Ingvar Villido: Absoluutset rahulikkust

Nii vastab mu küsimusele “Mida oleks hea hoida oma teadvuses?” Ingvar Villido, Harjumaal asuva Lilleoru keskuse asutaja. Ta räägib joogast, teadlikkusest, probleemide juurpõhjustest, võimalikkusest olla püsivalt õnnelik, õpetatusest, algatusvõime mahasurumisest, gurudest ja Indiast. Ka jagab ta nippe emotsioonide ja mõtete ohjamiseks, mis hinge närivad ega magadagi ei lase.

 

Mu intervjuu ilmus Sensa tänavuses mainumbris. Ingvar oli ajakirja uue rubriigi
Kuu guru/Sensatark esimene guru. Siinne lugemine on intervjuu pikk versioon, mis ajakirja ei mahtunud.

Kes on guru ja kes on sinu gurud?
Joogatraditsioonis teatakse, et eksisteerib miski, kõiketeadev. See ongi esimene guru. On teada ka see, et ta andis oma teadmised edasi. Neid, kes on saavutanud tolle guruga samasuse, kutsutakse siddha gurudeks. Neid, kes on saavutanud tege­liku ehk kõrgema mina, kutsutakse jooga guru­deks. Kõik ülejäänud on õpilased. Nii seletatakse iidsetes käsikirjades. Guru õpetab tundma tegelikkust, kujundama­ta sellest usku.

Otsetõlkes tähendab guru –
see, kes toob pimeduse käest valguse kätte.

Ma ütlen selle kohta nii: kui elatakse pimedas metsas, kuhu valgus kunagi ei paista, teab keegi viisi, mille abil hakkab paistma valgus ja selguma seni pimeduse tõttu hoomamatud asjad.

Mul on kolm guru. Algne, mahasiddha Agastyar ja siddha Kriya Babaji.

Sa kasutad mõistet Human 2.0. Kes ta on?
Kõik teavad, et vahel on vaja arvutiprogramme uuendada ehk upgrade’da järgmisele levelile. Pidasimegi silmas inimese upgrade’imist teadmistega, mis annavad talle endisega võrreldes palju suurema sõltumatuse ja vabaduse. Erinevalt arvutiprogrammist tähendab see inimese puhul seniste keerukuste lihtsustamist. Seda saab inimene teha ainult ise, kindlasti ei programmeeri temasse keegi temast sõltumatult mingeid uusi teadmisi.

Meie endi poolt oma ellu tekitatavate keerukuste põhjuseid on peamiselt kolm, kusjuures nad moodustavad omavahel lõputuid seoseid.

Need kolm on: juhitamatult liikuv teadlikkus ehk võimetus keskenduda, erinevate tähendustega tegelikkusega haakumatud mõtted
ning erineva toimega emotsioonid.

Nii vaadeldes saamegi nimekirja keerukustest, millest vabaneda. Human 2.0 on tegelikult uudsel inimesekontseptsioonil põhineva õppemeetodi nimetus. Selle omandanu on inimene, kes on vaba üleliigsest ning kasutab tegelikkusega kontaktis olles teadlikkust.

Kuidas saada paremaks inimeseks?
Paremaks saamise nimel ollakse nõus õppima, praktiseerima või sõitma kuskile midagi kogema. See palju ei aita, sest halvad asjad, mis teil on, ju ei kao.

Umbrohust ei saa vabaks selle kõrvale vajalikke kultuure istutades.
Seda saab umbrohtu välja kitkudes.

Sama tuleb teha oma sisemaailmas. Ja et peenar on suur, tuleb rohida järjepidevalt. Enne on muidugi vaja õppida eris­tama ja teadvustama, sest kui sa pole harjunud teadvustama, mis sul sisemaailmas kasvab, on su jaoks kõik ühte tooni. Sisimas on iga inimene hea – umbrohu vahelt ei paista see lihtsalt välja.

