kui kaks võrdub üks

“Julgus ületada ennast, vahel riskida, teha vigu, kukkuda ja uuesti püsti tõusta,” mõtisklesid kaks armast, säravat ja päikeselist inimest. Kaks uskumatu tahtejõuga loojahinge – Age Oks ja Toomas Edur – neli aastat tagasi ajakirja Üks esikaaneloos. See oli naerune, tore ja soe kohtumine seal Rahvusooperi ülakorrusel.

 

Aastal 2012 kirjutasin: Nad on ÜKSus nii hingesugulaste, abikaasade kui lapsevanematena, nii endiste Inglise Rahvusballeti esisolistide kui praeguste
Eesti Rahvusballeti vedajatena. Need soojad ja päikeselised kooskulgejad on
AGE OKS (42) jaTOOMAS EDUR (43).

*

500 miljonit inimest planeedi 140 riigis – nii hoomamatu televaatajatehulga ees on tantsinud vähesed maailmas. Meie Age ja Toomas on sellega hakkama saanud. Londonis Wembley staadionil Printsess Diana mälestuskontserdil. Mäletate ju küll nende duetti balletist “Luikede järv“? Ja seda harrast tunnet südames… omad ikkagi ju?

foto: kultuur.postimees.ee

Age ja Toomase hingestatud “Luikede järv”.

“Kui kõik need 63 tuhat inimest pärast meie lõpusuudlust staadionil möirgama hakkasid, mõtlesin, toimub see nüüd unes või ilmsi,“ naerab Toomas viie aasta tagust esinemist meenutades. – Kas pabistasite ka? – “Loomulikult!“ ajab Age silmad suureks, sest kõigele lisaks oli lava kohutavalt libe ja tantsida seepärast eriti raske. “Hetkeks, kui publik meie lavale ilmudes karjus ja vilistas, tabas mind tõesti paanika, et appi! Aga kõik läks suurepäraselt. Pärast galat toimunud vastuvõtul kiideti just ebatavalisi numbreid ja “vanu“ tegijaid. Nii hea tunne oli kuulda, et meid peeti Andrew Lloyd Webberi järel ja Rod Stewarti ees parimateks,“ lisab Toomas rõõmsalt.


TANTSIJAELU IMEKAUNIS LÕPP
Parim olemisel on oma hind. Kohati magus, ja kohati päris mõru. Ovatsioonid, tunnustus, esinemised imelistes paikades… Vigastused, loobumised, ränk töö…
Age ja Toomas mõjuvad nii päikeseliselt, et nukratest asjadest rääkida ei tahakski,
no vähemalt hakatuses mitte. Ikka imelistest. Näiteks nende kõige viimasest esinemisest 2009. aasta suvel Londoni Saint Paul’si katedraalis.

“See oli väga ilus ja väga eriline lõpp meie enam kui kahekümne aasta pikkusele balletiartisti karjäärile,“ õhkab Age. “Hiiglasuur St Paul’s on ju paik, kus tavaliselt ei tantsita. Esitasime “Chopinianat“, selsamal Inglise Rahvusballeti festivalil esietendus Toomase lühiballett Eesti heliloojate muusikale “Vaikivad monoloogid“… ja tegelikult olime me siis juba kolmekesi.“ Uue ilmakodaniku saabumisest anti teada ka kolleegidele, ehkki tulevasele emale endale tundus, et kolmekuune lapseootus liibuvast baleriinikleidist kindlasti kõikidele juba näha.

Suur muutus – Eestisse naasmine, uus töö ja uus tähtis roll – tuli paari sõnul nende ellu õigel ajal. Aasta alguses oli Toomas, kes tantsijakarjääri lõppedes lavastamisele ja koreograafiale tahtis pühenduda, valitud Eesti Rahvusballeti kunstiliseks juhiks. Age, kellest sai Toomase assistent, oli oma hüvastijättu niigi juba edasi lükanud.

foto: bbc.co.uk

Age unistusteroll – Manon.

“Kui olin otsustanud, et ma tantsimisega enam ei jätka, tuli “Manon”, mu unistusteroll, ja siis mõtlesin, et no kuidas ma saan nüüd ära minna. Oleksin ma pidanud seda tantsima kümme aastat varem, poleks ma tollal selleks kindlasti veel küps olnud,“ mõtiskleb oma viimasel baleriiniaastal vapralt nii väsimust kui valu trotsinud naine, kelle Briti kriitikud vaid mõned kuud varem saareriigi parimaks naistantsijaks olid kuulutanud.

