajuma ära, mida sa täpselt teed ja kuidas oma suulae paigutad – sellised joogaharjutused kurgule,“ muigab erinevate koosseisudega kümnel plaadil kaasa teinud artist. Üks neist – “11“ – on Siiri autoriplaat klaverimuusika ja lauludega.


MIS LÕID SA SELLE TULE SÜLES…

“Sa võta ilust viimne ilu… ja võta valust viimne valu… Mis lõid sa selle tule süles, see tõstab sind ja teisi üles,” leelutab Siiri Juhan Liivi luuletust. Ta ei eita, et ta elus on olnud raskeid aegu. Ent kannatusi peab ta kingituseks ja õpetajaks. “Ma juba olen sellise mõttemustriga, et pean asjast võtma välja selle mahla, mis ma sealt saama pean. Ma ei saa kergemalt.” Ning ta jutustab loo ajast, kui tundis, et kõike oli ühtäkki liiga palju, nõnda et ta enam aru ei saanud, on see tema, kes mõtleb või on see tema emotsioon, mis mingit oma joru ajab. Istus siis ahjusuu ette ja vaatas tule limpsivat punast, kollast ja sekka sinistki leeki… kui korraga lõi pea selgeks ja ilmus küsimus: tuli, sina, kes sa oled olnud igavene siin maailmas, ütle, mismoodi ma saan oma mõtted puhtaks. Sina ju põletad. Põleta mu mõtted puhtaks! “Vahtisin tulle ja tšahh! käis must nagu jõnksakas läbi. Sain selge vastuse selges eesti keeles: ole oma mõtete peremees! Mul polnud rohkemat vaja. No kes siis veel, kui mitte mina ise! Me võime mõelda, et tuli ei räägi… muidugi on kõik vastused tegelikult meis endas. Esitasin küsimuse õigel ajal ja sain ka vastuse õigel ajal,“ on Siiri tulele ometi tänulik, et too teda niimoodi aitas.

Nähtamatust maailmast saab tuge igale oma probleemile, usub naine, iseäranis siis, kui usaldad, mitte ei arva, et sina oled see, kes juhib. Teed taotluse ja mõtled vaimu peale, kes toimetama asub ja su õigele rajale tüürib, nii et sul pole tarvis mõtetult ringi trampida.

Seosed, mida inimene on võimeline ellu kutsuma, toimivad. Seepärast võiks Siiri meelest oma mõtte- ja hingemaailma korrashoidmiseks mediteerida või palvetada igaüks: “Kui keegi peab palvetamist häbiasjaks, et Jumal… ja sellist jura ma ei usu, siis ma küsin ikka, et millesse sa üldse usud või kelle abiga loodad saada seda, millest unistad?“ Ta enda maailmanägemine ja ellusuhtumine on kõige lähemad budismile, ehkki kõik religioonid teda kõnetavad.

Ilus ja väega naine nii sisemuselt kui välimuselt. foto: internet.

Ilus ja väega naine nii sisemuselt kui välimuselt. foto: internet.


ARMASTUS JA ANDESTUS ON KUI ÜKS MINEK VALGUSE POOLE…
Räägime armastusest. Mitte naise ja mehe vahelisest, vaid üldinimlikust. Siiri on teadlikult arendanud endas oskust kõigesse armastusega suhtuda ning õpetab mu palvel armastuse meditatsiooni ka mulle.

Armastuse meditatsioon:
kujustad silme ette inimese, kellega sul on tõsised probleemid. Teda oma vaimusilmas näha ja hoida on üsna raske. Ja siis ütled iseendale: kas ma võin olla hea, kas ma võin olla veel parem? Nüüd vaatad tolle inimese kujutluspilti ja ütled talle: kas sa võid olla hea, kas sa võid olla veel parem? Teed seda natuke aega ja lased siis kujutlusel minna. 

Seejärel mõtled inimesele, kellega sul probleeme pole ja ütled talle sama. Et aju puhkaks, sest tema pilt tuleb silme ette kergelt.

Naisel pole jäänud hinge ühtki okast nende vastu, kelle peale oli raske mõelda. Ta on vaba. “Lihtsate tegelastega“ suhtlemisel hakkasid aga sündima väikesed imed. Piisas Siiril vaid kellegi peale mõelda, kui see inimene juba helistas. Seda tegid needki, kellega ta ammu läbi polnud käinud.

