Põlisrahvad tervendavad tseremooniate, palvete, laulude, pühade taimede ja iidse tarkusega ning teavad, et inimene on seotud loodusega, Maaga, planeetidega. Kohtusin Lendava Kotkaga esmakordselt seitse aastat tagasi. Ja ta oli veel ehtsam, kui olin osanud päris-indiaanlast endale ette kujutada.
Aasta hiljem olin, kõps, Lilleorus toimunud indiaanilaagris, kus sai Lendava Kotka juhatamisel kogetud peioote-, higitelgi-, õnnistus- ja päikesetervitustseremooniaid ning meistrerdatud endale unenäopüüdja ja kee kotikestega, milles oli püha tubakas. Sealt sündis ka siinne lugu, mis ilmus ajakirja Üks 2009. aasta mainumbris. Aastaid hiljem kohtusin Rupertiga taas. Siin sellest sündinud lugu Indiaanlaste põline tervisetarkus.
Päris ehtne indiaanlane Rupert Encinas ehk Ba’ag Da ehk Lendav Kotkas on tohono o’odhami indiaanihõimu vaimne juht, tseremooniameister, tervendaja ja õpetaja.
Ahou tähendab tohono o’odhami keeles heakskiitu. Selle indiaanihõimu pärimuse kandja RUPERT ENCINAS ehk BA’AG DA ehk LENDAV KOTKAS on käinud Eestis indiaanitarkust jagamas kümme aastat. Seekord oli ta seda tegemas koos tütre Kimimila ehk Liblikaga. Nagu kõik loodusrahvad, peavad ka indiaanlased Maad inimeste emaks, kel on süda, kopsud, neerud nagu meilgi. Valge inimene sellele ei mõtle, tema kaevandab kulda ja hõbedat, kiskudes Maa seest välja elundeid ja tehes teda haigeks. Ka on kõikidel asjadel, olgu see trumm, ravimtaim või linnusulg, olemas hing. Tseremooniad aga, kus neid inimese tervikliku, terve ja täiusliku olemise taastamiseks kasutatakse, peetakse jutuajamiseks Loojaga.
TIPI JA ÕNNISTUSTSEREMOONIA
Indiaanitelgi tipi idakaarde avanev uks kutsuvalt ootamas.
Indiaanitelk tipi ehk teepee oli laagri ajal meie “kodu”. Siin toimusid vestlusringid, kus kuulsime põlisameeriklaste traditsioonidest ja maailmanägemisest. Siin tegime unenäopüüdjat ja tubakakotikesi. Siin andis Rupert meile juhatust tseremooniate kombestiku kohta ja siin need pühad toimingud enamasti ka aset leidsid.
Tipi uks avaneb itta, sest sealt tõuseb päike. Sisenedes tuleb jalanõud ukse taha jätta – nagu ikka pühakotta astudes, ning sees liikuda päripäeva, et keha mitte segadusse ajada. Istutakse ringikujuliselt lõkke ümber või seistakse, kui rituaal seda nõuab. Nagu õnnistustseremoonia ajal, kus me kotkasulgedest lehvikuga oma paarilisele lõkkest tõusvat seedrisuitsu saates ning tema pead, õlgu ja peopesi õrnalt sopsutades ta aurat puhastasime ja talle häid soove laususime. Mõju oli imeline! Kas sellepärast, et võhivõõra inimese suust uskumatult ilusaid sõnu kuulsid või et ise neid särasilmil jagasid, ei tea, aga olemine sai tõeliselt puhastunud, helge ja õnnelik.
Tugevalt tervendava väega kotkasulgedega pühitakse ära seiskunud energiat ja paitatakse minema kehvavõitu enesetunnet. Sulgi mööda libisevad ka head unenäod magaja poole.
UNENÄOPÜÜDJAD JA TUBAKAKOTIKESED
Sellised nad on – ühtseks ketiks sõlmitud ja imehästi lõhnava püha tubakaga täidetud kotikesed.
Unenäopüüdja hoiab unenäomaailma puhta. Legendi järgi jäävad head unenäod ämblikuvõrku meenutavasse mustrisse kinni ja voolavad sealt sulgedesse, kust magajale taas külla tulevad. Halvad unenäod aga lendavad keskel oleva pisikese augu kaudu minema.
Meisterdasime need pajuvitsast ja lõngast. Süvenenult omaette nohistades, sest unenäopüüdjat tehes pole niivõrd oluline selle täiuslik vorm, kui mõte, mille temasse punud. Teha võib seda endale ja teistele ning riputada voodi lähedusse vastu valgust, et hommikupäike ta puhtaks saaks uhtuda.