Mida tähendavad teadvustamine ja teadlikkus? Milline on teadlik inimene?
Minu jaoks on need lahutamatud. Teadvustami­ne tähendab tavamõistes tähelepanuna tuntud nähtuse aktiivset kasutamist, teadlikkus aga “ma tean, et ma seda kasutan“. See ei ole mõtlemi­ne. Mõtlemine tuleb alles pärast teadvustamist.

Teadlik muutus tähendab, et ma viin muutuse läbi teadvustatult ehk
ma tean, mida ja mille­ga ma teen.

Võrreldes alateadlike reaktsiooni­dega kasutatakse elus teadlikkust kaunis harva. Teadlikkus ilmutab end tavaliselt uudsetes ja mittekogetud olukordades – kui ma ei tea, mis tegelikult toimub, ehk mul puudub mõistusesse salvestunud automaatselt üleskerkiv seletus. Nii­sugustes olukordades on kasutusel teadlikkus, mitte mõtted või emotsioonid. Teadlikumaks saab ainult teadlikkust kasutades. Ent täiesti teadlikuks saamine võtab palju aega ja praktisee­rimist.

Teadlik inimene võib väliselt välja paista millisena iganes. Kui ta kasutab ainult teadlikkust, on ta rahuliku ilmega, ergas, samas lõdvestunud, siin ja praegu ehk hetkes ning teadlik tema valitud tegelikkuse osas toimuvast. Ta võib kasutada emotsioone ehk valida ükskõik millise ilme või väljenduse. Teadvel inimese peas ei keerle valimatud mõtted, ta mõtleb vaid sellest, mida on vaja. 

Millist nõu annaksid lapsevanematele, et nende võsukestest kasvaksid teadlikud ja hoolivad inimesed?
Ilma iseendas vigu vabastama õppimata on seda teha raske. Lapsed õpivad ka siis, kui nad näiliselt seda ei tee. Piisab, kui nad lihtsalt kuulavad või vaatavad pealt ja juba toimub õppimine. Teadlikkuse kasutamist aitavad arendada igasugused nuputamismängud, konstrueerimised ja muu selline. Hoolivust saab õpetada ise hoolides, kuid ka siin ei tohi kasutada käske, vaid arendada lapse enda taipamist – iseseisvat mõistmist, et hea on hea.

Iidne joogatarkus ütleb: muuda end – ja maa­ilm su ümber muutub. Kuidas ennast muuta?
See tõde on pisut ebatäpne, mis tuli sisse võib-olla tõlkega.

See, mis toimub inimese sisemuses – ehk ta mõtted ja emotsioonid –, ajendab inimest midagi tegema. Muutes neid ajendeid,
hakkab inimene automaatsuste asemel tegema midagi muud.

Ehk kui sa vabaned oma kompleksidest, siis neid sinus enam ei ole. Järelikult ei saa need enam ka automaatselt üles kerkida. Kujuta ette, milliseks muutub elu, kui sul pole enam kadedust või masendust. Seda oskust on võimalik õppida, ent ilma juhendamata on see praktiliselt võimatu.

Oled õpetanud joogat 25 aastat. Mis on jooga?
Sõna jooga tähendab tegeliku ehk kõrgema mina ühinemist tema algallikaga, sügavamat tegevust iseenda sisemaailma korrastamisel. Tänapäeval aga sätitakse jooga alla mida iganes. Joogaks ettevalmistumise süsteem jaguneb erinevateks etappideks, mille tegevused on kõik sisemised, sest midagi muud ette valmistada ei ole võimalik. Mind on huvitanud see ettevalmistav osa, sest sisemaailmas toimuv on süsteemina tüüpiliselt tundmatu, samas kogu elu dikteeriv.

