piiride kompaja Jüri Muttika

MuttikaMõtlesin, et lähen kohtuma adrenaliinisõltlasega, avastasin enda vastas aga filosoofi. Ilusate mõtete, otsekoheste ütlemiste, vaimukate kildude ja uskumatu tahtejõuga mehe – Jüri Muttika. Teleekraanilt küll tuttav, ent kui palju me temast tegelikult teame?

Ja poleks telemaja kohviku koristaja meid lõpuks ära ajanud, oleks me vist jutustanud poolde öösse. Olin Muttika-fänn juba enne intervjuud, pärast kohtumist fännan ma teda veel rohkem. Lugu Jüri Muttikast ilmus ajakirja Üks viimases numbris 2014 juulis.  

“Inimene peaks selle üle, kes ja mis ta on, mõtlema sageli,
sest selle ümber koondub kõik, mis ta elus toimub.

Kui oleksid teistsugune, oleks su ümber ka teistsugused inimesed ja asjad. Igaüks loob oma maailma iga päev uuesti. Või loob ükskord ära, laseb sellel olla ja siis 30 aasta pärast avastab: jeerum, kuhu ma sattunud olen. Sa oled sinna ise jõudnud, mitte sattunud.

Meil kõigil on võimalus valida ohvri, loobuja, kannataja, leppija,
peremehe roll. Enamik ütleb, no mis peremees mina nüüd olen.

Kes siis veel? See on ju sinu elu!”

põrutab “Ringvaate” reporter JÜRI MUTTIKA (36) otsekoheselt.

Fännan Jürit täiega. Ilusate mõtete, vapruse, tahtejõu eest.


HEUREKA!

Iseendaga tegelda soovitab Jüri kõigil: õppida tundma kes sa oled, mis on su eesmärgid, kuidas sul läinud on, palju on selles sinu, palju teiste, palju õnne osa. Sest ennast ja oma elu korrapäraselt analüüsides jõuab asju ümber teha, kui need enam ei sobi.

”Tegelikult kipume me läänemaailmas seda,
mis kõrvade vahel toimub, tohutult üle tähtsustama.

Kui usume, et keha ja vaim on üks, on see ju vaid 50%, kui aga pooldame seisukohta, et keha, vaim ja kõik meie ümber olev on üks, hõlmab ajus asetleidev vaid kolmandiku. Kurat, see on analüüsiks nii väike infohulk, et mina ainult selle alusel küll otsuseid ei teeks,” annab mees tuld. Neile, kel otsustada raske, pakub ta lihtsa nipi –

kuula oma intuitsiooni. Kuidas?
Sõnasta võimalikult täpselt küsimus, millele vastust tahad
ja siis kuula või tunneta, mis mõte esimesena tuleb.

Sisemist tasakaalu otsivad paljud meist elu lõpuni, seda õpetavad raamatud ja gurud. Jürit tabas heurekahetk, et kõik on üks tervik, juba kuuendas klassis!? “Ma tean, miks. Mul olid lapsena kooliajal iga nädal peavalud. Emal oli teooria, et ma mõtlen asjade üle nii palju ja sügavalt, et see ajabki mul juhtme kokku,” itsitab Muttika. “Aga ma tõepoolest mõtlesin, miks asjad on nii nagu on. Ja kui vastuseid polnud, mõtlesin need ise välja.”

“Su enda otsustada on, kas asjad lähevad hästi või kisubki kõik juba hommikust peale viltu.”

Et tohtrite soovitus võtta peavalu vastu tablett poisile ei sobinud, hakkas ta otsima muud lahendust. Leidis venekeelsest ajakirjast Ogonjok – kuna Jüri ema on pooleldi vadjalane, räägib ta emaga vene keelt ja sestap käisid neil kodus ka venekeelsed ajakirjad – loo kahest jooksjast-vennast. Üks oli hakanud jooksma sellepärast, et tundis elu olevat nii kiire, et tal oli joostes parem, teine järgis venna eeskuju. “Neile polnud jooksmine trenn, vaid nad kõndimise asemel jooksidki kogu aeg. Mulle see seletus tohutult sobis!” meenutab Jüri kooliaega Rakveres.

Nii hakkaski viiulimängu õppiv poiss igal hommikul enne tunde staadionil sörkima. Ikka viis ringi ja kaks kilomeetrit… Paari nädala pärast olid peavalud kadunud. “Ma märkasin tõesti juba 12-aastasena, et vau! ah niimoodi asjad käivadki.

Et sead oma sisetunde järgi endale eesmärgi ja siis hakkad
selle poole minema. Kuidas sa sinna jõuad, ei tea, 
aga tohutult tähtis on
astuda esimene samm kohe 
kui otsustasid, et see on su eesmärk.
Kui lükkad edasi, jääbki tegemata.

