Need on puudutused, mis ma menuka Brasiilia kirjaniku 1993. aastal ilmunud ja talle maailmakuulsust toonud romaanist enda jaoks välja noppisin. See, mida Andaluusia karjuspoiss Santiago Egiptuse kõrbes alkeemikult ja teistelt õppis – oma südame usaldamist ja kuulamist, oma unistusse uskumist, hirmu mittekartmist…
Nooruses teavad kõik, milline on nende Oma Lugu. Siis on kõik selge ja võimalik, inimesed julgevad unistada ja igatseda kõike seda, mida nad tahaksid elus teha. Kuid mida aeg edasi, seda enam hakkab sekkuma mingi salapärane jõud, mis veenab meid Oma Loo võimatuses.
See salapärane jõud tundub olevat hävitav, aga tegelikult aitab ta meil elada Oma Loo järgi. Ta valmistab ette meie vaimu ja tahet, sest sellel planeedil siin kehtib üks suur tõde: oled, kes sa oled, ja teed, mis sa teed – kui sa kõigest hingest midagi tahad, siis sellepärast, et see soov on sündinud Universumi hinges. Ja see on sinu maapealne ülesanne.
Päevad on ühesugused siis, ku inimene ei märka kõike seda imepärast, mis tema elus juhtub sel ajal, kui päike taevas oma ringkäiku teeb.
Maailmas on olemas keel, mida mõistavad kõik. See on vaimustuse keel, mida kasutati kogu südamest ja armastusega tehtud asjade puhul, püüdes leida seda, mida igatseti või millesse usuti.
Kui te kogu südamest midagi soovite, olete Maailma Hingele kõige lähemal. See on alati positiivne jõud.
Ma ei ela minevikus ega tulevikus. Mul on olevik ja ainult see on huvitav. Kui te suudaksite elada üksnes olevikus, oleksite õnnelik mees… elu muutuks teie jaoks pidupäevaks, suureks pühaks, sest ta on alati ja ainult see hetk, milles me just praegu elame.
Aga praegu on olevik, pidu, millest poiss püüdis võtta parima, ühendades sellega oma minevikukogemused ja tulevikuunistused.
Miks ma oma südant kuulama pean?
Sest sa ei saa teda iialgi vaikima sundida. Isegi kui teeskled, et ei kuule teda enam, on ta ikka sinu sees ja kordab järeleandmatult, mida ta arvab elust ja maailmast.
Aga kui ta reetur on?
Reetmine on hoop, mida ei osata oodata. Kui sa oma südant hästi tunned, ei tee ta seda kunagi. Sest sa tunned tema unistusi ja soove ning oskad nendega ümber käia. Keegi ei saa oma südame eest põgeneda. Seepärast on parem kuulata, mida ta räägib. Et ei tuleks hoopi, mida sa ei oska oodata.
Mu süda kardab kannatusi.
Ütle talle, et hirm kannatuse ees on hirmsam kui kannatus ise. Ja et oma unistusi otsides pole ükski süda mitte kunagi kannatanud, sest iga hetk sel teel on hetk, mil kohtume Jumala ja Igavikuga.
Igal inimesel siin maa peal on varandus, mis teda ootab. Meie, südamed, räägime nendest varandustest vähe, sest inimesed ei taha neid enam otsida. Me räägime sellest ainult lastele. Hiljem laseme elul lihtsalt edasi minna, igaüks oma saatuse poole.
Enne kui Maailma Hing sinu unistuse tõeliseks muudab, kontrollib ta kõike, mis sa selle teekonna jooksul õppinud oled. Mitte paha pärast, vaid selleks, et me lisaks oma unistusele võiksime omandada ka need õppetunnid, mis me sellel teel oleme saanud. See ongi hetk, mil enamik inimesi alla annab. See on hetk, mille kohta me kõrbe keeles ütleme: Surra janu kätte just siis, kui palmipuud silmapiirile ilmuvad.
Poisi süda jäi iga päevaga üha vaiksemaks. Ta ei tahtnud enam midagi teada minevikust ega tulevikust, ta oli rahul lihtsalt kõrbet vaadeldes ja koos poisiga Maailma Hingest juues. Poiss sai oma südamega heaks sõbraks. Nad ei saanud enam teineteist petta.
See, kes Oma Loo järgi elab, oskab kõike, mida vaja. Ainult üks asi muudab unistuse võimatuks: hirm ebaõnnestumise ees.
Nad läksid tagasi kloostrivärava juurde. Seal murdis Alkeemik kullaketta neljaks osaks.”See on teile,“ ütles ta ühte tükki mungale ulatades. „Teie helduse eest palverändurite vastu.“
“Seda on liiga palju,“ vastas munk.
“Ärge kunagi nii öelge. Elu võib seda kuulda ning järgmine kord vähem anda.“
MAKARIKA MAAILMAD: NÄHTAVAD&NÄHTAMATUD 