1992. aastal alustades õpetasid sa radža– ja buddhi-joogat. Millal ja miks valisid kriya-jooga?
Radža– ja buddhi-jooga olid huvitavad, sest seal puutusin ma kokku sellega, mida enne ei teadnud. Praktiseerides tekkisid mitte ainult erinevad kogemused ja kvalitatiivsed muutused, vaid ka küsimused. Mis see on? Kust see tuleb? Mis enne seda on? Kuidas need asjad omavahel seotud on? Lõpetasin radža– ja buddhi-jooga õpetamise siis, kui mul polnud enam anda mu tundides käivate õpilaste küsimustele vatuseid, sest ma ei teadnud neid. Olin aus nii enda kui teiste suhtes.

Samal ajal olin saanud endale maatüki – Lilleoru, kuhu oli plaan ehitada oma perele elamu. Tööd oli seal palju, sest suurem osa maa-alast koos puudega oli buldooseritega majakõrgustesse hunnikutesse kokku lükatud. Kaardil seisis – tõngermaa. Ütlesin õpilastele, et kui nad tahavad midagi praktiseerida, olen seal. Kümmekond neist tuligi talgutele appi ja seal me koos ka praktiseerisime. Castaneda-praktikaid, budismi, dzogcheni ja kõike, mida ma uurisin, et leida neidsamu vastuseid.

Ühel päeval tulid meile Lilleorgu appi kolm Eesti budisti, kes olid ka ehitusmehed. Meid oli selleks ajaks külastanud ka Haidakhandi Babaji järgija, kes jättis maha hinduistlikke traditsioone, mida kasutama hakkasime. Budistid, kes olid Venemaal tööl käinud, tõid meile venekeelse tõlkeraamatu Babajist ja kaheksateistkümne siddha traditsioonist. Täna on see raamat ka eesti keeles olemas. Lugesin selle läbi ja just seal oli kirjas viie keha süsteem. Põgusalt. Sain kohe pihta, kõik eelnevate aastate kogemused ja teadmised struktureerusid. Killud läksid kokku.

Raamatu taga oli autori kontaktaadress. Palusin ühel õpilasel uurida, kas see õpetaja võiks tulla Lilleorgu ja meile Babaji kriya joogat õpetada. Umbes aasta pärast ta tuligi. Saime esimese astme pühenduse osaliseks. Kõik sealsed tehnikad olid minu jaoks äratundmised. Sain neist kõigist aru nii vormilt kui sisult, sain neid kohe praktiliselt kasutada. Aja jooksul sain ka teised pühendused ning täna on mul endal õigus neid tehnikaid teistele õpetada, sest olen Babaji kriya jooga acharja ehk pühendatu. Nii et pigem valis kriya-jooga mind, kui mina teda.

Kutsud end praktikuks ja oled öelnud, et kasutad erinevate tehnikate toimimist ka iseenda peal. Mida oma kogetust soovitad?
Jah, olen alati esimene katsejänes. Samas ei arva ma, et igaüks peaks ise jalgratast leiutama hakkama, kui keegi selle juba leiutanud on. See võib võtta väga palju aega – mõnikord jääb elust väheseks. Kui inimesel on aga mingi praktiline kogemus, süvene sellesse. Jäta otsingud, jää seisma ja süvene. Pole mõtet mööda maailma rännates vastuseid otsida. Nad on juba olemas, ent sulle veel kättesaamatud. Ainuke tee nad kätte saada on – süvene enda praktilisse kogemusse, uuri seda. Mitte seda, kust see tuli või millega seotud on.

Seejärel pinguta, et saavutada keskendumisvõimekus. Ilma pingutuseta ei ole võimalik seda saavutada. Pingutus on nagu lihas, mis ei kasva, kui sa seda ei kasuta.

Kolmandaks, hakates teadvustama ja uusi asju avastama, saad sa aru, et sa ei saa aru, mis need on. Sul puudub kogetava kohta teadmine. Võib kuluda palju aega, enne kui teada saad. Kõige parem on kohata kedagi, kes on need arengud juba läbinud. Kuula teda, ta teab, mis on väärt, mis mitte.

