t-särgist teksadeni – jalutuskäik Reet Ausiga

reet Laura NestorKas teadsid, et …odavate teksade riidevärv on ülimürgine …või et igal aastal rändab prügimäele üle 90 miljoni rõiva …või et kuni 60% riiete ökoloogilisest jalajäljest võtab nende pesemine ja hooldamine? Mina ei teadnud, enne kui Reedaga moetööstuse glamuurse fassaadi taha piilusime.

 

Kohtusin Reedaga esimest korda aastaid tagasi ning sellest ajast austan seda habrast kolme imetoreda lapse ema, tavatutest ideedest pakatavat ja inspiratsioonil voolata laskvat Eesti ainsat doktorikraadiga moedisainerit väga. No ja Reeda tütresse Niinasse olen ma lausa ära armunud:) Reet, täna ka Tallinna Linnateatri peakunstnik, lihtsalt on nii uskumatult tegus ja kohal ja ilus. Siinse loo olen kokku miksinud kahest aastal 2014 tehtud intervjuust. Üks ilmus ajakirjas Üks, teine kauplusteketi Biomarket kliendiajakirjas.

Ilus, armas, andekas, väekas ja tark Reet. foto: Laura Nestor.

Jalutame mööda Kultuurikilomeetrit, et Reeda noorim, 11-kuune rõõmurull Karl värskes õhus oma päevaund saaks teha. Lobiseme rohemõtlemisest, mis Reedale loomulik elamise viis on ning inimeste ja rõivatööstuse ökoloogilisest jalajäljest, mida ta süvitsi uurinud on.

Et on varakevad, mõtiskleme ka kohe-kohe pihtahakkava lõkketegemise üle. “Me peaksime endale väga teadvustama, mida tulle visata, et prügi, autokummide, mille iganes põletamisest ei saaks jõhker õhusaastamine,“ ütleb Reet ja lisab: “Lugesin ühest uuringust, et

ühe saapapaari põletamisel õhku paiskuvate toksiliste gaaside hulk
on suurem, kui tekib üle ookeani lendaval lennukil.“

Kui looduse tervis sulle korda ei lähe, Aasias elava rõivatöölisega samastuda on keeruline ning loomade kannatused su ükskõikseks jätavad, siis enda ja oma pere tervis peaksid ihule küll lähedal olema.


OHTLIK TEKSAPÜKS
See, et rõivastes sisalduvad mürgised ained võivad kaasa tuua allergiat, nahavähki, hingamisteede haigusi, Alzheimeri tõbe, ei ole Reeda sõnul müüt, vaid teaduslike uuringutega tõestatud reaalsus. Tema tiim on teinud koostööd Soome teadlase Kaisa Klemolaga, kes on uurinud kangaste ja riidevärvide mõju maksarakkudele. Muu hulgas selgus, et

odavates teksapükstes olev riidevärv on inimesele ülimürgine!

“See teema on muutunud aktuaalseks just viimastel aastatel seoses nahavähi plahvatusliku kasvuga Euroopas, mida põhjuseid uurivad teadlased seostavad just tekstiilikemikaalidega. Me kanname uut asja imelühikest aega, tüdineme ja ostame uue. Nii ei jõuagi rõivaese teatud hulga pesukordadeni, mis toksiinid välja uhuks,” avab Reet moetööstuse Pandora laeka. Taaskasutatud nn teise ringi rõivaste kandmine on tema jaoks juba sellepärast oluliselt tähtis.

Reet oma ateljees, seljas oma upcycling-kleit. foto: Laura Nestor.


MIS OHUD RÕIVAS PEIDUS ON?

Värvimisel, pleegitamisel, vanutamisel, ensüümidega järeltöötlemisel, eriti teksade puhul, jäävad kõik selleks kasutatud ained kangasse. Kui toode valmis ja konteinerisse pakitud, pritsitakse see veel hallituse tõrjeks üle erinevate kemikaalidega. Nii jõuabki kaupluseletile “uhke” keemiline pomm.

Tõsi, ka 70–80ndatel ja enne seda olid värvid ja muud töötlemiseks mõeldud ained mürgised, ent rõivad olid kallimad, neid osteti harvem ja kanti kauem. Kui lisada, et veepuhastusjaamad ei suudagi veel teha kahjutuks kõiki rõivatööstuse ja sünteetiliste pesupulbrite mürke, mis pesumasinast maailmamerre jõuavad – nagu kinnitavad Soome uuringud –, paneb ikka päris kukalt kratsima.