Perfektsionistidena kumbki lavale tagasi ei kipu. Vähemalt tantsijatena mitte. Mõtteis mõnikord küll, kui on nähtud midagi erilist. “Aga endale valetada ei saa, et no võib-olla ma ikka jaksan. Asi polegi nii palju selles, et keha on vananenud, kui selles, et traumad on jätnud oma jälje ning kui end natukene rohkem liigutad, tuletavad ennast kohe meelde. See takistab uuesti tantsimahakkamist kõige enam. Eneseületamine on üks asi, igapäevane valu ületamine hoopis midagi muud,“ sõnab Age.


NAGU VALIKS KOSMONAUTE
Vigastusi, operatsioone ja sunnitud esinemispause on tulnud taluda mõlemil. Tänapäeva tippballett on jõudnud niisugusele tasemele, et see pole enam pelgalt kunst, vaid tippsport traumade ja kurnavate treeningutega.

“Ballett on puhas olümpiasport nagu oli antiikajal, mil abivahendeid ei kasutatud. Kui kergejõustiklastel on spetsiaalsed jalatsid ja staadionirada, siis meil jääb põranda ja jalgade vahele õhukesest riidest suss – ei matte ega erilist katet, mis maandumise põrutuskindlamaks teeks. Uisutajaid aitavad hüppeid ja piruette tehes jää ja uisud, meie kasutame keerutades vaid oma keha ja hüpates ületame gravitatsioonijõu ainult lihaste toel. Aga eks igal spordialal ole omad raskused,“ selgitab Toomas.

“Balletis on koos yin ja yang – füüsiline ja mittefüüsiline pool, tantsutehnika ja südamest tulev energia,
millega sa laval oma tegelaskujule hinge annad.“

Puhkepäevi on balletiartistil nädalas üks, etendusepäevad lõpevad õhtul kell 11,
uue rolli jaoks koreograafiat õppides ollakse jalul terve päeva, tehnika filigraanseks lihvimiseks tehakse üksluiseid treeninguid, rolli sisseelamiseks vajatakse vaikust, aega ja üks-ühele tööd repetiitoriga, kes aitab tehnikat lihvida ning tegelaskuju lahti mõtestada – töö, mida Age Rahvusballettis teeb.

Toomas kinnitab, et balletitantsijad saavad iseseisvaks varem, kui paljude elukutsete pidajad, sest ballett tähendab distsipliini ja eneseületamist juba lapseeast. Jätta 10-aastaselt kodu, nagu tegi Kilingi-Nõmmelt pärit Age, elada internaadis, näha ema-isa kord kuus, saada üksinda hakkama nii koolitööde kui kõige muuga, on lapsele karm.

foto: opera.ee.

“Uinuv kaunitar” Rahvusballeti proovisaalis.

“Mäletan, et mulle oli see väga raske! Eriti esimesel aastal. No võib-olla ma olin memmekas ka. Polnud ma ju kunagi teiste juurde isegi ööseks jäänud ja siis pidin korraga tulema üksinda võõrasse linna võõraste inimeste sekka. Ema pani mu päeval Pärnust rongi peale, kell pool 11 õhtul vantsisin Balti jaamast Toompeale ühiselamusse,“ räägib Age oma esimesest aastast Tallinna balleti-, tollases koreograafiakoolis. Koju helistada ei tohtinud, mobiile polnud, suhelda sai vaid kirja teel.

Kiusatus tavakooli tagasi minna oli tantsutrenni kogemuseta tüdrukutirtsul siiski vaid algusaastal, mil kogu see keha väänamine, keeramine ja asendi hoidmine talle harjumatu oli. Siis aga tuli tasapisi huvi, tekkis sõbranna Dagmar, kes on Age ja Toomase elus tänaseni ning ega ta tahtnud ju ema ja isa ka alt vedada. “Ma hindasin seda, et olen justkui väljavalitu. Koreograafiakool ja balletitantsija imeilus elukutse olid tollal eriti populaarsed ja konkurss kõva – 12 kohale kandideeris üle 200 lapse.“

foto: kultuur.postimees.ee

“A Million Kisses to my Skin”.

Neile, kes ei tea, nagu tõenäoliselt paljud meist, siis balletikooli võetakse vastu
10-aastaselt tavakoolist tulnud tüdrukuid ja poisse. Sisseastumiskatsetel mingit tantsunumbrit esitama ei pea, küll aga vaadatakse painduvust, proportsioone, kaela ja käte-jalgade pikkust, kontrollitakse kuulmist ja musikaalsust,

mõõdetakse luid, mille järgi saab kindlaks teha,
keda võib tulevikus kollitada ülekaal või laiad puusad
ja kes seetõttu baleriiniks ei sobi.