Kui mõtled tagasi iseendale, mis on sinus muu­tunud kõige enam?
Kõik on muutunud. Kõige vähem on mutunud keha, seda muudab aeg. Mu enda jaoks tähelepanuväärsemad on seotud praktilise teadmisega loodusest ja minust endast. Kõige olulisem neist muutustest on aga tegeliku Mina avastamine ja sellesse juurdumine umbes 12–13 aastat tagasi.

Olen maailma kohta väga palju teada saanud, ent olulisem on see, mida olen teada saanud inime­seks olemise kohta. See pilt ei ole kena, sest pea 8 miljardit inimest elab automaatset ja alatead­likku elu, milles nad ise ei osalegi. Nad ei teagi, kes nad tegelikult on.

Ei teata, et mitte keegi ei ole süüdi sinu kannatustes,
sest sa koged maailma ainult oma sisemusega.

Ei teata, kuidas va­baneda kannatustest ja muudest probleemidest, ehkki neist on põhimõtteliselt võimalik vabane­da jäädavalt. Usutakse, et iseloomu muuta pole võimalik. On küll! Olen teada saanud, kui palju on uskumusi maailmas toimuva kohta ning õi­gustusi, et nii peab olema. Kui palju on eelarvamusi ja veendunud arvamusi, mis põhinevad mäl­lu salvestunul, ehkki praktikas kinnitust ei leia. Kui palju antakse hinnanguid tugitooliekspertide poolt, kes ise kunagi reaalelu väljakul ei käi.

Millised on inimeste probleemide juurpõhjused?
Õpetatus. Lapsed on teiste poolt õpetatud sellis­teks, nagu nad täna täiskasvanuna on. Me kõik oleme oma probleemidesse õpetatud. Siit soo­vitus lapsevanematele mitte suruda maha lapse algatusvõimet ja soovi ise midagi teha. Täiskasva­nul, kellel on lapsena kindlus- või otsustamistunne rikutud, puudub iseseisvusjulgus.

Õpetatava sisu on ajalooline pärand, milles ena­masti ei kahelda ja milles viga ei märgata. Vaadates aga, mis maailmas läbi nende nii-on-meile-õpeta­tud-asjade toimub, hakkavad vead silma küll.

Teine juurpõhjus on see, et meile ei ole õpeta­tud, kuidas vigasest õpitust lahti saada. On iga­suguseid vaateid, kuid ükski neist ei juuri vigu välja. Aga õppimata iseendas vigu vabastama, on teadlikuks saada väga raske.

Üks viga näiteks, mida inimesed teevad, sest nii on õpetatud,
on samastumine oma läbielamiste ja mõtetega.

Võtame appi loogika. Kui sa tead, et sul on emotsioon või mõte, pead sa neid ju en­dale teadvustama. Nüüd küsi: kas ma võin mär­gata nii emotsioone kui ka mõtteid? Vastus on jaatav. Aga kas see osa minust, mis märkab, on ka see, mida ma märkan? Avastades vastuse, saad aru, et sa pole kunagi olnud ei oma emotsioon ega mõte. Sa oled midagi muud. Võid oma emot­sioone ja mõtteid vaadata kui asju, mis erinevates olukordades ilma sinu soovita aktiveeruvad. See automatism juhibki su elu, ja teeb seda jätkuvalt, kui sa sellest ei vabane. See ongi teadliku muutuse kunsti esimeste kursuste peamine teema. 

Teadliku Muutuse Kunsti (TMK) kursustel õpetad enda loodud tehnikaid. Kuidas, millal ja millest hakkas sul TMK idee idanema?
TMK ideed kui sellist ei ole mul olnudki. See kursustesari on arenenud vajaduspõhiselt loomulikku rada pidi selliseks, nagu seda täna tuntakse. Panin tähele, et minu poolt juhendatavad Babaji kriya jooga praktiseerijad ei edene oma joogapraktikates. Uurides selgus, et tekkinud oli harjumus tehnikaid sooritada ehk jooga muutus automaatseks tegevuseks. Babaji kriya jooga eripära seisneb aga selles, et seda ei tehta kunagi automaatselt, vaid alati tegevusi teadvustades. Ainult nii on võimalik saavutada soovitud tulemusi.