“Tegelikult ei ole see ju normaalne, et teksapaar maksab alla 20 euro,“ hüüatab Reet tõredalt. “Me ei oska näha tervikpilti. Kui palju aga kulutatakse töötunde, energiat ja vett ühe riideeseme valmistamiseks…“ Tõsi, asi hakkab ju pihta seemnest, maaharimisest, niisutamisest, saagikogumisest, niidiketramisest, kangakudumisest, disainimisest, õmblemisest ning lõpeb poodi jõudmise ja müümisega. See tähendab tohutult paljude inimeste tööd ning taastumatutest allikatest pärit loodusvarasid.


IGAPIDI SÕBRALIK LAULUPEOSÄRK
Õnneks on meie tänavuse laulu- ja tantsupeo T-särgiga lood sootuks teised. Iga eksemplar 24 000-st hoiab võrreldes uuest materjalist õmmelduga kokku suisa 91% vett ja 86% energiat! “See on nii suur kogus, et võib öelda küll, et oleme teinud positiivse keskkonnamõjuga särgi ehk et oleme suutnud vältida väga suure koguse puuvilla kasvatamist, uue kanga kudumist, vee ja energia raiskamist ning jäätmete tekitamist,“ rõõmustab laulupeosärkide idee autor.

91% vähem vett ja 86% vähem energiat – see on ühe peosärgi salasõnum. foto: Kerli Sosi Photography.

91% vähem vett ja 86% vähem energiat – see on ühe peosärgi salasõnum. foto: Kerli Sosi Photography.


UPCYCLING, RECYCLING, DOWNCYCLING
JA ÜLETOODANG

Vahvad särgid sünnivad väärtustava taaskasutuse ehk upcyclingi põhimõttel suurtööstuse ületoodangust. Upcycling tähendab seda, kui materjali keemiliselt või mehhaaniliselt ümber ei töödelda, küll aga antakse sellele lisaväärtus disainiga.

Igasuguse ümbertöötlemise ehk recyclingi teine pool on downcycling ehk väärtust kahandav taaskasutus nagu on näiteks plastpudelist fliisi tegemine. Ületoodang aga tähendab uut rõivaeset, mida on õmmeldud igaks juhuks vähemalt 5% rohkem. Kui teha valmis täpne arv, siis aga selgub, et näiteks kasvõi kolm mitmekümnetuhandesest partiist on praak, tühistab rõivafirma tellimuse – inimesed ei saa tehtud töö eest palka ning loodust jääb koormama kuhi jäätmeid. Riskivabam on teha juba kohe igaks juhuks rohkem.

“Väärtustava taaskasutuse üks põhimõte ongi kasutada seda juba seal, kus ülejääk tekib, et ei peaks raiskama lisaressurssi transpordile. Ning sellist kogust laulupeosärke nagu meil vaja Euroopas keegi lihtsalt enam ei õmble. T-särgid tulevad niikuinii kõik Aasiast. Sellepärast on ka oluline teada, kuidas need tehakse,” seletab upcyclingi maaletooja.

Meie laulupeosärgid sünnivad Bangladeshi tehases Beximco, kellega firmat Reet Aus Design seob mitme aasta pikkune koostöö. Nagu selgus, oli neil üle 70 000 uhiuut polosärki, mis oleksid läinud hävitamisele. Kui särkide värvikaardid Eestisse olid jõudnud, hakkas Reet oma Kalasadama stuudios nuputama, kuidas saaks polosid lõigata tükkideks nii, et kaotsi läheks võimalikult vähe ning disain sobiks ka laulu- ja tantsupeo visuaaliga. Disainijuhised saadeti Bangladeshi, mille järgi meie T-särgid seal valmis õmmeldakse ja siis siia saadetakse.

“Tead, kui oled Bangladeshi slummis näinud, missugustes tingimustes tekstiilitööstuses töötavad inimesed tegelikult elavad, ei ole su maailmapilt enam endine.” foto: Reeda erakogu.