Räägime ka andeksandmisest ja andekspalumisest. Selle üle ajasid Siiri ja Tiiu Bolzmann, kes juhib Buenos Aireses Ladina-Ameerika perekonstellatsioonide keskust ning keda Siiri valgeks indiaanlaseks kutsub, Argentinas pikalt juttu. “Kui palju öeldakse, et anna oma vanematele andeks. Tiiu sõnul pole sul selleks aga mingit õigust,“ – sooh, kergitan ma kulmu. “Kes lubab sul ennast niimoodi ülendada ja arvata, et sina võid neile andeks anda? Su vanemad olid siin enne sind ja sa ei tea, millest neil tuli läbi närida. Nii et sina ei saa neile ka andeksandja olla!“

Andeks paludes sa jälle alandad ennast ja paned teisele koorma. Vähe sellest, et oled talle liiga teinud, nüüd tahad, et ta sulle ka andeks peaks andma.

Aga võibolla ta ei taha! Parem mine ta juurde ja ütle puhtast südamest – kui see on sul nii puhas, et andeks tahaksid paluda –, et sul on kahju selle pärast, mis sa tegid. Nii ei alanda sa ennast ega pane teisele ebamugavat kandamit, vaid võtad kogu vastutuse enda peale.


KES OSKAB SELETADA ELU IMET…

“Ühe jaoks palju on liiga vähe ja teise jaoks liiga vähe on jälle liiga palju, kas pole? Ma võrdlen ennast sageli teistega, et tajuksin seda piiri. Et saaksin aru, et mulle on juba palju antud. Ma olen saanud sündida. Mul on terved jalad ja käed. Ja kui sul on veel kingitus mingi oskuse või ande näol, siis miks ei oska sa õnnelik olla?“ mõtiskleb Siiri valjuhääli.

Ta on oma vanematele piiritult tänulik, et nad talle elu andsid, sest see on kõige suurem väärtus ja rikkus. Muidugi möönab ta – nagu paljud meist, jäägem enda ees lõpuni ausaks –, et üks vanemaist pole äkki ikka päris see või et perekond on nii või naa… Võib ju kogu elu nagu turtsuv ja turris siil ringi käia, aga see on see, kuhu sa kuulud, see on sinu vaimne kogukond.

Siiri on seda usku, et inimesed kannavad oma vanemate kaudu endaga kaasas teatud infot, mingeid geneetiliselt peale pandud eelistusi ja pärssimusi. Ka seda, kui tundlik või tundetu kellegi hing on. “See on sinu geneetiline kood ja see on inimese elus kõige määravam asi. Igaüks o n oma õnne sepp, ses mõttes, kui palju sa jaksad ja tahad iseendaga tööd teha. Me oleme ju vaimsed olendid, analüüsime, mida oleme teinud head või halba ja teame, kui oleme käitunud ebaeetiliselt. Aga on sul julgust seda endale tunnistada ja sellega tegelda?“ küsib ta retooriliselt ning jätkab: “Samas ei saa ju tahta, et kõik oleksid sündinud ühesuguse algessentsiga, et kõigil oleks ühtmoodi pealehakkamist ja soovi ennast arendada. Igaühe kood on erinev.“ 


KES SELLE VALU ÜKSKORD KOKKU KORJAKS…
Ehk just tänu sellisele mõtlemisele on ta leplik ka lapsevanemate suhtes, kes tavaarusaama järgi oma vanemlikke kohuseid ei täida. Tänavu 15-aastaseks saava ning koolide valgustuse taastamise ja muusikainstrumentide soetamisega alustanud heategevusliku fondi Saagu Valgus loojana ja vabatahtlikuna puutub Siiri iga päev kokku allpool vaesuspiiri elavate peredega. “Pilt neis kodudes on masendav. Lapsed magavad talv läbi kütmata toas, peavad oma väiksematele õdedele-vendadele hommikuti süüa tegema ja siis ise õigeks ajaks kooli jõudma, neil pole riideid ja tihti ka toitu. Need, kes elavad keskmiselt, ei kujuta ette, mismoodi peavad toime tulema tõelises puuduses kiratsejad. Tänaste elektri- ja muude hindade juures pole meil tegelikult aimugi, kui paljud eesti pered veel kuristikku võivad vajuda,“ valutab ta südant.

Siiri, Saagu Valgus asutaja ja patroon, keskuse ruumides. foto: Tairo Lutter. internet.