Iidsed joogateadmised on seni olnud tegelikult kättesaadavad vaid neile, kes hakkavad sellega süvitsi tegelema, astuvad nii-öelda tavaelust kõrvale ja pühenduvad õpetaja juhtimisel oma elu joogale. Jooga all ei mõtle ma kindlasti füüsilisi harjutusi, vaid hoopis sügavamat tegevust iseenda sisemaailma korrastamisel. Mina õpetasin neid teadmisi täiesti tavalistele kaasaegsetele inimestele, kes jätkasid oma tavalist igapäevaelu, otsisid aga samas ka vastust elus olulistele küsimustele – kes ma olen, miks ma siin olen jne. Jooga annab vastuseid, kuidas lahendada aga vastuolu tavamaailmas edasitoimimise ja iidsete süvateadmiste edastamise vahel – see oli nüüd minu ülesanne.

Püüdes oma õpilasi aidata, hakkasin süvitsi uurima automatismi mehhanismi. Katsusin aru saada, kuidas see kujuneb, töötab, kuidas sellest vabaneda ja selle tekkimist ennetada. Teemasse süvenedes sain probleemide tegelikele põhjustele jälile. Sünteesides iidseimaid teadmisi inimesekontseptsioonide kohta ja kaasaja inimese mõttemaailma, lõin vastava kirjelduse ja metoodika. Metoodika kontroll tõestas, et see töötab 100%. Õpetasin seda kriya-jooga praktiseerijatele mitu aastat, kuni üks neist ühel päeval küsis, kas ma ei võiks sedasama õpetada ka teistele, sest see töötas ning õpilased nägid neidsamu lahendamatuid probleeme nii oma lähedastel kui teistel. Ütlesin: korralda siis kursus.

See oli umbes kümme aastat tagasi. Tänaseks on metoodika läbi teinud mitmeid lihtsustusi. Näiteks tuli loobuda mitmete tegevuste kasutamisest, sest need ei olnud tavainimese mõistusele arusaadavad. Latti tuli pidevalt allapoole lasta, kuni õpetatav sai kaasaegsete teadmiste ja hoiakutega inimestele parajaks. Nüüd see kohandatud nii, et ilma vähimagi joogaliku ettevalmistuseta inimesed sellest aru saavad ja seda kasutada suudavad.

TMK viie kur­suse sisuks on viie keha süsteem, elu häirivate emotsioonide ja kontseptsioonide vabastami­ne, teadlikkuse, inspiratsiooni, intuitsiooni õppimine. On see jõukohane kõigile?
TMK sisu kujundamine niisuguseks, et etteval­mistuseta inimene sellest, joogalikus mõttes high tech-süvateadmisest aru saaks, on olnud üks kee­rulisemaid ülesandeid. Kasutan paljusid nii-öelda üle mõistuse asju. Üle mõistuse ei tähenda mingit vaimset vuuduud, vaid seda, et kokkupuutumine tegelikkuses olemasolevate reaalsete nähtustega toimub eelhäälestatud või varem õpitud must­ritest koormatud mõistust kasutamata. Täna on TMK kõigile arusaadav ja kasutatav.

TMK viie kursuse sisu katab ära kogu inimproblemaatika paleti. Alates probleemidest vabanemisest ja lõpetades täiesti uute tegevusalustega, mis põhinevad vähekasutatud omadustel, avades kasutaja jaoks praktiliselt lõputud võimalused. Babaji kriya jooga, mida ma endiselt süveneda soovijatele õpetan, on siit üks samm veel edasi.