Ka erivärvilisi tubakakotikesi nööri otsa sõlmides tuleb keskenduda palvele, mille täitumiseks tseremoonialt õnnistust soovid. Kui paned kotikesse murest lahtisaamise, võid selle tseremoonia lõpus lõkkesse visata. Tahad sa kotikesest abi, võtad ta koju kaasa.
Kotikeste tegemine on ülimalt mediteeriv. Poetad oma soovile mõeldes väikesele neljakandilisele riidelapile näpuotsatäie lõhnavat tubakat, peidad selle riide sisse ja tõmbad talle ümber sõlme. Meie meisterdasime paunakesi kuus, indiaanlased teevad mõnikord aga sadakond päevas. Olulised on värvidki.
Valge tähendab põhjasuunda, kollane lõunat, punane ida, must läänt, sinine on taevas ja roheline Maaema.
HIGISTAMISTELK JA PUHASTUMISTSEREMOONIA
Emaüsa sümboliseeriv higitelk on indiaanlaste jaoks paik puhastumiseks, mõtete selitamiseks, hinge ja keha tervendamiseks.
Eskimode iglut meenutav higistamistelk tähendab indiaanlastele pea sama, mis meie saun vanadele eestlastele – paika hinge ja keha tervendamiseks ning mõtete selitamiseks. Ent selle vahega, et seal end ei pesta, sest too emaüsa sümboliseeriv tseremooniapaik on puhastumiseks, mitte puhastamiseks, vett aga visatakse tulistele kividele nagu meilgi ning kuum ja niiske on ka.
Kõigepealt tegi lõkkemeister Joel üles tule, et maakivid tulikuumaks ajada. Kui saabus õige aeg, pugesime madalasse telki ja sättisime end selle keskele kaevatud “kerise” ümber istuma. Siis saabus kivide sissekandmise, vee sissetoomise ja telgisuu sulgemise aeg. Kottpimedus, vaid kivid telgi keskel punaselt hõõgumas. Rupert puistas neile seedrit ja heitis seejärel ohverduseks vett. Telk täitus mõnusalt kuuma ja metsalõhnase auruga, mida me täiel rinnal sisse hingasime. Laulsime indiaanitrummi saatel palveid ja laususime tänusõnu. Kes suletud silmi, kes vaikselt mediteerides, kes häälekalt ümisedes. Pärast lühikesi “puhkepause”, mil valguse kätte sirutama sai minna, jätkus tseremoonia seedri, “leiliviskamise” ja lauludega taas. Mitmeid-mitmeid kordi.
TERVENDAVAD TAIMED
Seeder ongi üks põlisameeriklaste neljast peamisest väekast taimest. Teised on valge salvei, maarjahein ja tubakas.
Lõkkesse puistatud seedripulbri suitsu kahmasime sügavalt sisse hingates kätega enda poole ja otsekui pesime end sellega pealaest alates puhtaks. Või siis “lükkas” Kimimila kotkasulgedega seda meie poole. Sama tegi ta salveilehtedest köidetud viirukikimbu suitsuga nii tervitustseremoonia ajal, mil me oma teejuhtidega tuttavaks saime kui ka varahommikuse päikesetervituse tseremoonia ajal, mil me näod päikese poole algava päeva eest päikest ja Loojat tänasime. Naiseliku ning heina ja vanilli aroomiga maarjaheinapatsi hoian ma aga voodipeatsis, sest ta lõhnab nõnda maandavalt ja rahustavalt. Tubakat suitsetatakse piibutseremoonial ning teda istutades austatakse kõiki taimi, kes on andnud oma elu inimese heaks.
MÜSTILINE PEIOOTE JA TERVENDAMISTSEREMOONIA
Tipi keskele tehtud lõkketuli puhastab ja tervendab inimeseksolemise igal tasandil.
On veel üks eriline taim – peyote, eesti keeles peioote-uimakaktus. Indiaanlased on temaga tohterdanud ammusest ajast nii hambavalu, nahahaigusi, reumat, palavikku kui külmetust. Kaasagesed uuringud näitavad tema tugevat antibiootilist toimet. Temaga ravitakse diabeeti, kroonilisi haigusi ja valusid, ka vähki, alkoholismi ja narkomaaniat.
Tseremoonia algas õhtul kell 9 ja lõppes hommikul kell 8. Tipist välja sai öösel kell kolm. See oli ka ainus kord. Karm!
Ent nagu Rupert lohutas: “Selleks, et midagi saada, tuleb midagi vastu anda. Öö läbi üleval istumine on sinupoolne ohverdus.”