Siiri, Saagu Valgus asutaja ja patroon, keskuse ruumides. foto: Tairo Lutter. internet.

Fondi ruumides Raplas saavad puudustkannatavate perede lapsed meisterdamas ja kokkamas käia. Trennid ja ekskursioonidki on ilma rahata. Kaugemal elavate muusika- ja tantsutundide kulud lähevad samuti fondi arvelt. Heategevuslikust kauplusest saadavate tulude eest makstakse juhendajate tasu, aidatakse raskustesse sattunud peredel arveid tasuda ning fondi laost mööblit, köögitarbeid ja muud hädavajalikku saada. Ka tehakse koostööd maakonna sotsiaalnõunikuga.

“Mõtle, kui sa saad kodus ainult tampida, kas sa ei tunneks kompleksi? Ja kui keegi ei näita sulle seda pisikest tulukest, et ka sinus on midagi erilist… Kui see laps ei saagi teada, et ta on andekas,“ seletab Siiri õhinal, miks huviharidus nii tähtis on. “Iga inimene peaks tunnetama, et ta on ainulaadne ja väärtuslik. Kui see tegemata jääb, kuidas me saame siis öelda, et meil on talendid. Kes need on? Need, kel palju raha või?“

Saagu Valgus Fondi süsteem toimib tema sõnul geniaalselt ja pole üldse raske teostada. Seepärast võiks Siiri arvates üks taoline keskus olla igas maakonnas. Teine, mis Eestis olla võiks, on KOPO – koolipolitsei, mis tegeleks koolivägivalla ja noorte kuritegevusega riiklikul tasandil. Et näiteks Paides toimunut saadetakse lahendama politseinik Vastseliinast. “Väikeses kohas tunnevad kõik kõiki. Võib-olla on päti isa politseiniku klassivend ja ta käed ongi seotud, kasvõi kartuses, et ta enda võsukesest koolivägivalla ohver saada võib.“

Jah, neil käib lapsi, kes varastavad või ütlevad teistele halvasti. Ent neil on ka kodukord. Kes seda järgida ei taha, see peab lahkuma. Tuleb teha valik, kas üks või ülejäänud kümme. “Ma olen andnud sellele lapsele, mida olen saanud, kui talle see ei sobi, on tema teinud oma valiku. Meil on olnud ka kahe maailma vahel kõikujaid, aga nad on pimeda poole asemel leidnud teise, parema. Neil on siin sõbrad ja tore olla,“ valgustab naine fondi põhimõtet päästa neid lapsi, keda päästa annab ja kes ühiskonda tulevikus rikastavad.

Siiri ja klaver on lahutamatud. Tartu Muusikapäevadel. foto: Mats Õun. internet.

Siiri ja klaver on lahutamatud. Tartu Muusikapäevadel. foto: Mats Õun. internet.


VÕI KÕIKSUS ON SEE HOOPIS VÕI ON NULL…

Enam kui kümme aastat tagasi avastas ta – ei, õigemini jõudis ise oma mõtisklustes nullteooriani. Toona kõneles ta selle kohta nii: kui vaadelda nulli kui sümbolit, mis on inimeste maailmas ka ringina kasutusel, teeb iga asi elus endale ringi peale. Sellised on inimese elu ja surm, nähtav ja nähtamatu. Sellest punktist, mida peetakse tühjuseks, saabki kõik alguse, näibki kõik tulenevat.

Kuidas nullteooriaga praegu lood on? “Seda on minus üha rohkem. Ma ei suuda vaadata midagi, nägemata teist poolt. Ma ei suuda öelda, et keegi on jube vastik või miski on õudsalt kole, sest selles inetus peitub alati ka ilu – ühte asja on ju mõlemad pooled sisse kirjutatud. Ma näen kõikjal tasakaalu. Ja mis see tasakaal summa summarum on? Null,“ arutleb ta. “Vaatan asju distantsilt, ehkki peaks võib-olla tegutsema.“

Ka loomingu mõttes jõuab ta aina enam nullteooriani. Muusikat tema seest tuleb, aga sõnu… Siirile tundub, justkui ei leia ta neid ega ka seda, mida välja öelda. Õnneks on luuletusi, kus kirjas just see ja nii, nagu talle hingelähedane. “Seda, millest laulda, mul on, aga millest rääkida…“ Ta teeb väikese pausi ja jätkab: “Igapäevaasju ajades pole see mulle muidugi probleemiks, aga kui on vaja mõelda filosoofiliselt… Ma olen selles suhtes üsna aeglase mõtlemisega. Mulle meeldib asju tunnetada ja seedida. Mul on vaja aega ja rahu. Kui seda pole, lähen ma katki. Mitte et ma ei suudaks toimida ja tööd teha, aga ma tunnen sees mingit ebamugavat survet, mis ei ole loomulik mina.“