Palun anna mõned nipid, kuidas ohjata oma emotsioone ja mõtteid.
Siinsed harjutused neist probleemidest lõplikult ei vabasta, küll aga leevendavad, ka saab neid ka­sutada igal pool ja ajal. Kõik teavad, et emotsioo­nidega hakkama saada pole lihtne.

Emotsiooni tuleb tunda, samas ka teadvustada – sa juba tead, et ta on. Esimene nõuanne: ära tee sellega midagi. Ära suru alla, ära väljenda, ära peida, ära mine kaasa.

Vaata, mis saab. Emotsioonid ja mõtted käivad käsikäes, ent nad on erinevad nähtused. Mõnikord ilmub es­malt mõte, siis emotsioon, mõnikord vastupidi.

Kui mõtted ja emotsioonid segavad, vaata kau­gusesse, uuri seal midagi – ja mõlemad vaibuvad. Rahunemine toimub minuti-paari jooksul.

Kui mõtted ei lase uinuda, küsi endalt, miks sa pead mõtlema. Kui oled taibanud, et seda pole­gi vaja, hakka mõtlema nii, et mõtte hääl kostab justkui järjest kaugemalt ning sa ei terita kõrvu, et seda kuulda. Tee nii, et sa ei olegi mõtetest enam huvitatud, las kaugenevad.

Kui sind sega­vad kujutluspildid või mälestused,
luba neil muu­tuda üha hägusamaks.

Kas püsivalt õnnelik olla on võimalik?
Õnnelikkus on nagu kättesaamatu vili või kuiv liiv, mis pudeneb sõrmede vahelt. Tavamõttes õn­nelikkus ongi kaduv ja seda püsivaks muuta pole õnnestunud veel kellelgi.

Aga on olemas üks õn­nelikkus, mis on püsiv.
See seisund on igal inime­sel juba olemas.
See asub seal, kus on sinu tegelik Mina.

Kuna aga 8 miljardit inimest ei tea, kes nad tegelikult on – mis tundub pentsik –, ei tea nad midagi ka püsivast õnnelikkusest. Eespool rääki­sin ma emotsioonide ja mõtete teadvustamisest. Annan järgmise vihje: kogedes seda, kes tead­vustab, leiad sa iseenda.

Kui oled sina ise, oled sa õnnelik. Nii kui end unustad, õnnelikkus kaob.

Seda seisundit võid sa iseseisvalt ehk mõned kor­rad kogeda, ent ilma juhendamiseta on selle püsiv omandamine üsna raske.

Indias, teel Lõuna-Kailaši ehk püha Velliangiri tippu.

Sa oled käinud Indias enam kui kümme korda? Milliste teadmiste, tunnetuse ja tarkusega see maa sind võlub?
Indias olen ma tõesti käinud palju kordi. Mind ei võlu seal ausalt öeldes miski. Ma ei ahheta nende kultuuri, vaesuse või kommete peale. Nad on inimesed nagu ikka, omade probleemide ja usu, oma ajalooga. Mina käin seal seetõttu, et seal on alles hoitud iidsed teadmised inimesest, loodusest, universumist ja selle seaduspäradest. Seal ei ole teadmiste pärand kordagi katkenud. Ega sealgi terviklikku teadmist enam ühest kohast leia, ent jupikaupa saad korjata, kui tead, mida otsid. Indiast võib – küll harva, leida päris õpetajaid ja teadjaid, kes neid iidseid teadusi praktiseerivad.

Ei ole vist laialt tuntud fakt, kuid Indias on tegelikult ainujumala usk. Templites on erinevate jumalustena kujutatatud loodusjõudude kujutised. Selles mõttes on templid nagu universumi või inimpotentsiaalide asupaigad kaardil. Turist vaatab muidugi arhitektuuri ega pruugi seal tegelikult toimuvat hoomata. Neist iidsetest teadmistest ei saa ka hindud ise enam alati aru. Praktilised teadmised on kaotanud paljus seose eluga, on muutunud rituaalideks. Et neis olevast tegelikust teadmisest aru saada, ei pea olema hindu.

