pärimusmeditsiin – meie oma põline tervisetarkus

Loitsud ja regilaul, saun ja ravimtaimed, soonetasumine ja kupupanemine, kaani- ja mesilaseravi – need on killukesed meie esivanemate põlisest tohterdamiskunstist. Kui tunneme oma juuri ja usume nende väesse, suudame rahvana ka terve, kartmatu ja sirgeselgne püsida.

 

“Kes annab oma tervise kellegi teise kätte, siis see ongi tal käest ära. Kõrvalist, ka arstide abi kasutades, ei tohiks kunagi unustada, et tegu on sinu tervisega ning ainult sina vastutad selle eest 100%.”

Nii tähendab meie oma iidse rahvameditisiini tundja ALAR KRAUTMAN, kes ka omanimelise Alar Krautmani Terviseakadeemia looja, eestvedaja ja õppejõud on.
11 aastat tagasi hakkas Tartu ülikooli haridusega füsioterapeut koos mõttekaaslastega meie vaaremade-isade tervise hoidmise ja taastamise oskusi uurima ning neid arhiivis ja inimeste mälus säilinud raasukestest kokku panema. Mu lugu Eesti pärismusmeditsiinist ilmus ajakirja Tervis Pluss 2016. aasta aprillinumbris.

Kuukene, kullakene, armas aotähekene, võta minno hindäle…

KEL EBAÕNNE, SEL TERVIS KÄEST
“Näiteks oli ebaõnn vanade eestlaste jaoks märk sellest, et inimese tervisega pole kõik korras, sest tervis – see olid viljakus, õnn ja vedamine. Ütleme ju tänini “tugevamal veab”, adumata öeldu põlist sisu, et tugev tähendas tervet nii kehalt, hingelt kui meelelt,” tutvustab Alar loodusrahvale omast inimese ja tema elukorralduse terviklikku, holistilist nägemist, mis oli omane ka kristluse- ja orjuse-eelses Eestis.

“Toimetati, olgu jaanitule ääres või muudel puhkudel selleks,
et järgmisse aega ja iseendale küllust ning rõõmu loitsida.

Ning kui töötegemisel mõnu sees polnud, pandi see töö kõrvale ja võeti käsile midagi muud, sest teati, et kurjalt ja vägisi tehtu läheb aia taha. Tõsi, neid hetki, kus aja ja tööga nõnda vabalt ringi sai käia, polnud paraku palju.”

Pärimusmeditsiin pole pelgalt rahvameditsiin – rahva seas liigub ju igasuguseid soovitajaid ja nõuandeid, mõnigi neist üsna küsitava väärtusega. Pärimusmeditsiin ühendab aga teadmised, oskused ja uskumused sellest, kuidas on siinse maa asukad tuhandeid aastaid oma tervist hoidnud, taastanud ja tohterdanud, ning kohandab neid kaasaja oludele.

“Vahest võib juhtuda, et mõne vana raviviisi algupära jääb leidmata. Ent esmatähtis polegi see. Pigem arusaam, kas ja kuidas mingi raviviis sobib selle maa pärimuslike mõttemustritega. Näiteks Tai massaaži on loonud India arst, arenema hakkas see aga ainult Tais. Jaapani ammamassaaž on Hiina juurtega, seal seda aga ei tunta,” valgustab ajurveedat, Hiina ja Jaapani meditsiini, joogat, tai chid ja qigongi ning erinevaid loodusteraapiaid ja massaaže õppinud füsioterapeut.

Alar Krautman armastab, hindab ja hoiab esivanemate pärimust.

KES TEEB, SEE JÕUAB
Alari enda huvi muistse tarkuse vastu sai alguse lapsepõlves tänu emale, kes oli mehe sõnul tugev pärimusekandja. Poiss sellest tollal mõistagi aru ei saanud, sest see, et ema paljajalu igasuguse ilmaga paarisaja meetri kaugusel posti toomas käis või lapsi maarohtudega tohterdas oli nii loomulik. Arstidegagi puutus naine elu jooksul kokku vaid neli korda: kolm korda sünnitusmajas ja neljas kord, kui jalast naela läbi astus.

5.–6. klassis tekkis jõnglasel tunne, et ta tunneb mingeid asju teistmoodi. Kuna poiss aga midagi nähtamatut ei näinud ja kuuldamatut ei kuulnud, jäigi tunne sinnapaika, kuni veidi üle kümne aasta tagasi Põhja-Tais massaažikoolis õppides tuli äratundmine… ning rännak Eesti pärimusmeditsiini põnevasse maailma algas.