See on keeruline värk, mida võrreldud kosmonautide selekteerimisega, võtab Toomas teema kokku.


NOORED, ABIELUS JA KOOSTANTSIVAD KA VEEL
Kui arvate, et nad jäid teineteisele silma varakult, siis eksite. Age käis eesti-, Toomas venekeelses rühmas, erialaaineid õppisid tüdrukud ja poisid eraldi ning ehkki käidi ühes klassis, omavahel väga kokku ei puututudki. Esimest korda tantsiti koos, küll kolmekesi – Toomas, Age ja tema parim sõbranna Dagmar – 13–14-aastaselt Estonia laval balletikooli lõpetajate kontserdil. Särisema hakkas suhe mõned aastad hiljem “Coppelia“ peaosa õppides ja tantsides. “Saatsin Age õhtul peale proovi internaati, tassisin ta kotti… ja nii see läks. Kui ta pärast lõpetamist aastaks Moskvasse Suure Teatri balletikooli stažeerima läks, mina aga Estoniasse tööle tulin, kulus mul kogu palk kaugekõnede peale. 15-kopikalisi neelav kõneautomaat sõi münte suure isuga!“

Toomase Briti huumoriga vürtsitatud naljasoon on nii lahe,
et kuku pikali.

Edasi tulid esimesed suuremad rollid koduses Estonia teatris, võit rahvusvahelisel balletikonkursil USA-s, tööpakkumised Ameerikasse, Saksamaale ja mujale ning balletilegend Tiiu Randviiru soovitus valida Inglise Rahvusballett. Vahepeal abielu ka. Age oli 20, Toomas 21. Läänes pani see imestusest kerkima paljud kulmud, et nii noored ja juba abielus ja tantsivad koos ka veel. Niisugust asja tuleb seal senini ette üliharva. Ballett on peretraditsioon rohkem ida pool.

Londonis said meie artistidest Agnes Oaks ja Thomas või Tom Edur, prantsuspärase hääldusega eduur. “No minu nimi ei sobinud kohe üldse. Inimene lööb kava lahti ja mis ta loeb – tantsib Age (inglise keeles vanus) Oks. Ja kui veel kirjapilti ei näe, vaid ainult kuuled, siis tantsibki ox – härg!“ itsitab Age. Oleks talle antud aega mõtisklemiseks veidi rohkem – kavalehele oli nimesid aga vaja kohe – oleks ta võtnud ema nime.

kultuur.postimees.ee

“2Human”, mis tõi Agele-Toomasele Briti mainekaima teatripreemia – Laurence Olivier’ auhinna.


OTSEKUI JUVEELI LIHVIMINE

Paare, kellele luuakse koreograafia, nagu meie tantsijaile duett “2 Human“, on vähe. Neid, kes numbri esitamisega nõnda meisterlikult toime tulevad, et Briti mainekaima teatripreemia, Laurence Olivier’ auhinna märkimisväärsete saavutuste eest tantsus pälviksid, vaid üksainus – Age Oks ja Toomas Edur.

Toomas mõtestab nende populaarsuse nii koreograafide kui publiku hulgas, aga ka preemia, mis tuli mõlemale täiesti uskumatu tunnustusena, lahti nõnda: “Me püüdsime alati tantsida nii, et meie tegelaskujud oleksid inimlikud ja loomulikud, olgu kaasaegsetes lavastustes või klassikalistes muinasjuttudes. Et prints ja printsess oleksid ikka elusad, mitte elutud tegelased.

Üritasime iga liigutusega väljendada emotsiooni ja mõtet samamoodi, kui tehakse draamalavastuses sõnadega.

Ja muidugi meil vedas, et meil jätkus tahet kuni viimase etenduseni kogu aeg midagi juurde õppida.“ Age lisab, et rahulolematus iseendaga ongi see, mis edasi viib ja arenema sunnib. Et sa mõjuksid oma rollis usutav, aus ja emotsionaalne, on suur kunst ja peen töö. Sestap meeldib Toomasele võrrelda balleti Vormel 1-ga, kus on oluline iga pisemgi detail. “Nad on seal kõik kunstnikud. Kuidas mootorit kokku pannakse, autot värvitakse, ratast vahetatakse… Balletis on samamoodi – iga nüanss loeb. See on otsekui juveeli lihvimine.“

00

2010 andis kuninganna Elizabeth II neile Commander of the British Empire ordeni.