Võib lugeda mõnd hästi tõlgitud raamatut, mõistusega saada aru – aga kas loetut praktikas kasutada oskate? Siin ilmnebki kadunud lingi vajadus iidsete teadmiste ja kaasaja inimese vastuvõtuläve vahel. Arvatavasti kasutab Eestiski Indiast pärit teadmisi arvestatav hulk inimesi. Aga kui praktilist linki pole, pole ka tulemusi. Pinguta palju tahad. Usk ka ei aita.

Mina käin Indias ainult selliste praktiliste linkide järel ja neile tuleb järele minna isiklikult. Mulle on saanud osaks leida kadunud lingid ja taastada teoreetilise teadmise praktiline kasutatavus. Teha see igale inimesele kasutatavaks kaasaegses kultuurikontekstis ehk et ma olen suutnud kohandada mujalt saadud teadmisi. Kindlasti pole ma hinduist – usk millesse iganes, on pahatihti ajaraisk, eluküünal kahaneb ju iga minutiga.

Lilleoru ja Elulille park linnulennult.

Kuidas sündis Lilleoru?
Eesti iseseisvumise aeg, talumaade tagastamine. Keegi ei tahtnud maad anda, sest see oli suur väärtus. Pika otsimise järel ja tänu omaniku lahkele südamele sain 15 ha suuruse lõike talumaadest, mille ajalooline nimi oli Lilleoru. Kunagistest talumaadest oli peale teist ilmasõda tehtud äralõige. Enne, kui ma maa omanikuks sain, käisin selsamal lahkel inimesel abiks nii talumaade tagastamist ajamas, kraavisihte ja muudki tegemas. Ta sisuliselt kinkis mulle selle maatüki osutatud abi eest. See oli mulle üllatuseks.

Lapsed olid siis väikesed, käisime abikaasaga mõlemad tööl ja müttasime seal nii palju kui saime, abiks sõbrad ning hiljem ka buddhi– ja radža-jooga tegijad. Sageli aitasime talgute korras ka naabrit, kes maatüki kinkis. Aastate möödudes hakkasime mu peremaja materjalist ehitama maja, katuse ja soojustuse saamiseks teenisime talgute korras mujal ehitades raha. Esimese maja saime valmis oma jõududega, teise lasime mingis osas juba ehitada.

Kogu selle aja käisid inimesed nädalalõppudel abiks ja peale talguid siis praktiseerisime. Mõned asjad, mida tegime, kogusid ka kummalist kuulsust – inimestel on ikka kombeks arusaamatut klišeede kaudu tõlgendada. Sealt arenesid välja erinevad kuulujutud, millest mingi osa on siiamaani veel kuskil käibel. Mul pole kunagi olnud tunnet, et koos teistega rajatud hooned ja kõik muu Lilleorus kuuluksid mulle. Juriidiliselt küll, kuid mitte eetilis-moraalselt.

Haidakhani Babaji ja sinna juurde kuuluva tulekuga muutus aktuaalseks tuletseremooniate ehk yagya tegemise õiguse saamine. Selleks tuli sõita Indiasse, mis oli sinna mu esimene reis. Loa ma sain, eeldusel, et õpin selgeks tseremoonia sisu ning maa, kus see toimub, on avalikus kasutuses. Vormistasime kogu maaomandi ümber mittetulundusühingule, mida juhib tänaseni juhatus, kuhu ma ei kuulu.

Selline ta tuleb – Teadlikkuse Rakendamise Kool.