Ka soovitas ta meil enne mõelda, mida peioote tegema peaks: kas andma painavale küsimusele vastuse, juhatama õigele teeotsale, tervendama haigusest, leevendama muret.
Peiootepulber oli hirmkibe. Kauem mäludes muutus aga hoopis magusaks ja aniisimaitseliseks. Pulbrile rüüpasime peale peiooteteed. Veel suitsetasime oma kätega maisilehe sisse rullitud püha tubakat. Saatsime Looja poole nii mõttes kui häälega oma soove ja taotlusi. Kuulasime Ruperti palvelaule. Ja laulsime ka ise, saatjaks vesitrummi kume rütm. Hommikul toodi tipisse indiaanlaste neli põhitoiduainet – vesi, mais, liha ja marjad ning see tagasihoidlik hommikueine maitses jumalikult. Veel neli viimast laulu ja lõppenud ta oligi – enneolematu ja võimas kogemus.
Siit saad kuulata põlisameeriklaste kiriku peioote-tseremoonia tervenduselaulu. Ei esita küll Lendav Kotkas, aga sama viisiga laulis öösel temagi.
Nii ohjeldamatult kui tol ööl, pole ma vist elu sees naernud. Mitte lihtsalt itsitanud, vaid naerust vappunud, pisarad iga kord silmist purskamas. Kõhulihased kurtsid veel kaks päeva hiljemgi. Mõne seest leidis peioote üles elupõlise indiaanlase, kelle pani laulma nii, et mul vaimustusesipelgad mööda selgroogu vudisid. Mõnele tundus tipi põrand totaalselt kreenis olema. Mõni luges vastu hommikut, kui juba hahetas, tipi hallitusetäpiliselt seinalt salakirja, mina nägin seal pisikestest värvilistest klotsikestest mosaiiki.
Üht aga kogesime kõik – meeletut üksolemise, jagamise ja üksteisest hoolimise tunnet. Koju minnes polnud meist keegi enam see, kes laagrisse tulles. Kindel. Rupertile selle eest indiaanikallistus, süda vastu südant. Ahou!
LOOJA ANNAB JÕUDU
Lendav Kotkas täies tseremooniaehtes.
Lendav Kotkas on USA-s Arizonas elava 20 tuhande liikmelise indiaanihõimu vaimne juht, tseremooniameister, tervendaja ja õpetaja, ehkki ta ise endale mingeid eristavaid silte külge ei taha.
Kuidas sai sinust traditsioonide hoidja?
Ma olen kasvanud üles oma keele ja traditsioonide keskel. Mu vanaisa, ehkki ta sai hariduse internaatkoolist, pidas traditsioonidest väga lugu, rääkis legende ja lugusid. Ka istusin juba poisikesena tervendamistseremooniatel. Lääne tüüpi hariduse sain Tucsonis ja Kansases, kus kohtusin ka teistest hõimudest pärit indiaanlastega. Mulle on alati korda läinud, mis meie rahvaga toimunud on. Noorena olime sõpradega väga ristiusu ja välismaalaste vastased.
Sa töötad palju lastega. Miks on see sulle oluline?
Ma mitte ainult ei räägi meie kultuurist, vaid panen inimesed seda läbi tseremooniate ka tundma. Siin samuti. Õppida tuleb algallikast, mitte ainult lugeda, vaid ka puudutada ja tunda. Kodus käime lastega meie pühapaikades, higistamistelgi- ja põlisameeriklaste kiriku tseremooniatel. Lapsed on ju need, kes seda kõike jätkavad ja selle siis oma lastele edasi pärandavad. Me ütleme, et elu ei ole lühike, elu ei ole pikk, ta lihtsalt on.
Mida tähendavad indiaanlastele neli elementi ja neli ilmakaart?
Need kõik on osake meie elust ja aitavad meid, kui me nende õpetusest aru saame.
Neli põhielementi on õhk, maa, tuli ja vesi. Õhk tähistab mõistust ja vaimseid püüdlusi. Maa on elu alus, sidemed perekonna ja juurtega. Tuli tähendab energiat ja sisemist väge. Vesi on emotsioonid, naine, intuitsioon.