Krautmanide pere elab Vihula vallas keset metsi, kilomeetrite kaugusel naabertaludest otsekui pärimuse järgi. Nad joovad allikavett, söövad päris toitu ja elavad võimalikult looduse rütmide järgi.

“Tänapäeva inimesel ongi kõige rohkem puudu oskusest loodust tunnetada. Vahetevahel võiks aga aja maha võtta ja loodusesse minna.

Vaadata tema värve, kuulata tema hääli, märgata mis sinu sees ja ümber toimub,” kostab mees oma mahedal häälel ning annab nõu jätta maakodus muru linnamoodi igal nädalal niitmata, et looduse mitmeksisusel oleks ruumi ning mesilastel ja putukatel kohta. “Niitke osad platsid vikatiga ja tundke sellest mõnu. Enamus kodu- ja põllutöid, mida maal teha tuleb, on tervisele ja hingele head. Ning siis saab ühe korraga kätte nii trenni kui meditatsioonitunni.”

Veel paneb ta südamele küpsetada leiba, soovida töötegijale jõudu, käia puuküttega saunas, vihelda, kasutada ravimtaimi, teha jaanituld ja hoida loodust.

Mikumäe allikal Korjuse küla hiies Lahemaal.

PÄRIMUSE VÄEKAS KOEKIRI
Pärimusmeditsiin on ennetusmeditsiin, sest kujutab endast terviklikku süsteemi inimese tervena hoidmiseks. Sellesse kuuluvad:

REGILAUL JA LOITS
Tuhandete aastate vanune regilaul on koos loitsude ja ravimtaimedega üks iidsemaid tervisehoidjaid. Selle katkematu voona laulmine viib teadvuse ja sedakaudu kehagi tasakaalu. Sama teeb ka loits. Kas pole see üleilmne? Sarnast kohtab India joogide, indiaani tseremooniameistrite, Siberi šamaanide, Austraalia aborigeenide juures.

Kui palun Alaril anda mõni loits, tunnistab ta, “et tõsiseid loitsusid avalikult jagada ei tahaks, tühiloitsudest pole aga mingit tolku. Vanasti anti loits edasi sellele, kes teda hoida oskas. Tema väesse mitte uskudes saab aga loitsu ära lörtsida.”

Kellele poleks tuttav soovitus korrata endale iga päev: ma olen rikas, edukas, õnnelik, terve ja mis kõik veel? Ning kasu, kui selle taga pole usku ja väge? – Tühiloits! Tegelikult võib mingis mõttes loitsudeks pidada ka soovimisi “Tere!”, “Head aega!”, “Head isu!”, “Jõudu tööle!” ning ka “Varesele valu, harakale haigus, mustale linnule muu tõbi”, mis lapsel valu ja ehmatusepisarad hetkega minema pühib. Fotol meie loitsu-, rahva-, regi-, kurgu- ja muu laulik Triinu Taul.

RAVIMTAIMED
Taimede kohta ütleb Alar, et need pole tablett, millest üks sobib kõhu-, teine peavalu puhul. “Näiteks kipuvad inimesel niiskes paigas tekkima liigesehaigused, ja just sinna on loodus kasvatanud liigesehädasid tervendavad taimed.”

Mehe meelest oleks tore, kui inimene õpiks iseennast ja loodust tunnetama, et osata ära tabada, millest võib kehal puudus olla ning selle teadmisega siis metsa või aasale endale sobivat taime otsima minna. Kuna meil on see taju ähmastunud, vajamegi nimekirja, et see taim teeb seda ja too toda.

SAUN
Eestlaste pühapaigas suitsusaunas sünniti ja surdi, ravitseti, pesti, suitsetati liha ja saunatati. Muiste ei tohtinud kellelegi keelata kolme asja: saunaleili, kaevuvett ja piibutuld. Saunas lähevad lihased pehmeks ja liigesed lahti ning kompressid, salvid, sool ja mesi imenduvad imehästi.

Krautman sõnab, et sellises väärikas paigas kui saun tuleks käituda lugupidavalt. Võtta saunaskäiguks aega ning sauna sisenedes teretada, see tähendab loitsida tervist saunale, kerisele, vihale, veetoobrile…  ”See ei pea olema “Tere keris!”, sest kerisel pole su sõnu tarvis,” muheleb terapeut. “Aga vaata teda hetkeks sooja pilguga, libista temast tunnustavalt käega üle – siis kestab ja teenib ta kaua.”