RÕIVATÖÖSTUSE KOLM E-D
Erinevalt kurikuulsatest Bangladeshi orjavabrikutest, mis kasutavad lapstööjõudu, maksavad olematut palka või tapavad kokku varisedes tuhandeid, on Beximco mitte ainult riigi pealinna Dhaka, vaid ka Aasia üks kaasaegsemaid ja suuremaid – aastas toodetakse üle 50 miljoni rõivaeseme, muu hulgas sellistele brändidele nagu Tommy Hilfiger, Calvin Klein, Donna Karan, Bershka, Esprit, Levi’s, H&M, Zara, Next. Ka makstakse töötajaile keskmisest kõrgemat tasu ning hoolitakse keskkonnast.

”Mind teeb kurvaks, kui heaoluühiskonna tarbijaid kutsutakse üles mitte ostma Bangladeshis õmmeldud rõivaid, sest nii saavat me mõjutada sealseid tehaseomanikke muutma töötingimusi inimväärsemaks. Olen käinud selles riigis kordi ja näinud paljut. Niimoodi üldistada on täiesti väär,” ütleb Reet nõutu kurbusega. “Lääne inimene võiks pigem huvi tunda, miks Bangladeshis ja mujal Aasias, kus toodetakse lõviosa meil müüdavatest rõivastest, üldse tehakse ületunde, makstakse sandikopikaid, tekitatakse tohututes kogustes prügi, reostatakse keskkonda? Aga sellepärast, et meie siin tahame osta uusi riideid ja võimalikult odavalt.

Seni, kuni me oma ostukäitumist teadlikumaks ei muuda,
ei muutu ka nelja miljoni Bangladeshi rõivatöölise jaoks mitte midagi.”

Rõivatööstuses on kolm e-d: keskkond, inimõigused ja majandus. Inglise keeli environment, ethics, economy. Kiirmoe ärimudel on toota võimalikult odavalt, kiiresti ja palju ehk esikohal on majandus. Ülejäänu on vaeslapse staatuses, ehkki tegelikult peaksid võrdselt olulised olema kõik kolm. Kuna suurtootjale on lisaks rahale jumalaks ka tarbija, saame just meie kaalukaussi kallutada. Kui ikka kümmekond ostjat päevas müüjalt uurib, kust toode tuleb, millistes tingimustes õmmeldud on, kas tootjatehas on ka ILO ehk Rahvusvahelise tööorganisatsiooni liige – on rõivafirma sunnitud oma tegemistes läbipaistvamaks ja eetilisemaks muutuma.

Reeda, Jaak Kilmi ja Lennart Laberenzi kiirmoe keskkonnamõjust jutustava dokfilmi plakat.


SURNUD JÕGI
“Tead, kui oled Bangladeshi slummis näinud, missugustes tingimustes tekstiilitööstuses töötavad inimesed – samasugused inimesed kui meie – tegelikult elavad, ei ole su maailmapilt enam endine. Seal võideldakse ellujäämise eest. Neil napib kõige elementaarsemaid asju nagu kasvõi puhast joogivett. Ja selle juures on nad kõige rõõmsamad, armsamad ja kokkuhoidvamad üleüldse,” meenutab Reet, kuidas ta koos Jaak Kilmi ja Lennart Laberenziga kiirmoe keskkonnamõjust jutustava dokfilmi “Out of Fashion” tarvis esimest korda Bangladeshis käis.

Veel räägib Reet loo 7-aastasest tüdrukust, kes 40–50-kraadises umbses ruumis päev otsa õmblusmasina tagant isegi pissile minna ei tohtinud.

Lahendus sotsiaalsele ebaõiglusele saab olla ainult siin –
tellija ja tarbija, mitte seal – tootja poolel.

Sama masendavad on ka pildid loodusest. Dhakast voolab läbi Buriganga jõgi, mida kohalikud Surnud jõeks kutsuvad, sest seal ei ela enam ammu mitte kedagi. Mööda jõge paadiga sõites nägi Reet, kuidas mõlemalt kaldalt voolas jõkke erakordselt toksilisi riidevärvide jääke. Ja need kõik voolavad ookeani.

Ülisuur keskkonnaprobleem on ka rõivatööstuse jäätmed. Need kas põletatakse või kuhjatakse prügimägedesse, ainult et Aasias keskkonnaohutuid prügilaid nagu meil, pole. Tohutud jäätmekuhilad tekivad nii ületootmisest kui sellestki, et lääne rõivafirma jätab näiteks kogu partii välja ostmata, sest tellimuse üleandmisega on jäädud hiljaks… kolm tundi. Milline on tagajärg kohalikele elanikele ja loodusele jätab uhketes kontorites kasuminumbreid taga ajavad tegelased ükskõikseks. Ning taas – jäätmete vähendamiselegi on tehnoloogiliselt lahendused olemas, vajaka jääb heast tahtest.