ISELOOMULT TÄIESTI ERINEVAD
Nad mõjuvad kahekesi nõnda harmooniliselt, et ma kohe ei saa pärimata jätta, kas nad riidlevad ka. Vahel ikka, nagu teisedki, saan vastuseks. “Me oleme iseloomult tegelikult täiesti erinevad. No nii erinevad vist, kui üldse olla saab,“ üllatab Age.
“Ja samas…“ – “…on meile mõlemile ühine püüdlemine headuse poole, ausus ja kompromissitus nii töös kui eraelus,“ lõpetab Toomas abikaasa lause.

Jaanuaris kolmeseks saavas Elizabethis on mõistagi nii ema kui isa, kumba rohkem, kumba vähem, polegi oluline. Koos teda kasvatatakse, ehkki Toomasel jagub selleks aega vähem ning koos teda uue aasta esimese päeva hilisõhtul sünnitusmajas ka tervitati. “Age on punktuaalne inimene. Kui ütles, et laps sünnib 1. jaanuaril, siis nii ka oli,“ tögab Toomas britihuumorlikult. Et aga lapse ilmaletoomine nõnda raske võib olla, oli elus igasuguseid valusid kogenud ja ületanud naisele ootamatu.

Elizabeth emme ja issiga.

Kaalutõusust saatus teda säästis, ehkki Age pelgas, et kui tantsimise lõpetab ja lapse sünnitab, siis muutub figuur drastiliselt. “No mõni koht on mul lodevam, sest trenni ma enam ei tee, liigutan end ainult nii palju, kui treeningtunnis midagi ette näitan,“ teatab kleenuke naine enesekriitiliselt.

Tipus olles tuli mõistagi vaadata, millal energiat rohkem vaja, millal vähem, millal süüa valku, millal süsivesikuid. Suhtumine, et tants on sport ning sellepärast on ületöötamise ja traumade ennetamiseks oluline jälgida nii toitumist kui kõike muud, on hakanud levima ka tantsumaailmas. Enne seda polnud Age ütlust mööda muud juttu, kui ära söö, oma asi, kuidas kaalust alla võtad. Ning Toomas mäletab, kuidas kõik vanemad tantsijad soovitasid vett mitte juua, et põlved valutama ei hakkaks. “Vee joomine oli vanasti treeningu ajal täiesti keelatud. Tänapäeva spordimeditsiin jälle soovitab seda teha pidevalt, sest kui tunned janu, on organism juba veepuuduses.“

“No dieeti pole sina küll pidanud. Vähemalt mina ei mäleta,“ kihistab Age. “Aga ma ise tundusin endale alati paksuna. Näljutama ma end siiski ei pidanud, kuigi sõin täismehe eest. Ühtelugu imestati, et ise selline kribu, kuhu see sul kõik mahub ja et magustoidu sööd ka veel otsa. Aga vaat praegu ma magusast enam eriti ei hooli.

Tantsijana ei möödunud küll vist päevagi, mil ma šokolaadi poleks muginud.“ Ja Toomase lemmik? Pilvekese piimabatoon.


TRAJEKTOOR LENNUJAAM-HOTELL-TEATER
Millised on need kõige-kõigemad esinemispaigad? Nagu arvata, tuleb maailmas palju tantsinud ja reisinud paaril neid omajagu: Coliseum ja Royal Albert Hall Londonis, Versailles’ lossi tiigid Prantsusmaal, Odeion ehk Herodes Atticuse amfiteater Ateenas. Üks mõnusamaid reisisihte aga, kus seitse aastat järjest ka esinemas käidi, olid Lõuna-Aafrika ja Kaplinn.

foto: theguardian.com

“Agnes Oaks and Thomas Edur – A Celebration”.

“Kui oled tipptasemel tantsija, elad sa ikkagi nii omas maailmas, mõtled, kuidas treenid, etenduse ära annad ja end vormis hoiad, et ega ringivaatamisest suurt midagi välja tule,“ kommenteerib Age, miks gastroleeriv artist tavaliselt ikka trajektooril lennujaam-hotell-teater kulgeb. Aga vaat Lõuna-Aafrikasse jäädi safari pärast sutsu kauemaks. Hommikukohvi joodi turvatara taga ringijalutavate ja möirgavate lõvide seltsis. Lõvi hääl, mida Toomas Estonia maja ülakorrusel oma kabinetis järele teeb, tuleb välja oivaliselt ehe. Age naerab selle peale: “No Tom sai seda seal kõvasti harjutada ka!“

Eestisse tulek ja tantsuga lõpetamine tõi pidevalt kohvreid pakkima harjunud paarile veel ühe muutuse – paiksuse. Kolmeaastaseks veninud reisipausi katkestasid rahvusballeti tänavusuvised külalisesinemised Hiinas, kus ligi 14 000 inimest nägi meie “Lumivalgekest ja 7 pöialpoissi”. Kogu trupile oli see esimest korda ajaloos sõita nii kaugele. Aasta viimasel kuul ootab mainekas La Fenice teater Veneetsias, suvel sõidab osa artiste esinema Estopäevadele USA-sse San Fransiscosse. Eesti balleti tuntuse kasvades mine tea, mis paigad veel ees ootamas on – oli ju Eduri üks eesmärke kunstiliseks juhiks saades tutvustada Eesti Rahvusballetti rahvusvaheliselt.