Ilmakaarte juures räägime me ka loomadest kui meie õpetajatest. Lõunasuund tähendab algust. Seal elavad lühikeste jalgadega lühinägelikud loomad. Ka elus kohtab inimesi, kes näevad ainult seda, mis nende ees on, kes ei arene, vaid seisavad ühe koha peal. Läänes elab must karu. Ta eksleb siia-sinna. Ka mõned inimesed on otsustusvõimetud, neil puudub siht. Ja nii nad käivadki nõuandjate juurest abi otsimas, mis iseenesest pole paha, sest me vajame juhendamist. Põhjas elab hirv või pühvel. Neljajalgne loom, kes end teiste jaoks ohverdab. See õpetab meile, et on inimesi, kellel pole kahju oma aega ja energiat teiste hüvanguks anda. Idas elab kotkas, kes lendab kõige kõrgemal. Tema on seotud egoga. Ka inimeses näeme vahetevahel liigset egot. Kui seda heal kombel kasutada, pole see aga paha.
Lendava Kotka üliuhked mokassiinid ja säärised.
Mida sümboliseerivad neli põhitoiduainet?
Kõige tähtsam neist on vesi, sest tema on enne kui elu. Mais sümboliseerib inimest seestpoolt, liha väljastpoolt, punased marjad on veri ja veresooned.
Kuidas ravivad pühad taimed?
Tervendamiseks, s.t füüsiliseks, hingeliseks ja vaimseks puhastumiseks, õnnistamiseks, kaitsmiseks, tasakaalu taastamiseks ning hea aura loomiseks kasutame me nende suitsu. Suits “kleepub” negatiivse energia külge ja võtab selle endaga taevastesse avarustesse liikudes kaasa, kus see siis positiivseks energiaks muudetakse.
Igihaljas seeder meelitab ligi nähtamatu maailma energiaid.
Valge ehk püha salvei on salveide kuningas ja kõikidest ravitoimega salveidest kõige puhtam.
Maarjaheina võib lisaks ka tootemina kaasas kanda, ka hoiame teda kodus positiviise energia ja heade vaimude ligimeelitamiseks.
Tubakas anti aga inimesele palvetamiseks, mitte muuks.
Kuidas puhastab higistamistelgitseremoonia?
Füüsilisel tasandil puhastab see keha, südant, kopse, neerusid, maksa ja verd mürkainetest. Vaimsel aitab meelel vabaneda ebaolulisest mürast. Hinge tervendab ta võimalusega tunda palve kaudu ühendust Looja ja Maaemaga.
Ba’ag Da ehk Lendav Kotkas koos tütre Kimimila ehk Liblikaga.
Põlisameeriklaste kiriku tseremoonias peetakse tähtsaks lootust, usku, armastust ja heldust. Mida need meile õpetavad?
Inimene peab elus tegema valikuid. On need valed olnud, jääb ta neisse kinni, hakkab tegema endale etteheiteid. Peioote aitab mineviku vabaks lasta ning annab tseremoonia käigus juhatust, mismoodi edasi liikuda, kuidas ennast armastama õppida ja enda kritiseerimine lõpetada. Ta õpetab, kuidas olla terve. Öö läbi üleval istumine on aga ohverdus, heldus, enda andmine.
Mis võib inimesega tervendamistseremoonia ajal toimuda?
Peioote võib panna naerma ja nutma. Võtta inimeselt sotsiaalse maski, muutes näiteks macho-mehe taltsaks ja alandlikuks. Ta teeb mõtlemise selgeks ning õpetab kaas- ja koosolemise tunnet, üksteisest hoolimist, ausust ja usaldust, mõistmist, miks asjad on nii nagu nad on ning arusaamist, et tahad liikuda teistega koos, mitte kellegi ees või taga.
Kuidas põlisameeriklaste kiriku tseremoonia alguse sai?
Legende selle kohta on mitmeid. Üks on niisugune: kui komantšide juht Quanah Parker sugulastel Texases külas oli, ründas teda pull nii rängalt, et appi kutsuti ravitsejanaine ühest Mehhiko indiaanlaste hõimust. Naise antud kange peiootetee aitas mehe juba nelja päevaga jalule. Lahkudes andis indiaanlanna Parkerile kaasa peiootekaktuse sõnadega, et too seda oma rahvaga jagaks. Koju jõudes läks mees nägemuste otsingul mägedesse. Pärast palveid ja peioote söömist sai ta Suurelt Vaimult juhatust panna üles tipi ja minna oma hõimuliikmetega sinna palvetama. Nii põlisameeriklaste kiriku tseremoonia sündiski. Quanah Parker on selle kohta öelnud: “Valge mees läheb kirikusse, et rääkida seal jumalast. Indiaanlane läheb tipisse, et rääkida seal jumalaga.”
Ja siin Lendav Kotkas laulmas väelaulu ehtsas eesti keeles.
Fotod on laagris minu tehtud.
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 