Reet prügimäel Peruus. foto: Lennart Laberenz.


LAHKED NELJAJALGSED
Ent mitte üksnes inimesed ja keskkond pole moetööstuses väärkoheldud, ka meie neljajalgsed ja sulelised kaaslased. Ning see teema ei lähe korda üksnes ullikestele ja puukallistajatele. Filminäitleja ja produtsent Joaquin Phoenix, lauljatar Pink, näitlejannad Alicia Silverstone, Eva Mendes, Pamela Anderson – kõik nad on astunud välja loomade-lindude-roomajate julma kohtlemise vastu.

Kes arvab, et see vaid osav turunduskampaania on, võib organisatsiooni PETA – People for the Ethical Treatment of Animals kodulehelt vaadata-lugeda, kuidas Hiinas, kust tuleb 90% maailma angooravillast, jänesed valust karjuvad, kui neilt iga kolme kuu tagant karva kisutakse. Kuidas Hiina ja teiste riikide karusnahafarmides rebaseid, naaritsaid, kährikuid, jäneseid ning kasse ja koeri elusalt nülitakse. Kuidas hanedelt-partidelt sulgi kitkutakse või Austraalias meriinolambaid sandistatakse.

Õnneks loomade tunnetest hoolivaid disainereid ja rõivabrände on: Stella McCartney, Polo Ralph Lauren, Calvin Klein, Tommy Hilfiger, Hugo Boss, Adidas, Timberland, Mango. Ning kes loomset-linnulist üldse kanda ei soovi, neilegi on looduslik valik puuvillase, linase, kanepi- ja bambuskanga näol olemas.

T-särk – vett 91%, CO2 90% vähem. Püksid – vett 10%, CO2 90% vähem.

Väärtustav taaskasutus ehk kleit, mille tegemiseks kulus vett 91% ja energiat 89% vähem.


 

 

 

 

 

 

 

 


EETILISED MOEDISAINERID

Reeda jaoks on eetika, säästlikkus ja ökoloogiline jalajälg olnud alati loomise loomulik osa. Juba oma esimese kollektsiooni, ja ka mõned hilisemad teatritööd, õmbles ta  kasutatud rõivastest. Aasta siis oli 2005. Seejärel hakkas valmistama väikeseeriaid kohalikest tootmisjääkidest. Nüüd teeb sama, ent juba masstootmises ning ettevõttes, kus jäätmed tekivad ehk Beximcos. Seal on õmmeldud ka Reeda kevadsuvine kollektsioon “Upcycled 2014/2015”, mille iga eset saadab etikett infoga, kui palju sellega on säästetud vett ja elektrit.

Meie ökodisainer ütleb, et väärtustav taaskasutus on nišitoode – heaoluühiskonna teisitimõtlevate disainerite “kiiks” leevendada jäätmeprobleemi globaalsel tasandil ning soovitab neil, kes tahavad tarbida teadlikult, valida upcycling, sest see on keskkonna jaoks kõige sõbralikum viis midagi toota.

Ohh, oleks vaid Reeda suguseid visionäärist moeloojaid maailmas rohkem!

Reeda doktoritöö esikaas.


KAS TEADSID, ET…
ühe uue rõiva tegemiseks kulub 6,45 l vett ja 1287 kWh elektrit.
iga väärtustatud taaskasutuse põhimõttel valminud rõiva jaoks kulub võrreldes masstootmisest tulnuga 3600 l ehk 85% vähem vett ja 6,2 kWh ehk 89% vähem elektrit.
kiirmood sai alguse 1988, mil rõivabränd Zara avas esimese kaupluse väljaspool kodust Hispaaniat. 1992 tegi sama Mango. Enam ei olnud esmatähtis mitte rõivaste kvaliteet, vaid tahe müüa ülikiiresti, taskukohase hinnaga ja võimalikult kasumlikult.
Allikas: Reet Ausi doktoritöö “Trash to Trend – Using Upcycling in Fashion Design”.


Reeda kodulehele saad siin klikkides.

 

Reet imetlemas Velliangiri mägesid Indias. Ka seal, nagu Bangladeshiski, on ta käinud kordi.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s