Suvepuhkused, nii nüüd Eestis nagu ka varem Inglismaal elades, veedetakse võimalusel maal Age venna juures endises vanematekodus. Seal on loodus, mets ja vaikus, mida mõlemad armastavad ning hullumeelsest tempost taastumiseks vajavad. Jõulud aga, mis neil varem artistina aastast-aastasse etendustel tantsides möödusid, üritatakse veeta pereringis koos Age vanema venna ja noorema õe ning Toomase isa, vanema õe ja nende peredega.

foto: news.err.ee

Tuttavad juba teismeeast saadik.


AGE JA TOOMASE 11 TÄHTSAT ASJA
1) Armastus Ilma selleta ei saa. Tuleb osata armastada ennast, siis oskad armastada ka teisi.
2) Tervis Meile on palju antud geenidega, aga väga palju on meie enda teha.
3) Pere, lähedased, sõbrad Pere, see oleme meie, teineteisega kokku kasvanud hingesugulased. Ilma lähedasteta, inimesteta, kes on alati su kõrval, kellega saad jagada oma rõõme ja muresid, oleks elu väga raske. Meil on vedanud armsate sugulaste ja truude sõpradega.
4) Elizabeth See, mida laps sulle annab, on kirjeldamatu. Et ühelt väikeselt olendilt võib nii palju tagasi saada, on imeline. Elizabeth ütles üks päev: “Issi, ma tahan sind armastada!“ ning meil olid väsimus ja stress ühe naeratusega pühitud.
5) Huumorimeel Inglismaal armastatakse teha suuri otsuseid huumoriga ja tõsiseid asju naeratusega. Siin huumorit sageli peljatakse. Toomasel on huumorimeelt palju ning see, et ta mind naerma oskab ajada, on ka üks põhjustest, miks ma teda armastan.
6) Positiivsus Isegi kui see natuke võlts on, teevad positiivsus ja sära silmades tuju paremaks ja elu kergemaks. Õnnelik olemiseks – et klaas pooltäis, mitte pooltühi oleks – pole ju tegelikult vaja palju.
7) Oskus hinnata igat päeva Iga päev on väärtuslik. See on nagu väike sünd,
et hommikul tõused ja õhtul lähed magama. Aga kui tihti me seda hinnata ei oska.
8) Hingerahu Aega iseenda jaoks tuleb võtta kasvõi vägisi, kui muidu ei saa. Et lihtsalt olla vaikuses, olgu looduses, kodus kamina ees, ükskõik kus. Meie õppisime hingerahu hindama läbi raskuste.
9) Tasakaal Kui töö- ja kodune elu on tasakaalus, on ka sisemist rahu kergem leida. Muidu võid eneselegi märkamatult tegutsemise vooluga kaasa tormates lasta mööda tõeliselt väärtusliku.
10) Tänulikkus Me oleme tänulikud selle eest, mis meil olemas on. Elu mõte ei ole järgmise medali, autasu või võidu saavutamises. Hinnalised võivad olla ka pisiasjad.
11) Julgus ületada ennast Julgus vahel riskida, teha vigu, kukkuda ja uuesti püsti tõusta. Ole nii tugev, et julged näida nõrk.

Fotod: 1, 2, 5 kultuur.postimees.ee 3 bbc.co.uk 4 opera.ee 6 london.vm.ee
7 gramilano.com 8 theguardian.com 9 news.eer.ee. Üksi fotod tegi Anne-Mai Pällo.

 

Lisa kommentaar

Täida nõutavad väljad või kliki ikoonile, et sisse logida:

WordPress.com Logo

Sa kommenteerid kasutades oma WordPress.com kontot. Logi välja /  Muuda )

Google photo

Sa kommenteerid kasutades oma Google kontot. Logi välja /  Muuda )

Twitter picture

Sa kommenteerid kasutades oma Twitter kontot. Logi välja /  Muuda )

Facebook photo

Sa kommenteerid kasutades oma Facebook kontot. Logi välja /  Muuda )

Connecting to %s