Ja mis sest, et vahepeal on käänuline. Tänu sellele kohtad huvitavaid tegelasi, ilma kelleta sa teekonda ei läbiks,” kinnitab mees, kelle elus kehtib kuuendas klassis avastatu tänini.


JÕHKER MATS
“Kuule, sul on tasakaal, see sisemine kese nii paigas,” ühman. – “Aa, see keskme jutt. Mitmed on mulle öelnud, et vaatavad mind telekast ja tunnevad, et mul oleks nagu mingi kindel telg. No sellega on nii, et on telg, mille ümber olen mina ja minu ümber on mu elus olevad inimesed ja asjad.”

Tegelikult on Muttika jaoks kõige rohkem tasakaalu aga hoopis olukordades, kus tasakaalu pole, kus ei tea, mis juhtuma hakkab: “Öeldakse, et on olukordi, kus sa ei taha olla selle inimese nahas. Mina just tahan!

Seda elamise, 200% kohalolemise tunnet ei vaheta millegi vastu!
Mind huvitab see, mis saab siis, kui kõik läheb täitsa käest ära.”

Mõned aastad tagasi läkski. Väga. “Ringvaate” tiim tegi lugu sportlastest, kes kihutavad krossirajal 80 km tunnikiirust koguvate murutraktoritega. Nagu kombeks, tegi Jüri asja kaasa. Kuna ta Tallinna Pedagoogikaülikoolis raadiorežiid õppides sai ka kaskadöörikoolitust, on nende trikkidega ta enda sõnul võimalik toime tulla, kui antakse aega katse tegemine viimse pulgani läbi mõelda. Seekord aega polnud. Paarkümmend meetrit pärast starti surus pedaali vahele kinnikiilunud jalg gaasi põhja. Traktor kogus kiirust. Rada tundmatu, kuhu keerab, mis ees ootab, pole aimugi.

“Tead, tegelikult ei lähe ükski olukord käest ära.
Sul tekib automaatselt hulk lahendusi, pead lihtsalt ülikähku otsustama, milline neist on kõige optimaalsem,”

analüüsib ta juhtunut. Mäekünkal kulgev krossirada hakkas otsa saama. Kolmemeetrise järsakuga. Sellest alla sõites rulluks traktor üle katuse, mis võib lõppeda surmaga. Masinaga koos alla hüpates on mingisugunegi šanss… Käis raksakas. Jüri leidis end murutraktori tükkide otsast: “Pauk oli nii kõva, et lõi mul põhimõtteliselt kukla ja tagumiku omavahel korraks kokku. Jalgadest oli signaal kadunud. Ma ei tundnud kõhust allapoole midagi.

Mõtlesin: vau, teise hooaja lõpus saab siis kohe invaliidikärusse.
Nojah, nüüd on siis nii, mis siin ikka halada.”

Ent proovis mõttes siiski saba liputada. Ülikoolis kehatehnika tunnis oli seda õpetatud kui võtet tajuda selgroogu. Et äkki seljanärvid ei ole ikkagi vigastada saanud… Varbad hakkasid soojaks minema. “Tundsin suurt kergendust. Luud saab ju kokku lappida ja lihased kokku õmmelda,” ei hüljanud positiivsus meest selgi korral.

2014 tegi Jüri jalgrattal kaasa laulupeotule 1000-kilomeetrise teekonna.

Siis jõudsid kohale teisedki. Kiirabis tehtud pilt näitas, et luud on terved, aga põrutus jõhker. Seljaravikeskusesse tehtud telefonikõnele sai Muttika vastuseks tulla augustis, seni aga olla pikali ja mitte liigutada. Väljas oli maikuu…Järgmisel päeval – keha tuim, hingata raske, jalad küll liikumas, ent imelikud – vedas ta end kummiratastega rollerskisid ostma, et seljalihaseid tugevdada. Seda hetkel just kõige rohkem vaja oligi ja seda ta meditsiiniõest ema erialakirjandust tuhninuna teadis.

“Augustini voodis lesides kustunuks mul närvid ja surnuks lihased. Siis oleks ma tõesti lõpetanud ratastoolis. Ilma, et ise midagi ettegi oleksin võtnud!” on Muttika nördinud suhtumise üle meie tervishoius, mis puudega inimesi ise juurde tekitab.