Ka üksindust on talle vaja. Loomingu ja omas rütmis kulgemise jaoks. Kodumetsa seenele minnes ei tuiska ta ringi nina samblas, vaid seisatab ja kuulatab, mis mõtteid mets annab. Loodus tähendab Siirile kõik seda, mis on ümberringi, ja ka teda ennast. Nii on temaski rasked, sünged ja madalad pilved. Mõnusalt soe ja päikeseline päev. Porine ja kõle sügis oma must-valgete varjudega. Ka kevade värskus ja mahlasus ning lõunast naasnud sookured – nende saabumisega algab Siiri jaoks kevad.

Siiri Taarkana. foto: internet.

Siiri Taarkana. foto: internet.


SIIRI 11 INSPIREERIVAT ASJA

1) Loodus – mõnikord suudan oma mõtted välja lülitada, keskenduda ning kuulata-vaadata vaid looduse kulgemist. Kui tõesti suudad nii olla ja mingi kummalise takistava mõttepiiri endas ületada, jah – vaid kuulates, vaid vaadates, ilma hindamata – on need imelised hetked, täis niisugust kirgastavat ja jõuduandvat energiat, et ärkad nagu täiesti uuendatuna! Kes inimese jõu ja energia ära võtab, on tegelikult inimene ise oma mõttemaailmaga.
2) Taju – mida vanemaks ma saan, seda selgemini tajun, mis mulle head teeb või mis kahju. Ma püüan elada nii, et ma ei lähe kahjulike asjadega kaasa. See oleks sama hea, kui ennast ise hävitada.
3) Kord – minu jaoks on tähtis kord, ehkki ma adun, et kord on midagi väga individuaalset ning igaühele tähendab see erinevaid asju ja ootusi. Korra komponendid minu jaoks on ausus ja otsekohesus, samas ei ole vist võimalik elada nii, et sa kunagi kedagi kannatama ei paneks. Ma püüan oma elus siiski vältida asju, mis mind korrast välja ajaks. Ei pea kõige ja kõigiga siin elus ühte sammu astuma…
4) Sport – mulle meeldib sport iseenda korrashoidmise mõttes. Ma naudin oma olekut, kui olen trenni teinud, jooksmas käinud või midagi muud tervistavat endaga ette võtnud. Paljusid maatöid, mida teen, võtan enda jaoks samuti hea trennina.
5) Aiatööd – mulle meeldib, kui mu tegevus kannab head vilja. Ning et ma oma aiamaad kunagi ei mürgita, ei saa ju muud tulla, kui head viljad! Mulle meeldib tervislik toit.
6) Minu kodune klaver – ta on mu südamesõber, kelle juurde alati teatud aukartusega lähen – kas täna jagatakse minuga midagi või mitte…
7) Kodu – ütlen selle kohta kujundlikult – kui olin väike ja teiste lastega üksteist vahel taga ajasime, siis mõnikord puhkust vajades ütlesime “tšurr!“. Kodu on minu jaoks tšurr kõige ees, millest ma puhata tahan, tšurr asub minu kodumajas, aga ka minus endas.
8) Raamatud – armastan lugeda, aga mitte selliseid… pastakast imetud raamatuid. Mulle meeldib ka kunstiraamatuid lehitseda ning uurida kunstimaailma, aga eriti maalikunsti. Mu vanaema on maalikunstnik, ma ka ise natuke maalin vahel, kui aega saan.
9) Fotograafia – olen niisugune pildistaja, kes armastab n-ö suuri plaane. Koos oma koeraga vahel roomame metsas, mõõdame valgust ja uurime kompositsioone – pildistame lilli, taimi, seeni, puid – hästi lähedalt. Mulle väga meeldib pildistada.
10) Töö – see on tõesti see, mis teeb ahvist inimese.
11) Uni – armastan kaua ja hästi magada, paraku seda väga tihti just ei saa…

Siiri kodulehele saamiseks kliki siia.

Saagu Valgus kodulehele jõudmiseks kliki siia.

 

00siiri2 00-siiri1

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s