Mis lisaks asukohale seob Lilleoru keskust, 2018 avatavat Teadlikkuse Rakendamise Kooli ja samal aastal toimuvat rahvusvahelist konverentsi “Teadlike kogukondade tarkus”?
Arvestades üha suurenevat huvi teadliku muutuse kunsti vastu nii Eestis kui maailmas, sai Teadlikkuse Rakendamise Kooli rajamine ülesandeks õpilastele, et laiendada olemasolevaid õppimisvõimalusi. TMK on unikaalne õpetus, mis on loodud Eestis. Alates 2010. aastast on mind kutsutud seda õpetama ka välismaale. Lilleorus olevad hooned ei mahuta enam ammu kõiki õppidasoovijaid, nii et kooli ehitamise vajaduse tekitaski olemasolevate ruumide kitsikus. Õpilaste jaoks, kes teevad tööd vabatahtlikkuse alusel ja talgute korras, on see praktiline tegevus, mille kaudu arendada õpitut ja praktiseerida teadlikku koostööd.

Kooli funktsioon on olla kompleksne õppekeskus, kus saab tulevikus lisaks huvitavatele distsipliinidele õppida ka TMK sisu ning arendada eluks vajalikke kvaliteete. Neid teadmisi teistes koolides ei õpetata.

Konverentsi korraldamine uues koolimajas on ammu oodatud sündmus, sest paljud on välisriikides toimunud rahvusvahelistel konverentsidel märganud Lilleoru esindajate tasakaalukust, töövõimet, heatahtlikkust, konstruktiivsust ning uurinud, kust niisugused kvalitatiivsed omadused pärit on. Tuntakse huvi ja tuleval aastal tullakse koha peale vaatama, mis koht, inimesed ja õpetus see on.

INGVAR VILLIDO (55)
Lilleoru keskuse asutaja, praktiseerivaid õpilasi koondava Lilleoru MTÜ liige ja koolitusjuht, Human OÜ juhatuse liige, Babaji kriya jooga õpetaja ning teadliku muutuse kunsti (TMK) õpetuse looja ja menukate kursuste juhendaja jõudis vaimsete teemade juurde Vene sõjaväes teenides. “Vene kroonus puutusin kokku oma esimese õpetajaga, kes harrastas Hiina võitluskunste. Hakkasin minagi nendega peale. Tal oli palju teadmisi ja kogemusi, ka akupunktuuris ja agni-joogas. Joonistasin skeeme, mediteerisin, praktiseerisin. Sain hea hoo sisse. Peale kojunaasmist sain keelatud kirjandust – tollal põrandaaluseid budistlikke ja kristlike müstikute kirjutisi. Kogu aja ikka praktiseerisin, sest see oli huvitav ja edenemine kasvatas vajadust edasi minna. Nii läbisingi koos praktiseerimisega kõik kättesaadavad materjalid nii palju, kui tol ajal õnnestus,” meenutab Ingvar.

Lilleoru keskus Harjumaal rajati üle 20 aasta tagasi. Tegelikult plaanis Villido sinna, oma maatükile, kunagise Lilleoru talu söötis maadele, ehitada perele kodu. Läks aga nii, et talgute korras said valmis hoopis kaks maja keskusele. Et need kõiki õpihuvilisi enam ära ei mahuta, ehitatakse praegu, taas talgute korras, suurimat roopakkidest ehitist Eestis ja esimest selletaolist avalikku hoonet maailmas – Teadlikkuse Rakendamise Kooli, mis avab uksed 2018. aastal. Siis toimub taasiseseisva Eesti ühes esimeses ja tänaseks vanimas kogukonnas Lilleorus ka suur rahvusvaheline konverents “Teadlike kogukondade tarkus“. Perele sai Villido maja valmis kuus aastat tagasi ja veidi mujale.

•

Veel lugusid Ingvar Villidoga siinsamas blogikas:
Kes su elu juhib – sina või emotsioonid?
Karma – kalistab või karistab?

Fotod: Lilleoru kodulehelt ja Facebooki lehelt. India foto Ingvar Villido Facebooki lehelt.