Rullsuusatrenn jääb tal vahele vaid siis, kui kuumus kiivri all aju ära küpsetada tahab, jalgrattaga sõidab või kiropraktiku soovitusel lihased puhkust vajavad. Talvel vahetab rollerskid suuskade vastu. Nii pea iga päev. Juba neljas aasta järjest. Sest kui jätta trennitegemisel sisse pikem paus, annab vigastus end kohe tunda. Muide, 2012 tegi Muttika murutraktorikrossi ikkagi kaasa. Ja tänavu märtsis sõitis tsipake enam kui
9 tunniga läbi kuulsa 90-kilomeetrise Vasaloppeti, supermaratoniks spetsiaalselt treenimata. Sel talvel plaanib ta minna suusahüppetrenni, et viia ellu oma lapsepõlveunistus – hüpata 90-meetriselt Tehvandi mäelt.


MUGAVUSTSOONIST VÄLJA
Ning ometi ei pea Jüri neid ettevõtmisi mitte sportimiseks, vaid enda liigutamiseks. Sport on tema meelest see, kui piltlikult öeldes pärast stardipauku kõik liduma panevad, et iga hinna eest esimesena finišisse jõuda. “Mul oli koer… vaatasin, kuidas ta ärgates esimese asjana ennast venitas, värske õhu kätte jõudes ringi jooksis, sõi just nii palju, kui isu oli, mitte rohkem,” imetleb mees looma ratsionaalset ja optimaalset käitumist.

Kaks täpilist – loomaaias lumeleopardiga sinasõprust sobitamas.

“Inimesed aga on nii irratsionaalsed. Mõni otsustab 50-aastaselt sõita läbi kogu Vasaloppeti distantsi, et saada poole peal südamerabandus. Kust selline asi tuleb? Loodusest küll mitte. Pigem mingitest ühiskonna seatud ootustest, unistustest…”
Veel ütleb ta, et kui tahta ennast oma kehas hästi tunda, tuleb selleks ise midagi teha, mitte otsida vabandusi sarjast mul pole aega trenni teha. Meie aga laseme ennast hällist kaugenedes järjest rohkem lõdvaks, nimetades seda kohanemiseks.

“Aga mugavustsoonis ei arene, vaid jookseb kinni.
Muutusi pole vaja näha kui probleeme, vaid kui võimalusi asju teistmoodi teha, uutmoodi kogeda.

Su enda otsustada on, kas asjad lähevad hästi või kisubki kõik juba hommikust peale viltu. Inimesed on riskide suhtes aga alalhoidlikud ning allumatud situatsioonid lahendatakse sellega, et ma parem ei tee,” filosofeerib ta.

Üldse võiksime me piiride kompaja sõnul võtta asju kergemalt, muidu nüristab põhjamaine alalhoidlikkus huumorimeele ära. “Eestlaste küünilisus ei ole enam naljakas, pigem julm ja õel. Mul on sellest tõsiselt kahju, sest pikas plaanis keerab see kuplialuse pekki,” pahvatab Muttika nukralt.

Jordaanias Eesti Energia põlevkiviasjandust uurimas.

Oma kuplialuse püüab ta sagedasti vaiksena hoida ja asju pigem tunnetada. Sellekski on tal lihtne nipp: ütle oma mõtlemisele aitab, ära nüüd jahvata. See muudab tajud eredamaks ning siin ja praegu kohaloleku erksamaks.

Idamaist teadlikkust iseendast ja hetkest, ning ka hetke nautimist
võiksime Jüri meelest lubada endale sagedamini kui vaid
jaanipäeval ja jõuludel. 
Oleme ju osa sellest 1% maailma rahvastikust, kellel on suurt pilti vaadates kõik hästi.

Eestis pole sõda, nälga, me ei tegele siin ellujäämisega nagu enamus maailmast. Ja ikka viriseme ja muretseme igaks juhuks. Mis meil viga on? Miks me õnnelikud pole? Ta ise püüab jääda positiivseks alati, sest see mõjutab tema arust kõiksust. On ju keha, vaim ja seda ümbritsev maailma kõiksus üks tervik.

“Kuidas sul intuitsiooniga on? Et tuleb teadmine?” –
“See ei tule, see kogu aeg on. Ma arvan, et kõigil on see kanal lahti,
lihtsalt me ei oska seda märgata.

Inimesed on ühtmoodi andekad, võimekad, tugevad. Ainult et suudavad ennast nii puntrasse keerata, et pärast ei oska sellest enam välja tulla. Ja keegi teine aidata ka ei saa, sest enda seest saad kõik kätte ainult sina ise.”

2013 suvi, Rock Summer 25, intervjuutamas Panto vedajat ja klahvkamängijat Erik Sakkovit.

Fotod:
Laulupeotule tulemine – menu.err.ee.
Kaks täpilist tegelast – postimees.ee.
Ülejäänud – Jüri Facebooki lehelt.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s