TERVISTAVAD HARJUTUSED
Neid ammuseid harjutusi on Alar kogunud palju ja mõnesid ka kaasajastanud. Karu tammumist, jänese hüppamist, rebase hiilimist, ussi siuglemist õpetasid kunagi looduse matkimise harjutused. Tööd jäljendavaid harjutusi kasutati lihaste treenimiseks ja töövõtete õpetamiseks.

Oli ravi- ja tasakaaluharjutusi. “Viimaseid tehakse tänapäevalgi lapsena, vanemaks saades jäetakse aga unarusse, ehkki siis oleks neid enese vormis hoidmiseks väga vaja. Kõige lihtsam tasakaaluharjutus on seista ühel jalal. Tõhus ja kõigile jõukohane on ka sisse-välja hingamine – mets kasvab, liigub…” õpetab kunagine tipp-, praegu tugeval rahvasportlase tasemel murdmaasuusataja.

SOONETASUMINE
Too vanaeesti teraapiline massaaž on täiesti ainulaadne lihaste mudimise kunst. Seda tehakse maas, läbi riiete ja kahekesi koos ühes rütmis, ent vastassuunas loksudes. Ja vaat see vastakuti loksumine ongi massööril, keda soonetasujaks või mudijaks, mutsijaks, triikijaks kutsuti, kõige raskem kätte saada. Mõned on võrrelnud seda regilaulu meditatiivsesse seisundisse viiva rütmiga, mis mõjub uinutavalt, tugevalt ja sügavuti.

“Muidugi oli minu kui massaažiterapeudi huvi soonetasumise vastu eriti suur. Ent lootus, et keegi vanainimene mulle selle otsast lõpuni ette näitab luhtus peagi. See, mida tehti saartel, oli tundmatu Mulgi- ja Võrumaal, lisaks olid igas peres omad nõksud. Olin alguses päris hädas. Kui nende ühisosa aga üles leidsin, mõistsin soonetasumise erilisust üha rohkem,” meenutab koolijuht.
Fotol Alar õpetamas ühte soonetasumise võtetest.

MEEMASSAAŽ JA MEETERAAPIA
Meemassaaž on tõhus teraapia, sest laseb erinevalt teistest massaažidest kudet kergitada, tänu millele pääsevad veri ja energia liikuma ning näärmed ja muu saavad uue hingamise ja tundlikkuse. Meemassaaž ei ole valus. Kui on, siis näitab see pigem, et tegija pole mõistnud selle massaaži sügavamat olemust.

Apiteraapia ehk mesilaste nõelasutsuga on Krautmani sõnul lood nii, et sellega tegelejaid on, ent dr Enn Lõugu surma järel päris Õpetajat, kes räägiks sellestki, et esivanemate kombel mesilaste käest enne nende tervisetarvitamist luba küsiti, pole.

KAANITERAAPIA
Võrumaal elanud Eesti oma kaanivana Elmar Susi lahkus meie hulgast küll juba mõned aastad tagasi, ent kaaniteraapia edasiandmisega on lood mesilasteraapiast paremad. Alar ütleb kaani olevat olendi, keda natuke peljatakse. Ja eks mäleta temagi lapsena kuuldud õudusjutte sellest, kuidas kaan end naha alla imeb. Tegemist on aga imelise terapeudiga, kes eritab verre ravitoimega hirudiini, mida teeb sellepärast, et meie veri on tema jaoks liiga vilets. Ja nõnda saab kaani tervisekokteilist kasu inimenegi.

KUPUTERAAPIA
“No kust olid vanadel eestlastel klaasist kupud,” hüüatan kahtlevalt. Ega olnudki. Kuppude panemisel, millel vanust tuhatkond aastat, kasutasid kupparid vanasti lehmaasarve. Sarve otsa lõigati auk, mille kaudu imeti õhk välja, tropiks pandi aga ette tükike sea ploomirasvakilet.

 

Eesti pärimusmeditsiin tähendab lisaks oskust teha liiva-, turba- ja savimassaaži, lugeda loodust ning tunda rahvakalendrit, tavasid, maarahva toitu ja paljut muudki.

KES ON EESTI LOODUSTERAPEUT?
See on inimene, kes on läbinud Eesti pärimusmeditsiini õppekava, sooritanud Eesti loodusterapeudi 6. taseme kutseeksami ning saanud vastavasisulise kutsetunnistuse.

Põline ja väekas hiiepaik.

Fotod: Alar Krautman – Anne-Mai Pällo, allikal – hiiepaik.ee, ülejäänud fotod –Facebook, internet või mu enda klõpsitud.